Varane vabariik kestis ajavahemikul 509–265 eKr. See sai alguse, kui pärast viimase etruskist kuninga Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. Pärast viimase Rooma kuninga, 535–509 eKr valitsenud Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsidaristokraatlikuvabariigi. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. 496 eKr alistasid roomlased Regilluse järve juures latiinid ning 493 eKr sõlmisid nad latiinidega võrdõiguslikkusel põhineva liidulepingu.
4. sajandil eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka volskide hõimu, 396 eKr vallutasid etruskidelt Veji linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis Alba Longa linn keltidest gallide uue invasiooni oht soodustas latiini liidu tugevnemist.
Rooma kasvav võim viis selleni, et Rooma hakkas liidus järk-järgult domineerima. Liitlased polnud rahul Rooma ülemvõimuga ja nad nõudsid, et üks konsulitest ja pooled senaatorid valitaks liitlaste hulgast. 340 eKr puhkes nn liitlaste sõda Rooma ja Latiumi liitlaste vahel, kes nõudsid võrdseid õigusi. Pärast Rooma võitu saadeti liit laiali 338 eKr ja Rooma võttis liitlased enda alla. Campania liideti Rooma riigiga. Pärast Latiinide liidu lõppu aastal 338 eKr nimetas Rooma liitu kuulunud linnad munitsiipiumideks (municipia) ja rajas neisse kolooniad (coloniae). See tähendas, et linnu valitses nüüd Rooma ja seal elanud inimesi peeti edaspidi Rooma kolonistideks. Ladina liit saadeti laiali ja endised liitlased pidid alistuma Roomale.
Ootamatu tagasilöögi andis Rooma võimsuse kasvule gallide sissetung, 4. sajandi algul eKr tungisid Po jõe orust Etruuriasse gallid. Läbinud Etruuria, ründasid nad Roomat. Aastal 390 eKr purustasid gallid Rooma armee Brennuse juhtimise all Allia lahingus, ja vallutanud elanike poolt maha jäetud linna, purustasid selle peaaegu tervenisti.
Pärimus kõneleb, et ainult väike salk noorukeid varjas end Rooma ligipääsematus linnuses Kapitooliumis. Gallide katse vallutada Kapitoolium ei õnnestunud ning nad asusid seda piirama. Ühel ööl hakkas gallide väesalk üles ronima mööda Kapitooliumi nõlva. Gallid liikusid nõnda vaikselt, et keegi ei kuulnud neid. Ühel gallil õnnestus pääseda isegi päris üles. Selle peale tõstsid hirmsat kisa haned, kes jumalatar Juno pühade lindudena elasid Kapitooliumil templis. Roomlased ärkasid ja paiskasid gallialaste väeüksuse kuristikku. (Siit ongi pärit väljend "haned päästsid Rooma".)
Saanud roomlastelt määratu suure lunaraha, 1000 naela kulda, gallialased lahkusid. Ka hiljem ründasid nad mitmel korral Rooma territooriumi, kuid neil ei õnnestunud enam linna vallutada. Pärast gallide rünnakut üles ehitatud Rooma sai endale tugevad kindlustused, 380. aastaks eKr ümbritseti Rooma Serviuse müüriga, tänu millele püsis linn kaitstuna ligi 800 aastat. Müür oli kohati kuni 10 meetri kõrgune ja jalamil 3,6 meetri laiune. Arvatakse, et 11 kilomeetri pikkusel müüril oli 16 peaväravat, kuigi neist mitmest pole säilinud jälgegi ja neist teatakse vaid kirjalike dokumentide põhjal.
Samniidi sõjad
Samniitide alad, Lõuna-Itaalias. Samnium William R. Shepherdi "Ajalooatlase" (1911) järgi
Samniidi sõjad said alguse rikka ja viljaka Campania maakonna pärast ja jätkusid vaheaegadega aastatel 343–290 eKr. Kui samniidid hõivasid Roomast lõuna pool asuva Campania ja Capua linna, pöördusid sealsed elanikud abi saamiseks roomlaste poole. Sellest kasvas välja esimene samniidi sõda, mis kestis 343–341 eKr ja lõppes Rooma võiduga.
Roomlaste tugevnenud positsioon võimaldas neil end Campanias paremini sisse seada, mis viis uue samniidi sõjani – 327–304 eKr. Võitlus oli tasavägine, esialgne edu asendus raske lüüsaamisega. Rooma suutis end koguda alles pärast täielikku vägede reorganiseerimist. Samniidi föderatsioon jäi püsima ja Rooma sõlmis sellega lepingu.
Kolmas samniidi sõda puhkes gallide ja etruskide vägede invasioonist Rooma piiridesse, mida kasutas ära ka samniidi föderatsioon. Sõja algul elasid roomlased üle raske lüüasaamise. Samniidid piirasid Rooma armee metsaga kaetud Caudiumi kitsustikus sisse ning sundisid häbistavail tingimustel alistuma. Roomlased pidid läbi minema "ikke alt": maasse pisteti kaks oda ja üles oli põiki seotud kolmas. Relvadeta Rooma sõdurid pidid ükshaaval minema odade vahelt läbi vaenlase pilkerahe all. Olukorra tegi eriti raskeks see, et roomlaste vastu tõusid üles nii etruskid kui gallid, kuid kuna erinevad hõimud polnud liitunud, väljus Rooma sõjast võitjana. 296 eKr saavutasid roomlased otsustava võidu Sentinumi lahingus, mille tulemusena sõlmiti etruskidega rahu, samniidi riigid aga liideti Rooma riigiga. Hiljem alistas Rooma endale ka Põhja-Etruuria. Pärast samniidi sõdu jäi kogu Kesk-Itaalia ja osa Põhja-Itaaliast roomlaste kätte. Pärast võitu Sentinumi lahingus ulatus Rooma territoorium Napoli lahestAadria mereni.
Lõuna-Itaalias asuvaist kreeka kolonistide Suur-Kreeka linnadest oli tugevaim rikas Taras. Roomlaste tegevus Tarentiumi mõjualal sai piisavaks põhjuseks sõja alustamiseks. Tarentiumlased pöördusid abi saamiseks selle aja võimsaima Aadria mere idaranniku KreekaEpeirose kuninga Aleksander Suure sugulase, Pyrrhose poole.
Pyrrhos maabuski 280. aastal eKr Itaalias, tema armee koosnes 20 000-mehelisest jalaväest, 3000 ratsaväelasest ja hulgast sõjaelevantidest. Roomlased purustati juba esimeses lahingus Heracleia all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit.
275 eKr kaotas Phyrros Beneventumi lahingu ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse Serbia ja Albaania Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu Messina väinani. 272 eKr. aastal vallutas Rooma Tarasi.
Kogu Apenniini poolsaar, välja arvatud Po jõe org ja Sitsiilia, läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.
Keskmise vabariigi periood
Itaalia alade alistamine Rooma poolt koos Puunia sõdadega
265. aastaks eKr oli Rooma viinud lõpule Itaalia allutamise ning Rooma kujutas endast aristokraatlikku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii patriitsi- kui ka plebeisuguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati nobiliteediks. Roomat iseloomustas varasemaga võrreldes silmatorkav seesmine ühtsus ja stabiilsus. Keskmise või klassikalise vabariigi perioodi Rooma ajaloos (265–133 eKr) oli nobiliteedi võimupositsioon oli vaidlustamatu. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu KartaagotPuunia sõdades ja tõusis lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu Vahemere ruumis. Ajajärku võib pidada Rooma vabariigi hiilgeajaks.
Rooma oli olemuselt linnriik, riigi territoorium moodustas suhteliselt väikese osa Itaaliast, hõlmates peamiselt Latiumi ja selle lähiümbrust. Enamus Itaalia kogukondi olid Rooma liitlased ja väljaspool Itaaliat tekkinud provintse käsitati mitte riigi osana, vaid allutatud territooriumidena.Võim Roomas kuulus täieõiguslikele kodanikele, kelle tuumiku moodustasid Rooma linna ja Latiumi elanikud, kes otsustasid tähtsamad küsimused rahvakoosolekutel, valisid riigi etteotsa väärikamad endi seast riigiametnikena – magistraatidena ja järgisid otsuste langetamisel aristokraatliku riiginõukogu – senati – autoriteetset nõu. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet, kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.
Riigi ametlikuks nimetuseks sai "Senat ja Rooma rahvas" (senatus populusque Romanus – tähistatud lühendina SPQR). Akronüüm leidis kasutust müntidel, kivisse või metalli kirjutatud teadete lõpus, ausammastel, ühiskondlikel hoonetel ja paljude Rooma leegionidestandartitel.
Vabariiklik valitsemiskorraldus
Vabariigi ajajärgul kujunes ka välja Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3. sajandil eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused, Hortensiuse seadusega (287 eKr) ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik – riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad ehk nobiliteet (ld k nobilis – tuntud). Vabariigi ametlikuks nimetuseks sai "Senat ja Rooma rahvas" (senatus populusque Romanus – tähistatud lühendina SPQR), kuid sageli tähistati Rooma riiki ka terminiga res publica polpuli romani (rooma rahva avalikud asjad). Riigikord oli kujunenud pika aja jooksul ega olnud paljudes punktides seadusandlikult fikseeritud, suurel määral toimis ta tavaõiguse (mos maiorum – esivanemate komme) järgi.
Konsulid (2 tk) – kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid, täitsid eeskätt väejuhi ülesandeid, kuid omasid ka kohtunikuvõimu ja olid rahvakoosoleku ning senati eesistujad. Konsulite järgi tähistati ka aastat.
Preetorid (8 tk) – kõrgeimad õigusemõistjad, kandsid hoolt riigi õigusemõistmise korraldamise eest ja kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.
Ediilid (4 tk) – madalamad ametnikud, kes kandsid hoolt Rooma linna heakorra ja ehitustegevuse eest.
Tsensorid (2 tk) – nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.
Diktaator (1) – määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. Pooleaastase ametisoleku ajal oli diktaatoril piiramatu võim, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.
Rahvatribuunid (10 tk) – plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve.
Senat (liikmeid 300–600) – Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja välispoliitikat, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule seaduseelnõusid.
Rahvakoosolek – ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõjaväeosade või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
Kõik Itaalia kogukonnad olid ühel või teisel moel Roomale allutatud, kuid nende allumistingimused olid erinevad ja vastavad lepped sõlmitud igaühega eraldi. Poliitikaga "jaga ja valitse" (divide et impera) püüti vähendada alistatute suutlikkust moodustada Roomale ühist vastasrinda. Osa Apenniini poolsaare kogukondi (nt latiinid) oli saanud kas täielikud või piiratud Rooma kodanikuõigused ja kuulusid munitsiipiumitena (municipium) Rooma kui linnriigi koosseisu.
Rooma armee
Kõigi Itaalia kogukondade mehed teenisid Rooma kodanikena Rooma armees. Ülejäänud ja enamus Itaalia linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased (socii), välispoliitilise sõltumatuse ja osa territooriumi loovutamisega ning oma sõjajõudude andmist roomlaste käsutusse. Liitlastelt võõrandatud territooriumil rajasid roomlased oma kodanike asulaid ehk kolooniaid (colonia), mille asukad säilitasid Rooma kodakondsuse ja toimisid allutatud aladel Rooma garnisonidena. Liitlaste ja alistatud maade lojaalsust edendas kiire romaniseerumine ja samuti roomlaste suutlikkus tagada Itaalia turvalisus, sõjalise võimekuse abil.
Ülemvõim Apenniini poolsaarel andis roomlaste käsutusse kogu Itaalia sõjajõud. Rooma armee koosnes nüüd kahest enamvähem võrdsest jaost: Rooma enda armeest ja liitlaste sõjajõududest. Kõik Rooma kodanikud (mehed alates 17. eluaastast) olid sõjaväekohuslased Roomas ja pidid end vastavalt jõukusele ise relvastama ning sõjaväeteenistuse ajal maksti neile väikest tasu – stipendiumi. Rooma liitlasväed koondusid igaüks oma traditsioonilisel alusel, kasutasid traditsioonilist relvastust ja võitlusviisi.
Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim Vahemere piirkonnas ja toimunud I (264–241 eKr) ja II (218–201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. 2. sajandil eKr toimus Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). Sõdade alguses oli Foiniikia riigi (foiniiklased – roomapäraselt puunlased) järglane Kartaago, suurvõim Vahemere lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale.
264–241 eKrEsimene Puunia sõda
Esmalt oli kartaagolastel merel edu, neil oli senikuulmatult suurte mõõtmetega lahinglaevu – viie aerupingi ja hiigelrammiga galeerid. Aastatel 260 eKrMylae merelahingus ja 256 eKr võitsid roomlased Kartaago laevastikku. Kartaago väed lõid küll tagasi roomlaste maabumiskatse Kartaago lähedal, kuid said raskesti lüüa Palermo juures ja viimaseid Kartaago merejõude lõid roomlased 241 eKr merelahingus Egadi saarte juures ja Kartaago palus rahu ning Rooma sai endale Sitsiilia lääneosa. Sitsiiliast, välja arvatud Sürakuusa kuninga valitsusalad, sai esimene Rooma provints. 241. aastal eKr sõja lõpetanud rahulepinguga jäi Ibeera poolsaar kuni Ebro jõeni, Kartaago võimu alla aga pidi maksma Roomale tribuuti. Rahu kestis 22 aastat. Järgnevalt hõivasid roomlased ka Sardiinia ja Korsika ning moodustasid neist (231 eKr) teise Rooma provintsi Sitsiilia järel.
Pärast Esimest Puunia sõda survestas Rooma vabariik gallialaste võimuala. I ja II Puunia sõja vahelisel ajal tungisid gallialased taas Rooma peale, gallialased löödi tagasi ja Rooma tungis edasi kuni Alpideni. 225 eKr toimunud Telamoni lahingu järel käis gallialaste võim alla, 223. aastal eKr vallutas Rooma gallidelt Põhja-Itaalia (Gallia Cisalpina). Gallia Cisalpina hõlmas Po madaliku läänepoolset osa ehk tänapäeva ItaaliaLombardia ning Emilia alasid. Seda Gallia Cisalpina osa, mis jäi Po jõe ning Alpide vahele nimetati Gallia Transpadana. Provintsi lõunapiiri Itaaliaga tähistas Rubico jõgi. Gallia Cisalpina provints loodi 203 eKr. Tema keskuseks oli Mutina (tänapäeva Modena).
I ja II Puunia sõja vahelisel ajal laiendas Rooma oma valitsusalasid mööda Aadria mere idarannikut Illüürias praeguse Serbia aladeni. 3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased palusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229–228 eKr ja 220–219 eKr). Samuti annekteeriti Korsika (238 eKr) ja Sardiinia (238 eKr), Vahemeres.
Hannibali sõjakäigu teekond SaguntumistApenniini poolsaareleSee rooma büst Hannibalist on leitud Capuast (Rahvusmuuseum, Napoli). Tõenäoliselt tehti see tema auks juba tema eluajal
II ja III Puunia sõja vahelisel ajal hõivas Rooma killustatud Kreeka, tungis Väike-Aasiasse ning tegi Egiptuse ja enamuse Väike-Aasia riikidest oma protektoraadi all olevaiks.
Rooma võimu ajajärgu alguses jäeti Kreeka linnadele autonoomia, kuid nad maksustati ja allutati Rooma Makedoonia provintsi asevalitsejale. 86 eKr vallutas ja rüüstas Lucius Cornelius Sulla Ateena, mis oli ühinenud Pontose kuninga Mithridates VI-ga Rooma vastu.
149–146 eKrKolmas Puunia sõda, kolmandas Puunia sõjas 146 aastal eKr vallutati tormijooksuga ja hävitati Kartaago linn. Kartaago vallutati lõpuks 3 aastat hiljem, erakordselt verised tänavalahingud kestsid kuus päeva ja kui linn viimaks kapituleerus, oli 80% elanikkonnast, umbes 200 000 inimest, surnud. Ellujäänud müüdi orjadeks, linn põletati ja lõhuti põhjalikult. Keset varemeid künti ja külvati, muuseas soola, märkides niiviisi tseremoniaalselt Kartaago maa pealt kustutamist.
6. sajand eKr olid kreeka kolonistid rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva Marseille kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. 2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel, alistasid roomlased Alpide ja Apenniinide vahel elavad keldid ja aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes'i ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremonti kõrvale uue linna, Aquae Sextiae. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i ja 121 eKr moodustati Alpide taga, Lõuna-GalliasGallia Narbonensise provints (Septimaania ja Languedoci alad, Sevennide mäestikust Alpideni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu Gallia, nn Gallia sõdades.
Hilise vabariigi periood (133–30 eKr) oli Rooma vabariigis teravate sisevastuolude ja kodusõdade aeg, mil vabariiklik võimukorraldus asendus järk-järgult monarhiaga.
Kodusõjad ja vabariigi langus
Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid Rooma kodusõjad, mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. Liitlassõja (90–88 eKr) tulemusena anti Rooma kodaniku õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga kodanik saab osaleda rahvakoosoleku või senati töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid proletaarid, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide Gracchuste poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.
Kolmandas Puunia sõjas (149–146 eKr) Rooma liitlasena osalenud Numiidia oli kiiresti arenenud ja muutunud väga jõukaks riigiks. Numiidia troonivõitlust ära kasutades alustas Rooma 111 eKr sõda (111–105) konsuliteQuintus Caecilius Metellus Numidicuse ja Marcus Junius Silanuse juhtimisel Numiidia kuninga Jugurtha vastu. Jugurthal õnnestus algselt pikka aega ära osta Rooma väepealikke ja need ei pidanud tema vastu otsustavat sõjategevust.
Teist korda konsuliks valitud populaarne Gaius Marius korraldas 107 eKr ümber Rooma sõjaväe, seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3000 sestertsi. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Sõjaväereformi tulemusel lubati kõikidel Rooma kodanikel armeesse astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värvatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Rooma leegionid koosnesid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik pärast teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis.
Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest Gaius Mariusel saabus Numiidiasse 107 eKr lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole Mauretaania suunas. 105 eKr muretses Mauretaania kuningas Bocchus (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati Sullale üle, Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal. Numiibia kuninga Jugurtha ahelais Rooma toonud Gaius Marius jäi vastloodud leegionide toetusel illegaalselt edasi konsulikohale, kuigi tema ametiaeg lõppes. Gaius Marius saavutas võite ka kimbrite ja teutoonide üle ning valiti konsuliks koguni viiel aastal järjest (104–100 eKr). 100 eKr otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda.
Kimbrid ja teutoonid ilmusid seejärel Rhone'i jõele. Germaanlased purustasid esmalt Quintus Servilius Caepio väed ja seejärel hävitasid Malliuse armee 6. oktoobril 105 eKr Arausio lahingus ja 80 000 roomlast tapeti. Kimbrid marssisid seejärel Hispaaniasse ja teutoonid asusid Põhja-Gallias.
102 eKr liikusid kimbrid Hispaaniast Galliasse ja otsustasid seejärel koos teutoonidega Itaaliasse tungida. Plaani kohaselt pidid teutoonid suunduma lõuna poole ja liikuma mööda Vahemere rannikut Itaaliasse. Kimbrid üritasid Alpe ületada ning liikuda läbi Itaaliat ja Kesk-Euroopat ühendava Brenneri kuru loodesuunast Itaaliasse. Tiguriinid, liitlastest keldi hõim, pidid Alpe ületama kirdesuunast.
Teutoonid marssisid Alpide suunas Narbonensise provintsist, Rooma väed Gaius Mariuse juhtimisel taandusid Aquae Sextiasse, keeldudes teutoonidega lahingusse astumast. Marius soovis valida enda jaoks sobiva lahinguplatsi ja võitlusaja. Germaanid ründasid ilma abivägesid ootamata roomlaste positsiooni, kuid läbimõtlemata rünnak läks neile maksma 30 000 sõdalase elu. Peagi saabus lahinguväljale kogu germaanlaste sõjavägi ning asus roomlasi ründama, siis tormasid varitsusest välja 3000 Rooma leegionäri ning ründasid germaanlasi ootamatult tagant. Teutoonid sattusid sellest segadusse ning nad hävitati täielikult. Väidetavalt hukkus lahingus üle 100 000 teutooni.
Quintus Lutatius Catulus ei suutnud 102 eKr Brenneri kuru enda juhtimise all hoida ja sama aasta lõpus lasi kimbridel liikuda Põhja-Itaaliasse. 101 eKr marssis Gaius Marius Roomast põhja suunas, et liituda Catulusega. Sama aasta suvel saavutati otsustav võit kimbride üle Vercellaes Lõuna-Alpi Gallias. Roomlased võitsid oma paremate taktikate, relvastuse ning väljaõppega suuremat barbarite väge. Vähemalt 65 000 kimbrit (võimalik, et ka 100 000) olid tapetud ja ellujäänud vangistati. Tiguriinid loobusid seepeale sissetungiplaanidest.
100 eKr toetas tribuuniks olnud Lucius Appuleius Saturninus reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. Rooma Senat oli taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis Gaius Mariusele käsu konsulina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Gaius Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta senati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. Pärast rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.
Rooma andis 95 eKr välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud Rooma kodanikud. 91 eKr valiti tribuuniks Marcus Livius Drusus, kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, senati laiendamise ja Rooma kodakondsuse andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said ja Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks oli Rooma võit. Sõjas haaras Gaius Marius juhtimise ja võitles koos Lucius Cornelius Sullaga mässavate linnade vastu.
Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. Lucius Cornelius Sulla (138 eKr–78 eKr) valiti ta 88 eKr senati poolt konsuliks ning pidi juhtima armeed Pontose kuninga Mithridates VI vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Gaius Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud konsul Sulla, ent kuna Gaius Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just Gaius Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta, Nolasse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus leegioni ning marssis nendega Rooma, et alustada kodusõda. Ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud, see oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud. Sulla vallutas 88 eKr Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema.
Pärast Rooma vallutamist Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja. Sellel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja konsul Lucius Cornelius Cinna populaaridest toetajate vahel võitlus. Gaius Marius saabus koos oma pojaga ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti, Sulla toetaja Gnaeus Octaviust. Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna ja Gaius Marius valiti konsuliteks. Vaid kuu pärast Rooma naasmist Marius aga suri äkitselt, olles 71-aastane. Sulla väed naasid Itaaliasse 83 eKr, sellega algas teine kodusõda. Gaius Marius Noorem sai surma Praeneste linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. Pärast Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem.
81 eKr puhkes Hispaanias ülestõus Rooma vastu, mida juhtis Sulla jälitamise eest Hispaaniasse põgenenud Quintus Sertorius. Sertorius kogus mitmesuguste hispaania suguharude keskelt kokku suure sõjaväe. Rooma saatis Sertoriuse vastu tugevaid sõjajõude eesotsas parimate väejuhatajatega. Quintus Sertorius pidas Hispaanias kolm aastat edukalt sõda ühe Sulla parima kindrali, Quintus Caecilius Metellus Piuse vastu. Pompeius sõdis Hispaanias viis aastat (76–71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. Pompeiuse silme all vallutas Quintus Sertorius ühe linna teise järel. Sõdides rooma väejuhtidega, võitles Sertorius tema poolt vihatud Sulla diktatuuriga. Sertorius sõlmis liidu Pontose kuninga Mithridatesega, kes astus samuti Rooma vastu välja.
Grupp vandeseltslasi tapsid 72 eKr Sertoriuse peol, Hispaania sõjavägedes algasid korratused ja Rooma kasutas seda ning 71 eKr summutati ülestõus lõplikult. Sertorius mõrvati ühe omaenda ohvitseri Marcus Perperna Vento poolt, Pompeius võitis Perpernat aga mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr alistati kogu Hispaania. Kui Pompeiuse väed naasid 71 eKr Itaaliasse, lõid nad puruks Spartacuseorjavägede laialipillutud riismed.
302 eKr oli Pärsia ülikusoost Mithridates I rajanud Pontose riigi, mis sai 281 eKr kuningriigiks ja mille pealinn oli Amaseia. Kui Rooma oli SeleukiididVäike-Aasiast välja tõrjunud, alustas Pharnakes I (u 185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai Sinope. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal (89–63 eKr), kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja Rooma hõivas uusi maid Aasias.
64 eKr marssis Gnaeus Pompeius Magnus Süüriasse ning kõrvaldas troonilt Seleukiidide riigi kuninga Antiochos XIII Asiaticuse, kelle Rooma väepealik Lucius Licinius Lucullus oli 69 eKr aastal kuututanud Süüria kuningaks. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma Süüriaprovintsiks. 63 eKr marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka Foiniikias, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Juudamaal. Juudamaal toimunud kodusõjas, mille algatasid kaks venda, otsustas Gnaeus Pompeius Magnus toetada Hyrcanust ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. Gnaeus Pompeius vallutas Jeruusalemma ja Palestiina. Sellega algas Juudamaal Rooma aeg. Pompeius kaotas monarhia, pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle etnarhi tiitli. Aastal 57 eKr kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma prokonsulile Süürias. Too pani sõjalisteks asehalduriteksJuudamaa üle Phasaeli ja Galilea üle Herodese (Herodes Suur). Herodes tegi Hasmoneide dünastiale lõpu. Herodes Suure valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Juudamaa ametlikult Rooma klientriigiks ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. Aastal 6 pKr liitsid roomlased Juudamaa, Samaaria ja Idumea alad Juudamaa provintsiks. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galilead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas Samaariamaad ja Idumead). Samal aastal vallutas Gnaeus Pompeius Magnus hilisema Arabia Petraea provintsi nabatealased.
Julius Caesar vallutas Gallia ja oli esimene rooma väejuht, kes üritas Britanniat vallutada. Kuni Gallia vallutamiseni oli Gallia keltide asuala, mis oli killustatud umbkaudu 80 alaks (civitas’eks). Piirkonda asustas 4 hõimu: belgid, gallid, akvitaanlased ja liguurid, kellel ei olnud ühtset riiki.
56. aastal eKr viidi lõpule Armorica vallutus, võiduga veneetide üle merelahingus, samal ajal vallutas Publius Licinius Crassus edelas asuvad akvitaanid. Järgnevalt ulatus Rooma provints Akvitaania (Gallia Aquitania) PüreneedestGaronne'i jõeni.
55. aastal eKr lõi Caesar tagasi Galliasse tunginud Germaani hõimud, ehitas ta silla üle Reini ja marssis armeega Germaania territooriumile. 55. aastal eKr suvel seilas Caesar pärast Madalmaade rannikul asunud morinide ja menapiide alistamist Britanniasse, uskudes, et bretoonid olid abistanud eelmisel aastal venetisid tema vastu. Caesaril õnnestus hankida Kenti rannikul sillapea, kuid võimalused sügavamale võõrale territooriumile sissetungimiseks puudusid ja ta naasis talveks Galliasse.
54. aastal eKr suundus Caesar Britanniasse tagasi, ta tungis sisemaale, tõstes Mandubraciuse trinovantese hõimust nende õiguspäraseks kuningaks ja oma liitlaseks ning alistas tolle rivaali, Cassivellaunuse. Samal ajal aga Gallias, viis kehv viljasaak laialdase ülestõusuni, mida juhtis hõimupealik Ambiorix. Caesar oli sunnitud tema vastu kogu talve ja ka järgmise aasta alguse sõdima. 52. aastal eKr vallandus Gallias teine suur ülestõus, mida juhtis arverni hõimupealik Vercingetorix, kel õnnestus Gallia hõimud oma juhtimise alla ühendada. Vercingetorix võitis Caesarit mitmes kokkupõrkes, kaasa arvatud Gergovia lahingus, kuid Caesari lõpuks sundis hõimud alistuma ning Gallia oli otsustavalt võidetud.
Caesar ületas Rubico, piirijõe tema provintsi Gallia Cisalpinaga, millega puhkes kodusõda, kuna provintsi valitsejal oli keelatud sõjaväega oma valitsemispiirkonnast lahkuda. Senat tegi Pompeiusele ülesandeks Rooma linna kaitsmise. 49. aasta lõpus eKr anti Pompeiusele ülemjuhataja volitused, ent lõhestatus tema leeris jätkus. Jaanuaris 48 eKr maabus Caesar Kreekas ning mõlemad armeed marssisid Dyrrhachiumi, kus Caesar Dyrrhachiumi lahingus oleks äärepealt kaotanud. Pharsalose lahingusTessaalias sai Pompeius 9. augustil 48 eKr hävitavalt lüüa.
46 eKr vallutati Caesari vägede poolt Ida-Numiidia, kuna Numiidia kuningas toetas Caesari kodusõjas Pompeiust.
_(English).jpg)
.svg)
