Sotsiaaldemokraadid hindasid aastatel 1905–1907 alanud revolutsioonilist liikumist kui kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni, mis oli suunatud tsaari isevalitsuse nõrgestamisele, mitte aga klassivõitlusest lähtuvat proletariaadi diktatuuri kehtestamisele. Bolševike arvates pidi see revolutsiooniline liikumine üle kasvama sotsialistlikuks, menševikud aga arvasid, et Venemaa peab enne sotsialismi läbima rea reforme. Samuti olid bolševikud ja menševikud eriarvamusel VSDTP organisatsioonilise ülesehituse suhtes: bolševikud ja Lenin arvasid, et partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, sõjaväe tüüpi organisatsioon, mis võimaldaks saavutada peale taktikaliste eesmärkide ka strateegilisi eesmärke (proletariaadi maailmarevolutsioon jne).
Parteist eraldunud vähemlaste seast eraldus omakorda väiksemaid poliitiliste erimeelsustega gruppe: menševikud-parteilased (меньшевики – партийцы ja menševikud-likvidaatorid (меньшевики – ликвидаторы).
Menševikel oli suur kandepind Gruusias. 25. novembril 1917 toimunud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel võitsid menševikud kokku vaid 3 protsenti häältest, kuid Lõuna-Kaukaasia valimisringkonnas olid 27 protsendiga suurimaks parteiks. Lõuna-Kaukaasias võitsid kolm parteid kokku 75% häältest, mis olid selgelt jagunenud etniliselt: grusiinid toetasid menševikke, armeenlaseddašnakke ja moslemid (aserid) müsavatte. Lõuna-Kaukaasias olid menševikud põimunud gruusia rahvuslusega, valituks osutunud Gruusia menševikud muutusid ruttu vägagi natsionalistlikeks.[viide?]
