PROFILBARU.COM

Aserbaidžaani Vabariik	aserbaidžaani Azərbaycan Respublikası
	aserbaidžaani Azərbaycan Respublikası
	Aserbaidžaani lipp Aserbaidžaani vapp
Riigihümn	Azərbaycan marşı
Pealinn	Bakuu
Pindala	86 600 km²
Ametlikud keeled	aserbaidžaani
Rahvaarv	10 180 770 (2023)
Rahvastikutihedus	117,6 in/km²
President	İlham Əliyev
Peaminister	Əli Əsədov
Iseseisvus	taastas iseseisvuse 30. augustil 1991
SKT	78,721 mld $ (2022)
SKT elaniku kohta	7737 $ (2022)
Valuuta	manat (AZM)
Ajavöönd	maailmaaeg +4 (suvel +5)
Tippdomeen	.az
ROK-i kood	AZE
Telefonikood	994

See artikkel räägib riigist; ajaloolise piirkonna kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (ajalooline piirkond); Iraani osa kohta vaata artiklit Aserbaidžaan (Iraan); laeva kohta vaata artiklit Azerbaidžan

Aserbaidžaani Vabariik (aserbaidžaani keeles: Azərbaycan Respublikası) on riik Lõuna-Kaukaasias Kaspia mere läänekaldal. Ta piirneb põhjas Venemaa (Dagestani Vabariigiga), lõunas Iraaniga (Lõuna-Aserbaidžaan), loodes Gruusia ja läänes Armeeniaga. Nahhitševani eksklaavil on lühike lõik ühispiiri ka Türgiga.

Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud relvakonflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ning sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.

Riik

Parlament

Aserbaidžaani ühekojalises parlamendis (Milli Məclis) on 125 saadikut, kes valitakse viieks aastaks.

President

Presidendi valib rahvas viieks aastaks. 31. oktoobrist 2003 on ametis president İlham Әliyev (meil tuntud ka venepärane nimekujuga Ilham Alijev). 2008. aasta oktoobris valiti ta 87% häältega teiseks ametiajaks ning 2013. aastal 85% häältega kolmandaks ametiajaks.

Valitsus

Rahvusvahelised suhted

1991–1994 kestis Aserbaidžaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi sõda, hilisemail aastail jätkusid madalama intensiivsusega kokkupõrked. 2016. aasta aprillis algas Mägi-Karabahhi piiril taas sõjategevus Armeenia ja rahvusvahelise tunnustuseta Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu ning 2023. aastal taastas Aserbaidžaan kontrolli Mägi-Karabahhi Vabariigi alade üle.

2010. aastal sõlmis Aserbaidžaan Türgiga strateegilise partnerluse ja vastastikuse abi lepingu, mis muuhulgas kohustab osapooli osutama teineteisele igakülgset abi kolmanda riigi või riikide relvastatud rünnaku või agressiooni korral.

2011. aasta mais liitus Aserbaidžaan Mitteühinemisliikumisega.^[4]

Haldusjaotus

Aserbaidžaan jaguneb 66 rajooniks (rayon) ja 11 linnaks (şəhər), mis hõlmavad ka Mägi-Karabahhi Vabariigi kontrolli all olevaid alasid. Seitse rajooni ja üks linn asuvad Nahhitševani Autonoomses Vabariigis.

Rajoonid:

Rajoonid on koondatud 14 majanduspiirkonnaks:

Loodus

Pinnamood

Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Arazi madalik, millest enamus asub allpool maailmamere pinda. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik. Bakuu asub Kaspia merre ulatuval Abşeroni poolsaarel.

Madalaim punkt: Kaspia mere tase –28 m

Kõrgeim punkt: Bazardüzü mägi 4485 m

Veekogud ja märgalad

Aserbaidžaani suurim järv on Sarısu.

Kliima

Suurem osa Aserbaidžaanist asub lähistroopikas. Kliimaerinevused maa eri osade vahel ulatuvad valdavalt kuivast lähistroopikast (ja niiskest lähistroopikast Lənkərani madalikul) tundrale iseloomuliku kliimani Suur-Kaukasuse kõrgematel aladel (kõrgusvööndilisus). Juulis on madalikel 26 °С ja mägialadel 5 °С, jaanuaris vastavalt 3 °C ja –10 °C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul sajab 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.

Gəncə kliimadiagramm
Lənkərani kliimadiagramm

Loodusvarad

Aserbaidžaani peamisteks maavaradeks on nafta, maagaas, rauamaak, aluniit, püriit, polümetallilised maagid, barüüt, kivisool, mineraalvesi.

Rahvuspargid

Qobustani rahvuspark

Majandus

Oluline sissetulekuallikas on nafta- ja gaasieksport ning -transiit. 2008. aastal toodeti 45 miljonit tonni naftat. 2009. aastal toodeti 23,584 miljardit kuupmeetrit maagaasi.

Rahvastik

2009. aasta rahvaloenduse andmeil moodustasid Aserbaidžaani elanikest aserid 91,60%, lesgid 2,02%, armeenlased 1,35% (Mägi-Karabahh), venelased 1,34%, talõšid 1,23%, avaarid 0,56%, türklased 0,43%, tatarlased 0,29%, taadid 0,28%, ukrainlased 0,24%, tsahhid 0,14%, grusiinid 0,11%, juudid 0,10%, kurdid 0,07% ja muudest rahvustest inimesed 0,22%.^[5]

Ajalugu

Aserbaidžaan on suure osa oma ajaloost kuulunud Ahhemeniidide Pärsia, Sassaniidide, Araabia kalifaadi koosseisu. Keskajal ka Kaukaasia kristlike (Gruusia) kuningriikide, safaviidide Pärsia riigi ja Venemaa keisririigi valdustesse.

Aserbaidžaani aladel on arheoloogilisel kaevamisel leitud Azıx koobastest Mägi-Karabahhis üle 700 000 aasta vanuseid luid ja kiviriistu. Paleoliitikumiajastu leidusid on saadud ka samuti Mägi-Karabahhis asuvatest Tağlari ja Zari koobastest, Dassalaxli ja Damcılı koobastest Qazaxi rajoonis ning Büzeyiri ja Allari koobastest Talõši mägedes.

9. sajandil eKr kujunes tolleaegses Lõuna-Aserbaidžaanis (tänapäeva Iraan) Urmia järve piirkonnas Aserbaidžaani ala esimene riiklik moodustis – Manna riik, mis võitles pidevalt oma naabrite Assüüria ja Urartuga.

Atropatene asukoht esimesel sajandil eKr

7. sajandi eKr II poolest kuulus sealne ala Meedia riiki ja 6. sajandi eKr II poolest Ahhemeniidide valdusse. Aserbaidžaani lõuna- ja Iraani põhjaosas kujunes 4. sajandil eKr hõlmav Atropatene riik.

Muistsel ajal elasid praeguse Aserbaidžaani alal Kaukaasia albaanlased, kes rääkisid kaukaasia lesgi (lesgiini) haru keeltes, Nahhitševanis aga pärsia keelt kõnelev rahvas. Praegu on lesgid taandunud üheks Venemaa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonna Dagestani rahvusgrupiks.

2. sajandil eKr lõid Kaukaasia albaanlased oma kuningriigi, 1. sajandi kirjalik allikas, pajatab seal elanud 26 hõimust, kes kõik rääkisid oma dialekti ja igal neist oma kuningas. Albaania (ladina keeles Albania) oli ajalooline piirkond ja riik 4. sajandist eKr – 10. sajandini pKr Taga-Kaukaasia idaosas Kaspia mere rannikul, hõlmates osa nüüdsest Aserbaidžaanist (põhja pool Araksi jõge ja lõuna pool oli Atropatene) ja Venemaa Dagestani rajooni territooriumist. 1. sajandil eKr sõdis Albaania Roomaga.

1.–5. sajandini valitsesid riigis Partia Aršakiidide haru albaania Aršakiidid. 3. sajandi keskpaigast oli Kaukaasia Albaania Sassaniidide vasallriik laialdase autonoomiaga, kus kuningas Urnayri (313–371) ajal võeti vastu ristiusk. 6. sajandi lõpus tekkis Aserbaidžaani põhjaosas Girdimani vürstiriik. Sassaniidide riigi langedes saavutas Albaania 7. sajandi keskel iseseisvuse, Mihraniidide valitsemisel ja riik lähenes Bütsantsile.

7. sajandi lõpul läksid alad Kalifaadi koosseisu ning 8. sajandist algas albanite islamiseerumine. Araablaste ülemvõimu vastane hurramiitide liikumine paisus 9. sajandil ülestõusudeks, suurim neist toimus 816–837 Babeki juhtimisel. 10. sajandil jagunes Albaania ala mitme väikeriigi vahel ning kui 11. sajandil tungisid piirkonda seldžukid-oguusid, kohalik elanikkond assimileeriti. 9. sajandi II poolel tekkis nüüdse Aserbaidžaani alal mitu riiki: Põhja-Aserbaidžaanis Şirvan ja Šaddadiidide, Lõuna-Aserbaidžaanis Sadžiidide, Salariidide ja Ravadiidide riik.

11.–13. sajandil levisid aladele türklaste-oguuside, tänapäeva türklaste, aserite, gagauuside ja türkmeenide eelkäijad ja hakkas tekkima türgikeelne aserite etnos. 11.–12. sajandil hõivasid oguusi hõimud Iraani, osa Lõuna-Kaukaasiast ning peaaegu kogu Väike-Aasia ja lõid Seldžukkide riigi. 1030. aasta paiku hõivasid Aserbaidžaani ala Gaznaviidid, seejärel Seldžukid. Algas Aserbaidžaani ja Anatoolia alade türkiseerumine.

12. sajandi keskpaiku tekkis Aserbaidžaani alal Ildegiziidide riik, majanduse areng hoogustus, taastati ja laiendati niisutuskanalite võrku, elustus kaubandus, kõrge taseme saavutas käsitöö, eriti tekstiil- ja metalltoodete ning fajanss- ja klaasnõude valmistamine, arenes pärsiakeelne kultuur, õitsengu saavutasid linnad, näiteks Bərdə, Beyləqan, Bakuu, Naxçıvan, Şamaxı, Şəki ja Gəncə.

1204. aastal vallutasid Gruusia kuninganna Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Sellega saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos. 1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed ja Gruusia kuningriik hääbus. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.

Aastatel 1378‒1508 valitses Lõuna-Kaukaasias, Lähis- ja Kesk-Idas Ak Kojunlu riiki türkmeenide oguuside dünastia. Sunniitidest Ak Kojunlu valitsejate algne valitsemisala paiknes Ida-Anatoolias Vani järve ja Sivase vahelisel alal. Ak Kojunlu dünastiale pani aluse hõimupealik Tur ‘Ali-beg, kes sõdis 14. sajandil Trebizondi keisririigiga. Ak Koyunlu riigi rajas Kara Yoluq ‘Usman-beg (1378‒1435), kes alistus Timurile ja sai 1402. aastal valitsemiseks Diyarbakıri ümbruse. Ak Kojunlu dünastia laiendas Timuri liitlasena oma valitsemisala Osmanite, mamelukkide ja Kara Koyunlu vastu peetud sõdades. Kara Yoluq ‘Usman-beg surma järel (1435) riik nõrgenes, kuid Ak Kojunlu riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Uzun Ḩasani (1453‒1478) valitsusajal. Uzun Ḩasan sõdis edukalt Aserbaidžaani ja Iraagi aladel umbes 1375–1467 eksisteerinud türkmeeni karjakasvatajate hõimuliidu Kara Kojunluga (1467‒1469) ja Timuriididega, mille tulemusel tekkis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmav suurriik, pealinnaks sai Tabrīz. Ak Kojunlu suurriigi Uzun Ḩasani valitsusajal reformiti riigi haldus- ja maksupoliitikat ning sel ajal koostatud seadustekogu oli aluseks nii Osmanite kui ka Safaviidide dünastia seadusandlusele. Ak Kojunlu suurriik sõdis Gruusia ja Veneetsiaga liidus olles aastatel 1472‒1473 Osmanitega. Uzun Ḩasani surma järel võimule tulnud Ya‘qūb (1478‒1490) sõdis läänes Osmanite, idas Timuriidide ja lõunas mamelukkidega, kuid pärast Ya‘qūbi surma algas Ak Koyunlu dünastia langus. Ak Koyunlu dünastia hävitas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid Safaviidide keskvõimu alla. 16. sajandi algusest kuulus suur osa Aserbaidžaanist Safaviidide riiki, kus õhendatud Aserbaidžaanis algas majanduse ja kultuuri uus tõus.

Safaviidide Iraani šahh (1502–24) Ismail I ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia Ak Kojunlu riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.

18. sajandi II poolel tekkis Aserbaidžaanis 24 khaaniriiki, tugevaimad olid Şəki, Karabahhi ja Quba khaaniriik.

Vene-Pärsia sõjad

1804. aastal vallutasid Venemaa keisririigi Kaukaasia armee väed Gandža khaaniriigi tänapäeva Aserbaidžaani alal, khaaniriigi pealinn nimetati tsaar Aleksander I abikaasa auks Jelizavetpol. Järgnevalt allutati Şirvani khaaniriik ning liiguti edasi Bakuu peale, Bakuu khaan tõrjus Vene väed Pavel Tsitsianovi juhimisel ja haavasid kindralit surmavalt. Bakuu khaan lasi kindral Tsitsianovi laibalt pea ja käed maha raiuda ning saatis need trofeedena Pärsia šahhile Teherani. 1805. aastal sai Pärsia vägi lüüa Dzegami (Gəncə lähedal), Aserbaidžaani khaaniriigid sõlmisid üksteise järel rahu ja arvati Venemaa keisririigi koosseisu (Karabahhi, Şəki ja Şirvani khaaniriik 1805, Derbendi, Bakuu ja Quba khaaniriik 1806). Sõlmitud vaherahu katkes 1808. aastal ja Pärsia sai lüüa lahingutes 1810. aastal Megri (Meghri) ja 1812. aastal Aslanduzi juures.

Ajaloolise Aserbaidžaani põhjaosa, mis läks Pärsialt Venemaale 19. sajandi alguses 1804.–1813. aasta Vene-Pärsia sõja lõpetanud Gülistani rahulepinguga 1813. aastal ning Turkmantšai rahulepinguga 1828. aastal.

Venemaa keisririik sai oma valdusse osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumi ja Bakuu, Karabahhi, Gəncə, Şirvani, Derbenti ja Quba khaaniriigid. Venemaa valdusse läksid sõja tulemusel ka osa Talõši khaaniriigist. Lõuna-Aserbaidžaan on jagatud kaheks Iraani provintsiks – Lääne-Aserbaidžaani (pärsia keeles Āzarbāyjān-e Gharbī) ja Ida-Aserbaidžaani provintsiks (pärsia Āzarbāyjān-e Sharqī).

1826.–1828. aasta Vene-Pärsia sõjas vallutas Pärsia vägi 28. juulil 1826 Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas Jelizavetpoli ja piiras Şuşat, mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, Şəkis) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Kuid pärast esialgset edu said Pärsia väed septembris Šamkiri ja Gəncə lahingus lüüa, Venemaa väed hõivasid Gəncə, seejärel suvel 1827 Vagharšapati (Etšmiadizini) ja Nahhitševani, 1827. aasta oktoobris Jerevani ja Tabrīzi, 1928. aasta alguses Urmia ja Ardabīli. 22. veebruaril 1828 sõlmitud Turkmantšai lepingu põhjal ühendati ka Nahhitševani ja Jerevani khaaniriik Venemaaga. Sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa Pärsia koosseisu. 35 000 – 40 000 armeenlast asustati Turkmantšai lepingu alusel Pärsiast Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt Jerevani, Karabahhi, Nahhitševani khaaniriigi alale ja 1829. aastal sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga asustati samasse piirkonda u 90 000 armeenlast Türgist.

19. sajandi II poolel hoogustus nafta tootmine, suurenes selle väljavedu; sajandi lõpuks oli Bakuu muutunud suureks ja paljurahvuseliseks naftatootmis- ja töötlemiskeskuseks. 1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas Bakuu Venemaa keisririigi suureks linnaks, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserbaidžaani naftabuumi ajal 19. sajandi lõpul pandi alus tööstuslikule naftapuurimisele ja -töötlemisele, uute naftafirmade omanike seas olid ka vennad Nobelid, kes alustasid seda äri 1873. aastal. 20. sajandi alul tegutses Bakuus 167 naftafirmat, millest 55 kuulus armeenia ärimeestele, 49 aseri, 21 vene, 17 juudi, 6 grusiinidest ja 19 mujalt välismaalt pärit ärimeestele. Tollel ajal oli Bakuu rahvuslik koosseis väga mitmepalgeline, asereid oli 31,3%, venelasi 28,3%, armeenlasi 15,2%, pärslasi 14,7% ja juute 5,7%.^[6] 1883. aastal valmis Bakuu–Thbilisi raudtee, 1902. aastal avati rahvusvaheline Bakuu kaubasadam. Aserid olid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.

1905. aasta Vene revolutsiooni päevil leidsid Bakuus aset aserite pogrommid armeenlaste kallal.

Revolutsiooniperioodil

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni valitses kogu Taga-Kaukaasiat (Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan) viieliikmeline Ozakomi-nimeline komitee. Novembris 1917 moodustasid Gruusia esseerid ja menševikud, Armeenia dašnakid ning Aserbaidžaani mussavatistid ühise valitsusorgani Taga-Kaukaasia komissariaadi, seejärel aga Taga-Kaukaasia Demokraatliku Föderatiivse Vabariigi, mis lagunes kui Gruusia (26. mail) ja tema järel ka Aserbaidžaan (28. mail) ja Armeenia (28. mai 1918) kuulutasid end iseseisvaks.

Aserbaidžaani iseseisvumine

1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli naftaväljade kindlustamine. Karsis tegutses 1. detsembrist 1918 kuni 19. aprillini 1919 lühiealine ning nimeliselt sõltumatu Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik, mida juhtis Fakhr al-Din Pirioghlu. Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik nõutas endale Karsi ja Batumi piirkonda, osa Jerevani maakonnast ning Thbilisi maakonna Akhaltsikhe ja Akhalkalaki piirkonda. Praktikas piirdus EKDV võim Karsi provintsiga. Vabariik eksisteeris kõrvuti Briti kindralkuberneri valitsusega, mis seati ametisse Antandi sissetungi ajal Taga-Kaukaasiasse.

Armeenia-Aserbaidžaani sõda

Armeenia ja selle uue idanaabri, Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi vahel püsis märgatav vaen, mis tulenes rahvuslikest, usulistest, kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. Aseritel olid tihedad rahvuslikud ja usulised sidemed türklastega ning nad olid toetanud Türgit selle püüdlustes jõuda 1918. aastal Bakuusse.

Ehkki riikidevaheline piir oli veel lahtine, taotles Aserbaidžaan enamikku Armeeniast, nõudes suuremat osa Venemaa keisririigi endistest aladest Jelizavetopoli, Tiflisi, Jerevani, Karsi ja Batumi provintsis. Diplomaatilisel teel kompromissini ei jõutud, hoolimata Briti Kaukaasia ekspeditsioonikorpuse juhtkonna vahenduskatsetest. 1919. ja 1920. aastal toimusid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel kokkupõrked, peamiselt Nahhitševanis, Karabahhis ja Sjunikhis (Zangezuris). Korduvad katsed võtta need piirkonnad Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla põrkusid armeenlastest asukate vastupanule. 1920. aastal haldas Armeenia Demokraatlik Vabariik ala, mis hõlmas enamikku tänapäevasest Armeeniast, nüüdse Türgi Karsi provintsi, Iğdıri provintsi ning Ardahani provintsi Çıldıri ja Göle piirkondi. Nahhitševan, Mägi-Karabahh, Zangezur (nüüdne Armeenia Sjunikhi maakond) ja Qazakh olid vaidlusalused alad, mille pärast võideldi Aserbaidžaaniga. Jerevanist lõunasse jäävad moslemite alad ei tunnistanud Armeenia võimu ning ei lasknud Armeenia valitsusel neil aladel võimu võtta.

Taga-Kaukaasia SFNV

Pikemalt artiklis Taga-Kaukaasia SFNV

1920. aasta mais tungis Aserbaidžaani Punaarmee ja kehtestas bolševike võimu. 1922. aastal loodi Taga-Kaukaasia SFNV, mille koosseisu arvati ka Aserbaidžaan. 1922. aastal Thbilisis rajatud Taga-Kaukaasia SFNV ühendas Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-d. Taga-Kaukaasia SFNV oli Nõukogude Liidu asutajaliige (30. detsembril 1922). Föderatsioon likvideeriti 1936. aastal jagati Taga-Kaukaasia SFNV Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani NSV-ks.

1935. aastal nimetasid kommunistid Gandža linna Kirovobadiks ja alles 1989. aastal muudeti Bakuu järel suuruselt teise linna nimi uuesti tagasi Gəncəks.

Aserbaidžaani NSV

Pikemalt artiklis Aserbaidžaani NSV

Armeenia ja Aserbaidžaani Mägi-Karabahhi konflikti taustal toimusid 11. ja 13. jaanuaril Bakuus Aserbaidžaani Rahvarinde algatusel miitingud, kus nõuti Aserbaidžaani NSV valitsuse tagasiastumist ja elanikkonna turvalisuse tagamist Nahhitševanis ja Mägi-Karabahhis. 12. jaanuarist 1990 puhkes Bakuus armeenlaste tsiviilelanikkonna vastu seitsmepäevane vaenutegevus, mille käigus peksti, mõrvati ja saadeti linnast välja ainult armeenlasi. 1989. aasta lõpuks oli Bakuusse kogunenud arvukalt Armeeniast põgenenud aserbaidžaanlasi. Detsembris toimusid valitsusvastased väljaastumised Nahhitševanis. 17.–19. jaanuaril toimusid rahvakogunemised Bakuus ja mitmes teises linnas, 18. jaanuaril algas üldstreik ja 16.–19. jaanuaril koondati Bakuu ümbrusse umbes 50 000 Nõukogude armee sõdurit. Jaanuaris 1990 sekkus NSV Liidu sõjavägi, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 19. jaanuari dekreediga väljakuulutatud eriolukorra seaduse alusel Aserbaidžaani sisepoliitilistesse sündmustesse. Sõjaväe ja meeleavaldajate kokkupõrgetes ööl vastu 20. jaanuari 1990. aastal hukkus erinevatel andmetel kuni 170 inimest ja vigastada sai kuni 800 inimest. 20. jaanuari mälestatakse Aserbaidžaanis riikliku leinapäevana.

Aserbaidžaani iseseisvus kuulutati välja 30. augustil 1991.