Sõna "Alpid" on pärit ladina keelest (Alpes). Minevikus arvati, et see tuleneb ladina sõnast albus ('valge'). Tänapäeva õpetlased seda üldiselt ei usu. Saksa sõnad Albe, Alpe ja Alp, ülemsaksa sõna alpä, oksitaani sõna Alp/Aup ja prantsuse sõnad alpage ja alpe tähendavad ainsusesalpikarjamaad ja üksnes mitmuses mäestikku tervikuna.
Teise teooria järgi ei ole see sõnatüvi indoeuroopa päritolu. Vahemere maades on see kõrgete mägede ja mäeahelike puhul tavapärane. Oletatavasti oli sõna algkuju *alb, mis tähendas mäge. Sellest sõnast on tuletatud ka Albaania nimi. Albaanlased on indoeurooplased, kuid neilegi on see sõna võõra päritoluga, enda maa kohta nad seda ei kasuta. Nime "Albaania" on ajaloos kasutatud paljude mägiste piirkondade kohta Euroopas ja selle läheduses. Antiikajal kutsuti Kaukasuse idaosa Albaaniaks. Inglise keeles on nime Albania või Albany kasutatud Briti saarte kõige mägisema ala Šotimaa kohta.
Geoloogia
Alpid on tüüpiline noor kurdmäestik. Bodeni ja Como järve vaheline org jaotab mäestiku Lääne- ja Ida-Alpideks. Palju on liustikke, mis hõlmavad mäestikust 4140 ruutkilomeetrit.
Alpid on tekkinud Aafrika laama ja Euraasia laama kokkupõrkel. Selle käigus kadus Tethyse ookeani lääneosa, mis neid laamasid eraldas. Aafrika laam liikus põhja poole, Euraasia laam seisis paigal. Kokkupõrge toimus eelkõige oligotseenis ja miotseenis. Kokkupõrkega tekkis ookeani all olevaile settekivimeile määratu surve. Need settekivimid olid tekkinud põhiliselt keskaegkonnas ja varases uusaegkonnas. Kokkupõrke käigus suruti maapind ja merepõhi kortsu, seda nimetatakse kurrutuseks. Kurdusid surus surve samuti põhja poole, tihti kurrud murdusid või libisesid üksteise peale, moodustades hiiglaslikke kerkemurranguid. Alpides keskosas paljanduvad kristalse aluskorrakivimid ja nendest on moodustunud ka Alpide kõrgeimad tipud.
Seevastu Vahemeri on tekkinud suhteliselt hiljuti. Vahemeri ei ole Aafrika laama põhjaserv.
Alpid on Lääne-Euroopa peamine veelahe. Suurimad järved paiknevad eelmäestiku nõgudes. Kuigi Alpid on teravate tippude ja sügavate orgudega mäestik, on ta kurude ja tunnelite (Mont Blanci, Simploni ja Mont Cenis' tunneli) kaudu kergesti läbitav. Ala on tähtis turismi-, talispordi- ja puhkepiirkond.
Kui Alpides võib väiksemaid rühmi hõlpsasti määratleda mõlema külje kurudega, võib suuremate üksuste määratlemine osutuda probleemseks. Lääne-Alpide ja Ida-Alpide vahel on traditsiooniline lõhe, mille määratlevateks tunnusteks on Splügeni kuru (itaalia: Passo dello Spluga) Šveitsi-Itaalia piiril, koos Reiniga põhjas ja Como järvega lõunas. Kuigi Splügeni kuru ei ole Alpide madalaim ega tähtsaim läbikäik, on see umbes peaaheliku poolel teel ja loob mugava piiri.
Alpide põhiosas leidub väga vähe suuri järvi, kuid paljud asuvad serva ümber, eriti aladel, mida varem hõlmasid liustike keeled. Need on Genfi järv Alpide põhjaküljel Prantsuse/Šveitsi piiril, Lago Maggiore, Como järv ja Garda järv Alpide lõunaküljel Itaalias ning Šveitsi, Lõuna-Saksamaa ja Austria Salzkammerguti järved põhjas.
Kõrgeimad mäetipud
Alpide 29 neljatuhandelist mäge, mille suhteline kõrgus on vähemalt 300 meetrit[1]
Antiikajal Alpe kui loodusnähtust ei uuritud. Inimesed huvitusid üksnes nende majanduslikust küljest. Sealt saadi puitu, piima, kulda ja rauda. Rahulduti maanteede ehitamisega, mis muutusid aktuaalseks Caesari peetud Gallia sõja ajal, aga maanteed sai rajada alles pärast seda, kui Augustus oli Alpides elanud rahvad alistanud.[2]