Riigil võib mitmel moel olla ka mitu pealinna korraga. Näiteks Hollandi ametlik pealinn (hoofdstad) on Amsterdam, ent kuninganna residents, riigivõimu- ja valitsusasutused ning enamik saatkondi asub Haagis (residentiestad). Napoleoni ajal tekkis Hollandi Kuningriik, mida valitses Louis Bonaparte. Ta kindlustus Amsterdamis ning sellest ajast sai Amsterdamist valitsuse residents ja pealinn. 1813 prantslased lahkusid ja 1815 sai Madalmaade kuningaks Willem I. Amsterdam jäigi pealinnaks, kuid valitsus läks tagasi Haagi, kus ta varemgi oli olnud.
Iisraeli riik on oma pealinnaks kuulutanud Jeruusalemma, kuhu on Tel-Avivist kolitud riigivõimu- ja valitsusasutused ning suur osa välisriikide saatkondadest. Et aga Jeruusalemm asub osaliselt väljaspool Iisraeli riigile algselt ettenähtud piire, tunnustab osa riike Iisraeli pealinnana endiselt Tel-Avivi.
Pealinn võib regulaarselt (näiteks hooajaliselt) roteeruda mitme linna vahel. Selline suve- ja talvepealinn on näiteks Jammu ja Kashmiril. Briti Indiaasekuninga residents oli talvel Delhi, suvel kõrgemal asuv ja seetõttu jahedam Shimla.
Enamikus riikides on pealinnaks suurim linn, kuid mõnes riigis on pealinnaks väiksem linn, millel on geograafiliselt kesksem asend. Näiteks Türgi suurim linn on İstanbul, pealinn aga Ankara. Šveitsi "liidulinn" (Bundesstadt) on Bern, suurim linn aga Zürich. Ameerika Ühendriikide pealinn on Washington, suurim linn ("majanduspealinn") aga New York. Mitmed riigid on rajanud pealinna tühjale kohale (näiteks Brasiilia pealinn Brasília).
Mõnes riigis, näiteks Eestis ja Kuubas, elab pealinnas väga suur osa (kuni kolmandik) riigi elanikkonnast.
