Seldžukkide koda oli osa oguusi turkidest, kes asusid islamimaailma äärel (Kaspia ja Araali merest põhjas) 9. sajandil. 10. sajandil hakkasid nad asuma esivanemate maale Pärsiasse, millest saigi Seldžuki riigi tuumikala.
Seldžukkide riigi ja hilisema impeeriumi rajaja oli Togrulbek, kes valitses seldžukkide riiki aastatel 1038–1063. Togrulbeki juhtimisel, keda Kairos resideerivad Buijidide dünastia valitsejad 1055. aastast tunnistasid sultaninaBagdadis, vallutati Khorāsān, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Togrulbeki surma järel läks valitsemine üle tema vennapojale, Alp Arslanile (1026–1072).
1077. aastal lõi Rumi sultanaatSuleiman ibn Qutulmishi juhtimisel Seldžuki impeeriumist lahku, pealinnaks sai İznik, hiljem Konya. Sõlmides ajutisi liidulepinguid Bütsantsi keisrite ja troonipretendentidega, õnnestus Suleiman ibn Qutulmishil saavutada kontroll Anatoolia osade üle. Aastal 1078 palus Ida-Rooma keiser Michael VII Doukas Suleimanilt abi võitluses Nikephoros III Botaneiatese, Anatoolia teema komandöri vastu, kes oli troonile pürgimas. Suleiman lõikas Botaneiatese ja tema sõjaväe tee Kütahya ja İzniki vahel, Botaneiates tegi Suleimanile pakkumise liituda mässuga, ta pakkus palju suuremat tasu, kui keiser. Botaneiatesel õnnestuski keisriks saada, vastutasuks abi eest lubas ta Suleimanil hakata valitsema Bosporuse Aasia osa Konstantinoopoli lähedal. Kaks aastat hiljem toetas Suleiman uut mässajat, Nikephoros Melissenost. Melissenos lubas vastutasuks abi eest Suleimanil asutada püsiva baasi Nicaeas. Varsti oli kogu Bitüünia Suleiman ibn Qutulmishi kontrolli all. Aastal 1086 tappis seldžukkide Süüria valitseja Tutush I Suleimani Antakya linnas; Suleimani poeg Kilij Arslan I vangistati. Kui Malik-šahh aastal 1092 suri, vabastati Kilij Arslan ja ta võttis kohe oma isa valitsetud aladel võimu.
Seldžukkide sultanaadi suurim ulatus aastal 1092
Seldžukkide impeerium saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes EgiptusestHiinani. Võim kuulus riigis hõimuülikutele, kellele anti valitsemiseks suuri maavaldusi (iktaad). Seldžukkide riik oli suurim Malik-šahhi surma ajal. Seldžukkide vallutustel oli islamimaade ajaloos pöördeline tähendus; suurtel aladel, kus olid seni elanud peamiselt iraanlased, muutusid valdavaks turgi hõimud, mis hakkasid tuginema rangelt sunniitlikule islamile ja bürokraatlikule ametnikkonnale. Seldžukkide tungimine Palestiinasse ja Väike-Aasiasse oli ristisõdade ajendeid.
Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast 1092. aastal assassiinide poolt Seldžukkide impeeriumi vesiiriNiẓām al-Mulki tapmist ja Alp Arslani poja Malik-šahhi surma 1092. aastal ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest. Pärast Malik-šahh I surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks.
1121. aastal kuulutas seldžukkide sultan Mesud IGruusialedžihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn.
