Praegune Aserbaidžaani Vabariik tekkis Nõukogude Liidu lagunemise järel 1991. aastal. Mägi-Karabahhi ümber Armeeniaga puhkenud relvakonflikti tulemusena kaotas Aserbaidžaan kontrolli 16% üle oma territooriumist (Mägi-Karabahh ning sellest läände ja lõunasse jäävad alad) ning sai 800 000 sõjapõgenikku okupeeritud aladelt.
Aserbaidžaan
Riik
Parlament
Aserbaidžaani ühekojalises parlamendis (Milli Məclis) on 125 saadikut, kes valitakse viieks aastaks.
President
Presidendi valib rahvas viieks aastaks. 31. oktoobrist 2003 on ametis president İlham Әliyev (meil tuntud ka venepärane nimekujuga Ilham Alijev). 2008. aasta oktoobris valiti ta 87% häältega teiseks ametiajaks ning 2013. aastal 85% häältega kolmandaks ametiajaks.
Valitsus
Rahvusvahelised suhted
1991–1994 kestis Aserbaidžaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi sõda, hilisemail aastail jätkusid madalama intensiivsusega kokkupõrked. 2016. aasta aprillis algas Mägi-Karabahhi piiril taas sõjategevus Armeenia ja rahvusvahelise tunnustuseta Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu ning 2023. aastal taastas Aserbaidžaan kontrolli Mägi-Karabahhi Vabariigi alade üle.
2010. aastal sõlmis Aserbaidžaan Türgiga strateegilise partnerluse ja vastastikuse abi lepingu, mis muuhulgas kohustab osapooli osutama teineteisele igakülgset abi kolmanda riigi või riikide relvastatud rünnaku või agressiooni korral.
Suure osa territooriumist hõlmab Kura-Arazi madalik, millest enamus asub allpool maailmamere pinda. Põhjas ulatub Aserbaidžaani Suur-Kaukasus, läände jääb Karabahhi ahelik. Bakuu asub Kaspia merre ulatuval Abşeroni poolsaarel.
Suurem osa Aserbaidžaanist asub lähistroopikas. Kliimaerinevused maa eri osade vahel ulatuvad valdavalt kuivast lähistroopikast (ja niiskest lähistroopikast Lənkərani madalikul) tundrale iseloomuliku kliimani Suur-Kaukasuse kõrgematel aladel (kõrgusvööndilisus). Juulis on madalikel 26 °С ja mägialadel 5 °С, jaanuaris vastavalt 3 °C ja –10 °C. Suvi on kuiv. Kura-Araksi madalikul sajab 200–300 mm (Bakuus alla 200 mm), Suur-Kaukasuse eelmäestikes 300–900 mm, mägialadel 900–1400 mm ja Lənkərani madalikul 1700 mm sademeid aastas.
Oluline sissetulekuallikas on nafta- ja gaasieksport ning -transiit. 2008. aastal toodeti 45 miljonit tonni naftat. 2009. aastal toodeti 23,584 miljardit kuupmeetrit maagaasi.
Aserbaidžaani aladel on arheoloogilisel kaevamisel leitud Azıx koobastest Mägi-Karabahhis üle 700 000 aasta vanuseid luid ja kiviriistu. Paleoliitikumiajastu leidusid on saadud ka samuti Mägi-Karabahhis asuvatest Tağlari ja Zari koobastest, Dassalaxli ja Damcılı koobastest Qazaxi rajoonis ning Büzeyiri ja Allari koobastest Talõši mägedes.
12. sajandi keskpaiku tekkis Aserbaidžaani alal Ildegiziidide riik, majanduse areng hoogustus, taastati ja laiendati niisutuskanalite võrku, elustus kaubandus, kõrge taseme saavutas käsitöö, eriti tekstiil- ja metalltoodete ning fajanss- ja klaasnõude valmistamine, arenes pärsiakeelne kultuur, õitsengu saavutasid linnad, näiteks Bərdə, Beyləqan, Bakuu, Naxçıvan, Şamaxı, Şəki ja Gəncə.
1204. aastal vallutasid Gruusia kuninganna Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Sellega saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos. 1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed ja Gruusia kuningriik hääbus. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.
Aastatel 1378‒1508 valitses Lõuna-Kaukaasias, Lähis- ja Kesk-IdasAk Kojunlu riiki türkmeenide oguuside dünastia. Sunniitidest Ak Kojunlu valitsejate algne valitsemisala paiknes Ida-AnatooliasVani järve ja Sivase vahelisel alal. Ak Kojunlu dünastiale pani aluse hõimupealik Tur ‘Ali-beg, kes sõdis 14. sajandilTrebizondi keisririigiga. Ak Koyunlu riigi rajas Kara Yoluq ‘Usman-beg (1378‒1435), kes alistus Timurile ja sai 1402. aastal valitsemiseks Diyarbakıri ümbruse. Ak Kojunlu dünastia laiendas Timuri liitlasena oma valitsemisala Osmanite, mamelukkide ja Kara Koyunlu vastu peetud sõdades. Kara Yoluq ‘Usman-beg surma järel (1435) riik nõrgenes, kuid Ak Kojunlu riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Uzun Ḩasani (1453‒1478) valitsusajal. Uzun Ḩasan sõdis edukalt Aserbaidžaani ja Iraagi aladel umbes 1375–1467 eksisteerinud türkmeeni karjakasvatajate hõimuliidu Kara Kojunluga (1467‒1469) ja Timuriididega, mille tulemusel tekkis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmav suurriik, pealinnaks sai Tabrīz. Ak Kojunlu suurriigi Uzun Ḩasani valitsusajal reformiti riigi haldus- ja maksupoliitikat ning sel ajal koostatud seadustekogu oli aluseks nii Osmanite kui ka Safaviidide dünastia seadusandlusele. Ak Kojunlu suurriik sõdis Gruusia ja Veneetsiaga liidus olles aastatel 1472‒1473 Osmanitega. Uzun Ḩasani surma järel võimule tulnud Ya‘qūb (1478‒1490) sõdis läänes Osmanite, idas Timuriidide ja lõunas mamelukkidega, kuid pärast Ya‘qūbi surma algas Ak Koyunlu dünastia langus. Ak Koyunlu dünastia hävitas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid Safaviidide keskvõimu alla. 16. sajandi algusest kuulus suur osa Aserbaidžaanist Safaviidide riiki, kus õhendatud Aserbaidžaanis algas majanduse ja kultuuri uus tõus.
SafaviidideIraanišahh (1502–24) Ismail I ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān. Ismail võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ida-Anatooliat, Iraaki, Armeeniat, Aserbaidžaani ja Lääne-Iraani hõlmava türkmeenide oguuside dünastia Ak Kojunlu riigi väge ja kuulutas end Iraani šahhiks. Aastatel 1503–1510 taasühendas ta kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani). Ismaili katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingusTürgi sultani (1512–1520) Selim I vastu.
Gəncə khaaniriik aastatel 1801–1813Khaaniriigid Aserbaidžaani territooriumil 18. ja 19. sajandil
1804. aastal vallutasid Venemaa keisririigi Kaukaasia armee väed Gandža khaaniriigi tänapäeva Aserbaidžaani alal, khaaniriigi pealinn nimetati tsaar Aleksander I abikaasa auks Jelizavetpol. Järgnevalt allutati Şirvani khaaniriik ning liiguti edasi Bakuu peale, Bakuu khaan tõrjus Vene väed Pavel Tsitsianovi juhimisel ja haavasid kindralit surmavalt. Bakuu khaan lasi kindral Tsitsianovi laibalt pea ja käed maha raiuda ning saatis need trofeedena Pärsia šahhileTeherani. 1805. aastal sai Pärsia vägi lüüa Dzegami (Gəncə lähedal), Aserbaidžaani khaaniriigid sõlmisid üksteise järel rahu ja arvati Venemaa keisririigi koosseisu (Karabahhi, Şəki ja Şirvani khaaniriik 1805, Derbendi, Bakuu ja Quba khaaniriik 1806). Sõlmitud vaherahu katkes 1808. aastal ja Pärsia sai lüüa lahingutes 1810. aastal Megri (Meghri) ja 1812. aastal Aslanduzi juures.
1826.–1828. aasta Vene-Pärsia sõjas vallutas Pärsia vägi 28. juulil 1826 Karabahhi ja Talõši khaaniriigid, hõivas Jelizavetpoli ja piiras Şuşat, mitmes linnas (Bakuus, Šamahõs, Şəkis) puhkesid Venemaa-vastased ülestõusud. Kuid pärast esialgset edu said Pärsia väed septembris Šamkiri ja Gəncə lahingus lüüa, Venemaa väed hõivasid Gəncə, seejärel suvel 1827 Vagharšapati (Etšmiadizini) ja Nahhitševani, 1827. aasta oktoobris Jerevani ja Tabrīzi, 1928. aasta alguses Urmia ja Ardabīli. 22. veebruaril 1828 sõlmitud Turkmantšai lepingu põhjal ühendati ka Nahhitševani ja Jerevani khaaniriik Venemaaga. Sõdade tulemusel jagati Aserbaidžaani ala kaheks, põhjaosa läks Venemaa keisririigi, lõunaosa Pärsia koosseisu. 35 000 – 40 000 armeenlast asustati Turkmantšai lepingu alusel Pärsiast Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt Jerevani, Karabahhi, Nahhitševani khaaniriigi alale ja 1829. aastal sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga asustati samasse piirkonda u 90 000 armeenlast Türgist.
Bakuu kubermangVendade Nobelide ettevõtte puurtornid Balaxanıs Bakuu lähistel 19. sajandi lõpus.
19. sajandi II poolel hoogustus nafta tootmine, suurenes selle väljavedu; sajandi lõpuks oli Bakuu muutunud suureks ja paljurahvuseliseks naftatootmis- ja töötlemiskeskuseks. 1870. aastatel alanud naftabuumis kasvas BakuuVenemaa keisririigi suureks linnaks, kus sajandivahetusel toodeti mõnedel andmetel üle 50% maailma naftast. Aserbaidžaani naftabuumi ajal 19. sajandi lõpul pandi alus tööstuslikule naftapuurimisele ja -töötlemisele, uute naftafirmade omanike seas olid ka vennad Nobelid, kes alustasid seda äri 1873. aastal. 20. sajandi alul tegutses Bakuus 167 naftafirmat, millest 55 kuulus armeenia ärimeestele, 49 aseri, 21 vene, 17 juudi, 6 grusiinidest ja 19 mujalt välismaalt pärit ärimeestele. Tollel ajal oli Bakuu rahvuslik koosseis väga mitmepalgeline, asereid oli 31,3%, venelasi 28,3%, armeenlasi 15,2%, pärslasi 14,7% ja juute 5,7%.[6] 1883. aastal valmis Bakuu–Thbilisi raudtee, 1902. aastal avati rahvusvaheline Bakuu kaubasadam. Aserid olid vaeseim ja rahulolematuim osa linna elanikkonnast.
1905. aasta Vene revolutsiooni päevil leidsid Bakuus aset aserite pogrommid armeenlaste kallal.
1918. aasta mais kuulutati Bakuus Türgi vägede toetusel välja Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik. Lühidalt kaitsesid noort riiki Briti väed, mille eesmärgiks oli naftaväljade kindlustamine. Karsis tegutses 1. detsembrist 1918 kuni 19. aprillini 1919 lühiealine ning nimeliselt sõltumatu Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik, mida juhtis Fakhr al-Din Pirioghlu. Edela-Kaukaasia Demokraatlik Vabariik nõutas endale Karsi ja Batumi piirkonda, osa Jerevani maakonnast ning Thbilisi maakonna Akhaltsikhe ja Akhalkalaki piirkonda. Praktikas piirdus EKDV võim Karsi provintsiga. Vabariik eksisteeris kõrvuti Briti kindralkuberneri valitsusega, mis seati ametisse Antandi sissetungi ajal Taga-Kaukaasiasse.
Armeenia-Aserbaidžaani sõda
Aserbaidžaani alad, 1919
Armeenia ja selle uue idanaabri, Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi vahel püsis märgatav vaen, mis tulenes rahvuslikest, usulistest, kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. Aseritel olid tihedad rahvuslikud ja usulised sidemed türklastega ning nad olid toetanud Türgit selle püüdlustes jõuda 1918. aastal Bakuusse.
1935. aastal nimetasid kommunistid Gandža linna Kirovobadiks ja alles 1989. aastal muudeti Bakuu järel suuruselt teise linna nimi uuesti tagasi Gəncəks.
Armeenia ja Aserbaidžaani Mägi-Karabahhi konflikti taustal toimusid 11. ja 13. jaanuaril Bakuus Aserbaidžaani Rahvarinde algatusel miitingud, kus nõuti Aserbaidžaani NSV valitsuse tagasiastumist ja elanikkonna turvalisuse tagamist Nahhitševanis ja Mägi-Karabahhis. 12. jaanuarist 1990 puhkes Bakuus armeenlaste tsiviilelanikkonna vastu seitsmepäevane vaenutegevus, mille käigus peksti, mõrvati ja saadeti linnast välja ainult armeenlasi. 1989. aasta lõpuks oli Bakuusse kogunenud arvukalt Armeeniast põgenenud aserbaidžaanlasi. Detsembris toimusid valitsusvastased väljaastumised Nahhitševanis. 17.–19. jaanuaril toimusid rahvakogunemised Bakuus ja mitmes teises linnas, 18. jaanuaril algas üldstreik ja 16.–19. jaanuaril koondati Bakuu ümbrusse umbes 50 000 Nõukogude armee sõdurit. Jaanuaris 1990 sekkus NSV Liidu sõjavägi, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 19. jaanuari dekreediga väljakuulutatud eriolukorra seaduse alusel Aserbaidžaani sisepoliitilistesse sündmustesse. Sõjaväe ja meeleavaldajate kokkupõrgetes ööl vastu 20. jaanuari 1990. aastal hukkus erinevatel andmetel kuni 170 inimest ja vigastada sai kuni 800 inimest. 20. jaanuari mälestatakse Aserbaidžaanis riikliku leinapäevana.
Aserbaidžaani iseseisvus kuulutati välja 30. augustil 1991.
.gif)
.jpg)
.jpg)
