Hellenismiajal sai oluliseks juutide keskuseks Aleksandria. Mitmed juudi haritlased üritasid lähendada oma kultuuri domineerivale kreeka kultuurile ja osaleda täisväärtuslike kodanikena hellenistlikus ühiskonnas.[1] Judaismi rangete reeglite tõttu ei olnud see alati lihtne, range monoteism, ümberlõikamine, sabati pidamine ja mitmesugused söögikeelud olid ümbritseva maailma kommetega raskesti ühitatavad. Kuigi ei ole andmeid arvestatavast juudi misjonist, levisid paljud kombed, nagu sabati pidamine, kogu Rooma riigis.[1]
Juutide olukord oli hellenismiajal üldiselt hea, kuid nende range monoteism ja teiste rahvaste soovimatus seda mõista tekitasid sageli pingeid ning viisid lõpuks juudi sõdadeni aastatel 66–70, 115 (diasporaa ülestõus) ja 132. Ülestõusude tagajärjel hävitati Jeruusalemma tempel ning hajutati ja orjastati paljud juudi kogukonnad. See viis diasporaa hoogsale arengule lääne suunas, kui sõjavange asustati arvukalt ümber Rooma ääreprovintsidesse, Hispaaniasse, Doonau ja Reini äärde.
Poola juudiajaloo muuseum Varssavis, Ukraina Gwoździeci sünagoogi rekonstruktsioon
KeskaegsesEuroopas pidasid juudid visalt kinni oma usundist ja keeldusid ristiusku vastu võtmast. See andis tõuke nende usulisele tagakiusamisele, mis algas Hispaanias aastal 613. Kogu kristlikus Lääne- ja Kesk-Euroopas, kus elas enamik juute, kehtestati nende jaoks eriseadused; juutidelt võeti maaomandiõigus, nad olid sunnitud elama linnades, kus tegelesid peamiselt käsitöö ja kaubitsemisega, rikkamad liigkasuvõtmisega. Eriti levis juutide jälitamine ristisõdade ajal; sellega kaasnes juutide arvukas ümberasumine. 1290. aastal aeti juudid välja Inglismaalt, 1306. aastal Prantsusmaalt. Saksamaalt põgenes palju juute jälitamise eest (eriti pärast suurt katku aastatel 1348–1350) Poola ja Leetu. Neist kujunes Kesk- ja Ida-Euroopas aškenazim-rühm (Saksamaa juutide nimetuse järgi), kes säilitas jidiši (juudi keele), kaua ka erilise juudi rõivastuse, mille kandmine kehtestati Saksamaal 1229. aastal.
18. sajandi lõpul elas kõige rohkem juute Poolas. Poola jagamistel sattus suur osa neist Venemaa keisririigi koosseisu, kus nende õigusi korduvalt kärbiti.
19. sajandi lõpul puhkes Euroopas uus antisemitismi laine, mida Venemaa ametivõimud revolutsioonilise liikumise kõrvalejuhtimiseks eriti mahitasid. Palju juute emigreerus sel ajal Ameerika Ühendriikidesse.
Vastureaktsioonina antisemitismile tekkis 19. sajandi lõpul sionism.
Adolf Hitleri ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimuletulek Saksamaal1933. aastal tõi kaasa juutide massilise tagakiusamise. 1938. aastal jäeti nad kõigepealt ilma kodanikuõigustest ja varandusest, seejärel aga deporteeriti (peamiselt Ida-Euroopasse) ja paljud ka mõrvati. Nimetatud tagakiusamise ja mõrvamise protsessi on hakatud nimetama holokaustiks.
Pärast Teist maailmasõda on pika ajalooga juudi kogukondi jäänud Kesk-Euroopasse väga vähe – holokausti üle elanud juudid rändasid välja nii Palestiinasse (pannes aluse Iisraeli riigile), Ameerika Ühendriikidesse kui ka mujale.
1948. aastal loodi Iisraeli riik, kus ametlikuks keeleks on uusheebrea keel ehk ivriit, mis oli juutide hulgas säilinud kultus- ja kirjakeelena.
Nende sündmuste tõttu on juudi keskused maailmas olulisel määral ümber paiknenud.
Juudid indoeurooplaste ja Euroopa ajaloos
Juutidel on olnud oluline osa vana Viljaka Poolkuu alal alguse saanud, seadustele ja arvestustele tugineva tsiviliseerituse toomisel uude läänemaailma ja selle seal edasiviimises. Euroopa tsiviliseerumise ja juutide lugu on siiani olnud üks teineteist täiendav tervik.
Juutide väljarändamisega Egiptusest Moosese juhtimisel sai alguse juutide järjepidev ajalugu rahvusena ja nende saamine üheks sel ajal välja kujunema hakanud Vahemere maailma maaks. Sellega umbes samal ajal toimunud Pronksiaja kollapsis varisesid kokku senised Euroopa tsiviliseerituse alged ja koos osade kreeklaste rändega Jooniasse algas seal üleminek uue kultuuri sünnile (Mileetose 12 linna liit). Samas toimus Väike-Aasiast ka esimene oletatav etruskide väljaränne Apenniini poolsaarele.
Juutide liitmisel Aleksander Suure poolt hellenistlikku maailma, Aleksandria kogukonna tekke, Vana Testamendi selleaegsete raamatute kreeka keelde tõlkimise ja Aleksandria juudi filosoofiakoolkonnaga algas juba nende otsene osa indoeuroopa rahvaste ja Euroopa tsivilisatsiooni(de) ajaloos. Liidetuna Rooma riiki moodustasid nad selle rahvastikust 8–10%.
Seoses kristluse sünniga ja juutide hajutamisega Rooma riigis pärast nende ülestõuse said nad ka üheks, osaliselt juba Euroopas elavatest rahvustest.
Juudid said oma Kasaaria ja Hispaania kuldajaga piirneval ajal Euroopas taassündiva kaubanduse ja rahamajanduse ämmaemandaks.
Selleaegsed võimukandjad soosid nende tulekut, tegevust ja kogukondi. Neile jäi kristlaste poolt põlatud liigkasuvõtjate roll. Pärast rahamajanduse sündi soosingud lõppesid ja algas nende tagakiusamine ja väljasaatmine.
Hiliskeskajast alates olid nad pikka aega soositud Poolas, kus kujunesid välja aškenazi juudid, jidiš ja juutide suurim kogukond maailmas. Uusaja tulekul algas nende eraldamine getodesse.
Kodanlikud revolutsioonid tõid juutidele järkjärgulise vabanemise senistest piirangutest ja Ameerika kuldaja. Alates sellest ajast on neil olnud ka järjest kasvav otsene roll Lääne kultuuri- ja tsivilisatsiooniloos. Pärast holokausti ja Iisraeli riigi rajamist on nende kogukonnad Lääne Euroopas kokku kuivanud. Viimane suur migratsioonilaine Euroopast Iisraeli leidis aset koos NSV Liidu kokkuvarisemisega.[2]
Juudid maailma kultuuriloos
Juudi kultuuri mõju praeguses maailmas on väga suur. Judaismist pärineb näiteks seitsmepäevane nädal ja hingamispäeva pidamine.
Paljud silmapaistvad teadlased ja ühiskonnategelased on olnud juudi taustaga, näiteks Niels Bohr ja Albert Einstein. Nobeli auhinna laureaatidest on ebaproportsionaalselt suur osa juudi päritolu, kui võrrelda nende mitte eriti suure üldarvuga.
Teadaolevalt elas Eesti esimene juut 1333. aastal Tallinnas.
Arvukam juudi kogukond Eestis tekkis 19. sajandi algul Poolast toodud alaealiste sõjaväekasvandike, sõdurite ja rändkaubitsejate näol. Suur osa Eesti juute rändas tagakiusamise tõttu 19. sajandi lõpul Ameerika Ühendriikidesse.
Eesti Juudi Muuseumi andmeil oli juudi kogukonna saatus aastatel 1940–1941 järgmine: 56% evakueeriti NSV Liitu, 12% mobiliseeriti NSV Liidu Punaarmeesse, 10% deporteeriti juuniküüditamise käigus ja 22% kogukonnast represseeriti ja hukati Saksa okupatsiooni ajal Eestis.[3]
