Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas (välja arvatud Venemaa poolt annekteeritudKrimm koos Sevastopoli territooriumiga) 41,4 miljonit inimest.[7] Ukraina on rahvaarvult 36. riik maailmas.
Ukraina on unitaarriik, riigikorra järgi poolpresidentaalne vabariik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Jaguneb 27 haldusüksuseks: 24 oblastiks, kaheks riikliku alluvusega linnaks (Kiiev ja Sevastopol) ja üheks autonoomseks vabariigiks (Krimm).
Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[8] Ukraina rahaühik on grivna.
Riigi iseseisvus kuulutati välja 24. augustil 1991. Sellele eelnenud 69 aasta vältel kuulus Ukraina Nõukogude Liidu koosseisu.
Ukraina pindala on 603 550 km² (579 330 km² maad, 24 220 km² vett), millega ta on maailmas 48. kohal. Umbes 43 333 km² ehk umbes 7,1% Ukraina territooriumist – Krimm ning üks kolmandik nii Donetski kui ka Luhanski oblastist – on Venemaa okupatsiooni all.[16]
Ukrainal on 2782 km Musta mere ja Aasovi mere rannikut. Suuremad jõed Dnepr, Desna ja Dnestr suubuvad Musta merre. Edelapiiril Rumeeniaga voolab 54 km ulatuses Doonau.
Ukraina on unitaarriik, riigikorra järgi on see presidentaal-parlamentaarne vabariik. Riigipea on laialdaste volitustega otsestel üldvalimistel viieks aastaks valitav president, kes määrab riigi sise- ja välispoliitika põhisuunad, tal on seadusliku algatuse õigus. President on relvajõudude kõrgem ülemjuhataja ning Ukraina Rahvusliku Julgeoleku- ja Kaitsenõukogu esimees. Vajadusel võib ta riigis kehtestada eriolukorra.
Ukraina koosneb 24 oblastist (область), mille puhul igat oblastit haldab oblastiadministratsioon (обласна державна адміністрація), ühest autonoomsest vabariigist (автономна Республіка) ja kahest keskalluvusega linnast (місто).
Kogu riigi territoorium koosnes 2020. aasta juuni alguse seisuga 490-st rajoonist.[18] Detsentraliseerimise käigus on tehtud algust kolmanda taseme haldusüksuste, hromada'de moodustamisega.[19]
Alloleval kaardil esitatud halduspiirid kajastavad olukorda enne Krimmi okupeerimist Venemaa poolt 2014. aasta märtsis ja enne Donbassi sõja algust 2014. aasta aprillis. 2016. aasta maikuu seisuga on osa Donetski ja Luhanski oblastist, kaasarvatud Donetsk ja Luhansk, valitsusvastaste relvajõudude kontrolli all.
Pärast NSV Liidu lagunemist on Ukraina ja Venemaa Föderatsioon vaielnud Sevastopoli linna ja Krimmi poolsaare (endise NSV Liidu Musta mere laevastiku tugibaasi) kuuluvuse üle. Varem Venemaale kuulunud Krimm anti Nikita Hruštšovi valitsusajal 1954. aastal üle Ukrainale. 1991. aasta detsembris hääletati Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt, kuid juba 1992. aastal algatasid kohalikud venelased kampaania Krimmi tagastamiseks Venemaale. 1997. aastal sõlmitud Vene-Ukraina sõpruse, koostöö ja partnerluse lepinguga tunnustas Venemaa Ukraina piire ja territoriaalset puutumatust, ent ka pärast seda on Vene poliitikud korranud nõudmisi Krimmi üleandmiseks Venemaale.[20][21]
Ukraina vanim ülikool on 1615. aastal asutatud Kiievi Mogila Akadeemia. 2016. aastal oli Ukrainas 802 kõrgemat õppeasutust.[22] 2018. aastal asutati Rahvuslik Kõrghariduse Kvaliteedi Tagamise Agentuur.[23]
Rahvastik
Demograafilised näitajad
Seisuga 1. jaanuar 2021 elas Ukrainas 41,4 miljonit inimest (ei hõlma Venemaa Föderatsiooni poolt annekteeritudKrimmi, sh Sevastopoli territooriumil elavaid inimesi). 46% elanikest on mehed ja 54% naised. Alates 2015. aastast on Ukraina rahvaarv vähenenud 3,1% võrra.[7]
2020. aasta hinnangutel oli kuni 14-aastasi inimesi 16,16%, 15–24-aastasi 9,28%, 25–54-aastasi 43,66%, 55–64-aastasi 13,87% ja üle 65-aastasi 17,03%. Mediaanvanus oli 41,2 aastat, meestel 38,2 ja naistel 44,3 aastat.[16]
Ukraina on negatiivse loomuliku iibega riik, kus surmade arv ületab sündide arvu. 2022. aasta hinnangute kohaselt oli riigis 1000 elaniku kohta 9 sündi ja 13,77 surma. Ühe naise kohta sündis 2021. aastal 1,56 last. Samuti on negatiivne rändeiive (2021. aasta hinnangul 0,26 väljarändajat 1000 inimese kohta).[16]
Keskmine oodatav eluiga oli 2021. aastal 73,18 (meestel 68,51 ja naistel 78,15).[16]
Ukraina alad on ajaloos olnud korduvalt jagatud eri riikide, peamiselt Poola, Venemaa ja NSV Liidu vahel. Nõukogude võimu aastail arendati Ukrainas eelkõige maavarade kaevandamist ja rasketööstust, mille tarvis loodud suurettevõtetesse suunati Ukrainasse töölisi ja spetsialiste kogu Nõukogude Liidust. Selle tagajärjel on tööstuslikus Ida-Ukrainas märksa rohkem venelasi kui põllumajanduslikus lääneosas, kus domineerivad ukrainlased. Samuti on Krimm valdavalt venelaste asuala.
Ajalooliselt silmapaistev vähemus on ka krimmitatarlased. 1944. aastal küüditati Krimmis elanud tatarlased Kesk-Aasiasse, tagasi hakkasid nad tulema alles 1990. aastatel. Nüüdseks on Krimmis tatarlasi umbes 250 000–300 000, ligikaudu 100 000 on jäänud Kesk-Aasiasse. Samas ei ole kodumaale naasnud krimmitatarlastele tagastatud konfiskeeritud vara, see suurendab aga rahvustevahelisi pingeid.[20][21]
Keeled
Ukraina ainus riigikeel on ukraina keel, mida kõneleb emakeelena 67,5% rahvastikust. Suurim regionaalne keel on vene keel, mida kõneleb emakeelena 29,6% rahvastikust. Teiste keelte kõnelejaid oli 2001. aasta hinnangul 2,9%.[16]
Rahvastiku paiknemine
Kõige suuremad linnapiirkonnad on Kiiev, Harkiv, Donetsk, Dnipro ja Odessa. Rahvaarvult on suurimad haldusüksused Donetski oblast (4,1 miljonit elanikku) ja Dnipropetrovski oblast (3,1 miljonit).[16] Pealinnas Kiievis elab ligi kolm miljonit inimest. Neile kolmele haldusüksusele järgneb Harkivi oblast 2,6 miljoni elanikuga.[26] 2022. aastal elas 69,9% ukrainlastest linnas ja 30,1% maapiirkonnas.
Ukrainas on õigeusk suurim uskkond. 16.–29. jaanuaril 2019 viidi Ukrainas läbi uuring inimeste usuliste tõekspidamiste kohta, millele vastas Ukrainas 11 000 inimest. Intervjuusid ei viidud läbi okupeeritud Donetski ja Luhanski oblasti aladel. Tulemuste kohaselt pidas 70,7% vastajatest end üldises mõttes õigeusklikeks, kellest 43,9% pidas end Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks, 38,4% pidas end kirikuorganisatsioonidega mitteseotud õigeusklikeks ning 15,2% pidas end Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku toetajateks. 8,8% kõigist vastanutest pidasid end lihtsalt kristlasteks, 6,9% uniaatideks, 1,3% katoliiklasteks ning 1% protestantideks. 9,5% vastanutest ei seostanud end ühegi usundiga või keeldusid vastamast.[28]
Ukraina on suuruselt maailma 56. majandus. Tegemist on Ida-Euroopa suuruselt neljanda majandusega Venemaa, Poola ja Rumeenia järel. 2020. aastal oli Ukraina SKP 154 miljardit USA dollarit (ligi 3630 dollarit elaniku kohta).[29] SKP ühe elaniku kohta on neil suuruselt 137.[30]
Maailmapanga ennustuse järgi kahaneb Ukraina majandus 2022. aastal umbes 45%. Majanduse kahanemist põhjustab Venemaa sissetung Ukrainasse ja seetõttu katkenud Ukraina jaoks kriitilise tähtsusega eksporditeed läbi Ukraina Musta mere sadamate Mariupoli ja Odessa. Enne sõda moodustasid need marsruudid poole Ukraina väliskaubandusest ja 90% teraviljakaubandusest. Ukraina on suur nisu eksportija, mis on nende majanduse üks alustala, kuid valitsus on keelanud teravilja ja muude põhitoiduainete ekspordi, kuna püüab tagada toiduga kindlustatust enam kui 6,5 miljonile inimesele, kes on riigisiseselt sõja tõttu ümberasustatud.[31]
Põllumajanduspiirkonnana oli Ukraina tähtis juba Tsaari-Venemaa jaoks. Nõukogude ajal oli Ukraina NSV suuruselt teise majandusega liiduvabariik NSV Liidus, sealne tööstus ja põllumajandus mängisid Nõukogude plaanimajanduses tähtsat rolli. Nõukogude riigi lagunedes läks Ukraina üle turumajandusele.
Üleminekuaeg oli Ukraina jaoks raske. Kui 1991. aastal võitles valitsus esmatarbekaupadedefitsiidiga, siis järgnevail aastail oli probleemiks hüperinflatsioon: 1993. aastal püstitas Ukraina maailmarekordi inflatsioonis aasta kohta. Toetused riigiettevõtetele ja põllumajandusele neelasid suure osa riigi eelarvest, kohati levis barterkaubandus. Struktuursete majandusreformide ja privatiseerimise toel saadi siiski jagu suuremast osast probleemidest.
Tänapäeval on Ukraina areneva majandusega tööstusriik, kus on ka tugev põllumajandus ja toorainesektor. Riigis on laiaulatuslik rasketööstus, Ukraina on üks suuremaid metallirafineerijaid Ida-Euroopas. Arenenud on kõrgtehnoloogiline tootmine, sealhulgas IT. Ukrainal on oma autotööstus, kosmosetööstus ja kosmoseagentuur.
Energiaallikad imporditakse peaaegu täielikult, nafta- ja gaasivarustuses sõltub Ukraina Venemaast; see on tinginud ka riikidevahelisi probleeme. 25% tarbitavast maagaasist toodab Ukraina ise, 30% tuleb Venemaalt ning 40% Kesk-Aasiast Venemaa kaudu, samas liigub 85% Vene gaasist Euroopasse Ukraina kaudu. 2007. aastal tuli Ukrainas toodetavast energiast 47,4% söest ja gaasist, 47,5% tuumajaamadest ning 5% hüdroelektrijaamadest. Neli tegutsevat tuumaelektrijaama asuvad Varašis, Energodaris, Južnoukrainskis ja Netišõnis.
Euroopa riikide seas on Ukraina turistide külastuste arvult 8. kohal. Turismi soosib Ukraina mitmekesine loodus: Karpaadid on populaarsed suusatajate, matkajate, jahimeeste ja kalastajate seas, Musta mere rannikul aga asuvad tuntud kuurordid, näiteks Jalta. Mitmekesise ajaloo tõttu on Ukrainas huvitav arhitektuur, omapärase kultuuriga linnadena on Kiievi kõrval tuntud ka Lviv ja Odessa. Ukrainas on rikkalik köök, millest on ülemaailmselt tuntud näiteks borš, vareenikud ja kapsarullid (holubtsõ), kiievi kotlet, kartulikotletid, soolapekk ja pipraviin; samuti kasvatatakse seal viinamarju ja valmistatakse veini.
Suurem osa Ukraina ekspordist läheb Euroopa Liitu ja SRÜ riikidesse. Suurimad firmad kuuluvad börsiindeksisse PFTS, nendega kaubeldakse Ukraina börsil.
Maailmapank liigitab Ukraina keskmise sissetulekuga riikide hulka. Riigi majanduses nähakse tugevat arengupotentsiaali, mis aga saab realiseeruda ainult ulatuslike majandus- ja juriidiliste reformide toel. Ehkki 1990. aastate alguse majanduslangusest saati püsib Ukraina majandus suhteliselt stabiilne, pidurdavad selle arengut monopolid rasketööstuses, infrastruktuuri ja transpordi nõrkus, korruptsioon ja bürokraatia.
Ukraina kultuur on kujunenud Ida ja Lääne vastasmõjus. Paljugi sellest on ühine teiste slaavi rahvastega, eelkõige venelastega. Lisaks keelelisele sarnasusele tugevdas sidemeid ka Ukraina pikaajaline kuulumine Vene võimu alla, mistõttu ukrainakeelse kultuuri ja keele areng oli pikka aega pärsitud.
Ukraina arhitektuurile, kirjandusele, muusikale ja rahvakommetele on avaldanud tugevat mõju ka riigis valitsev õigeusk. Nii on näiteks soorollid Ukrainas tänini traditsioonilisemad ja vanavanemad mängivad lastekasvatuses suuremat rolli kui Läänes.
Ukraina kirjandus sai alguse juba 11. sajandil, pärast Kiievi-Vene ristimist. Toonane kirjandus oli peamiselt liturgiline ning kirjutatud kirikuslaavi keeles. Iseseisev kirjandus arenes Ukrainas 14.–16. sajandil, suuresti Poola ja Vene mõju all. Suulise kirjanduse arengut mõjutas kasakakultuuri väljaarenemine, kus sündis uut laadi eepiline luule. 17.–18. sajandil oli ukraina keeles avaldamine keelatud, keelu kadudes sündis 18. sajandi lõpuks ka modernne ukraina kirjandus. 1830. aastail arenes Ukraina romantism, mille üks tuntumaid esindajaid oli rahvuslik luuletaja ja maalikunstnik Tarass Ševtšenko.
1863. aastal keelati Venemaal täielikult ukrainakeelsete teoste trükkimine. See sundis ukraina kirjanikke kas avaldama oma teosed vene keeles või trükkima neid piiri taga, Austria-Ungarile kuulunud Galiitsias. Nii tuntaksegi mitmeid ukraina autoreid, teadmata alati, et nad on pärit Ukrainast – üks selliseid on Nikolai Gogol. Keeldu ei tühistatud ametlikult, kuid pärast 1917. aasta revolutsiooni ja bolševike võimuletulekut muutus see tähtsusetuks. Ukraina kirjanduse õitseng kestis 1930. aastateni, mil Jossif Stalin kehtestas Nõukogude kunstis ja kirjanduses sotsialistliku realismi ainuvalitsuse. Täielikult taastus Ukraina kultuurielu sellest alles pärast riigi iseseisvumist 1991. aastal.
Ajaloolised piirkonnad on Bessaraabia, Galiitsia, Podoolia, Lääne-Ukraina ja Puna-Vene. Ukraina territooriumil moodustus esimene slaavlaste riik – Kiievi Suurvürstiriik – 9. sajandil. 11. sajandi keskpaigas osalisvürstide omavaheliste võimuvõitluste pärast riik lagunes ja seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide iseseisvumise tulemusena kujunes iseseisev Lääne-Euroopale orienteeritud Kiievi vürstiriik.
Kiievi vürstiriik eksisteeris iseseisvalt kuni 1362. aastani, mil liitus Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga ning moodustas 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääne-slaavi päritolu elanikkonnaga. Aastatel 1471–1654 kuulus Ukraina koos Valgevenega Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi koosseisus Rzeczpospolitasse.
1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina pärast Venemaaga peetud sõja edukat lõppu saama iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotatud Poltava lahing lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.
1775. aastal hävitasid Vene väed Zaporižžja Sitši, osa kasakatest põgenes üle Doonau, osa küüditati Kubanisse, viimane Sitši pealik Petro Kalnõševski vangistati Solovetsi saared, ja Ukraina talupojad muudeti Vene aadlike pärisorjadeks. Kõik arhiividokumendid ja kasakate relvad, mis annavad tunnistust Ukpaina ajaloost 16. - 18. sajandil sajandil hoiti pikka aega Püha Eliisabeti kindlus, kuni nad 1917. aastal Kiievisse evakueeriti.
↑Stina Aava (10. oktoober 2017). "Ukraina detsentraliseerimise teelahkmel". isdc.ee. ICDS. Vaadatud 12. mail 2023. Detsentraliseerimise olemus jaguneb kolmeks peamiseks suunaks. Esimeseks on hromada’de ehk põhitasemel territoriaalsete kogukondade loomine, mis peab vähendama bürokraatiat ning lõppeesmärgiks on neid kokku luua 1500 (siiani rajatud alla poolte). Ühinemine toimub vabatahtlikkuse alusel ning antud lahendus liidab külad ja linnad, muuhulgas hromada keskpunkti ja kaugeima punkti vahe ei tohi ületada 30 minutit.