Iraak koosneb põhiliselt madalikest, mille kõrgus merepinnast ületab vähestes kohtades 90 m.
Maa põhjaosa on mägine. Kõrgeimaks tipuks on varem peetud Haji Ibrahimi (3600 m), viimasel ajal Cheekha Dari (3611 m). Kirde-Iraagi künkad tõusevad piiril Z̄āgrose mägedeks, mis ulatuvad kaugele Iraani piiri taha (piirkonna kõrgem tipp Rawanduz (3658 m)).
Enamiku Iraagist moodustab kõrb. Lõunas ja edelas on poolkõrbet piirialadel Kuveidi, Saudi Araabia ja Jordaaniaga. Loodes ulatub Iraaki Süüria kõrb.
Ranniku lähedal ja piki Shaţţ al-‘Arabi jõge ning Tigrise ja Eufrati ühinemiskoha juures Al Qurnast pisut allavoolu olid soised madalikud palmide ja pillirooga, kuid 1990. aastatel need kuivendati. Tegemist oli ainulaadse maastikuga, mille taastamisega praegu tegeldakse.
Kliima
Kliima varieerub regiooniti. Iraagi põhjaosas on lähistroopikavahemereline kliima, ülejäänud riigis troopiline kliima. Troopikas on talved pehmed või jahedad, suved on kuivad, kuumad ja pilvitud. Põhjaosa mägipiirkondades on külmad talved, mõnikord sajab palju lund, mis võib sulamisel põhjustada üleujutusi.
2003. aasta andmetel oli rahvaarv 24 683 313. Aastal 1993 elas Iraagis üle 19 miljoni inimese.
Vanuseline struktuur
Üle 38% Iraagi elanikest on alla 15-aastased, 20% on 15-24 aastased, 33% 25-54 aastased ja 7% üle 54-aastased.
Rahvused
Peaaegu 75% Iraagi rahvastikust (1993 umbes 77%) koosneb araablastest.
Teine suurem rahvus on kurdid (1993. aastal 19%), kes elavad riigi põhjaosas Mosulist põhja ja loode pool. Enamik kurde on moslemid (sunniidid), kuid nad erinevad Iraagi araablastest keelelt, riietuselt ja kommetelt, kuigi neil on Iraagi araablastega paljus ühine kultuuripärand. Kurdi keel ei ole semi keel nagu araabia keel, vaid kuulub indoiraani keelte hulka. Nad on taotlenud autonoomiat, kuid enne Lahesõda suruti need taotlused alla. Pärast Lahesõda saavutasid nad faktilise sõltumatuse keskvõimust.
Enne Iisraeli riigi rajamist 1948 oli suurem osa Basra ja Bagdadi kaubandusest juudi kaupmeeste käes, kes sageli tegid koostööd kohalike moslemitest kaupmeestega. Nüüd aga on enamik juute rännanud Iisraeli, USA-sse ja Euroopasse ning Iraaki on neid jäänud vähe.
Peaaegu kõik iraaklased on moslemid. Enamik Iraagi araablastest moslemeid on šiiidid (62% iraaklastest), kuid on ka palju sunniite (34% iraaklastest), kelle hulka kuuluvad nii araablased kui ka kurdid.
Nii linnas kui maal käib enamik inimesi reedetimošees ning peab usupühi.
Pealinn ja ülekaalukalt suurim linn Bagdad asub riigi keskel Tigrise kallastel. Teised suuremad linnad on Basra riigi lõunaosas ja Mosul põhjaosas.
Paljud inimesed on kolinud maalt linna. See on teravdanud raskusi sotsiaalhoolekandega ja tekitanud töötust, eriti 20–25-aastaste meeste seas.
Maainimesed peavad kinni oma hõimu traditsioonidest. Enamik on paiksed ning on eluaja ühes ja samas kohas põldu harinud ning karja kasvatanud. Rändkarjakasvatajaid, kelle karjamaad on kevadel ja sügisel eri kohtades, on jäänud aina vähemaks. Põhjuseks on suurelt jaolt sotsiaalprogrammid, mida valitsus on 1958. aastast saadik ellu viinud.
Maal domineerivad araabia-islami väärtused, linnainimesed elavad umbes samamoodi nagu eurooplased.
Briti väed alustasid 2. mail sissetungi ja õhurünnakuid Iraagile ning neli nädalat kestnud sõja käigus hõivasid Briti väed Iraagi. Sõjategevus lõppes 31. mail 1941, Saksa-meelne Iraagi valitsus ja Rashid Ali al-Gaylani kõrvaldati võimult ning regendina sai taas võimule 'Abd al-Ilah'i.
Kevadeks 2003 oli tekkinud Iraagi desarmeerimise kriis, mis viis Iraagi sõjani, mil USA, Suurbritannia, Hispaania, Austraalia, Taani ja Poola väed tungisid Iraaki ja kukutasid Baathi partei võimu. Koalitsiooniväed okupeerisid riiki aastani 2004, mil alustati järkjärgulist võimu üleandmist demokraatlikult valitud võimuorganitele. 2006. aasta kevadest valitseb riiki esimene alaline vabade valimiste tulemusel võimu saanud valitsus pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist ja koalitsioonivägede sissetungi.
Koalitsiooniväed viibivad endiselt Iraagi territooriumil, viies seal läbi sõjalisi ja julgeolekuoperatsioone. Nende väljaviimise tähtaega ei ole määratud.
Aastatel 1979–2003 oli Iraagis diktatuur: kogu võim oli repressiivse Ba'athi partei käes, mida juhtis president Şaddām Ḩusayn. Režiim nimetas end demokraatlikuks, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel sai 100% häältest sajaprotsendise valimisaktiivsuse juures. Ühekojaline parlament Rahvuskogu (Majlis al-Watani) oli 250-kohaline ja selle liikmed valiti 4 aastaks. Kandideerida said ainult Ba'athi liikmed.
Novembris 2003 teatas USA plaanist anda 2004. aasta keskel võim üle Iraagi ajutisele valitsusele. Iraagi ajutise põhiseaduse järgi, millele kirjutati alla märtsis 2004, pidi täitevvõimu hakkama juhtima kolmeliikmeline presidendinõukogu. Nõukogu valimise süsteem tagab, et presidendinõukogus on esindatud kõik kolm Iraagi põhilist etnilist rühma.
Ameerika Ühendriikide okupatsiooni ametlikuks lõpuks Iraagis loetakse 28. juunit2004, kui saadeti laiali okupatsiooniaegsed võimuorganid Koalitsiooni Ajutine Valitsus ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu. Sel päeval hakkas riigis kehtima uus ajutine põhiseadus ja võim läks üle Iraagi vahevalitsusele eesotsas Iyād ‘Allāwīga. Vaatamata okupatsiooni ametlikule lõpule sõltus uue valitsuse tegevus ja võimul püsimine endiselt suures osas riigis paiknevatest koalitsioonivägedest, mistõttu räägitakse sageli USA okupatsiooni jätkumisest ka pärast seda kuupäeva.
22. aprillil2006 valis Rahvuskogu riigi presidendiks tagasi Jalāl aţ-Ţalabānī ja 20. mail kinnitati ametisse peaminister Nūrī al-Mālikī 37-liikmeline alaline valitsuskabinet.
Käesoleval ajal viibivad jätkuvalt riigis koalitsiooniväed Ameerika Ühendriikide armee juhtimisel, kes korraldavad koostöös Iraagi uue armee ja politseijõududega võitlust riigis üha intensiivistuva vastupanuliikumise ja terrorismi vastu, püüdes samaaegselt ohjeldada pingelisi suhteid sunniidi ja šiiidi kogukonna vahel.
Iraagi majanduses on valdav naftasektor, mis on traditsiooniliselt andnud umbes 95% ekspordituludest. 1980. aastatel sundisid tohutud kulutused 8 aastat kestnud Iraani-Iraagi sõjale ja Iraani tekitatud kahju nafta eksportimise võimalustele rakendama säästumeetmeid ning võtma suuri laene, mille tagasimaksetähtaegu tuli hiljem pikendada. Sõja majanduslikud kahjud moodustasid peaaegu 100 miljarditUSA dollarit. Pärast sõja lõppu 1988 hakkas nafta eksport aegamööda kasvama, sedamööda kuidas rajati uusi naftajuhtmeid ja taastati tootmisvõimsusi.
Kui Iraak augustis 1990 hõivas Kuveidi, järgnesid rahvusvahelised majandussanktsioonid ning Lahesõda jaanuaris 1991, mis majandusaktiivsust tunduvalt vähendasid. Majandust nõrgendas see, et valitsus pidas ülal suurt sõjaväge ja julgeolekuorganeid ning investeeris ressursse režiimi toetajatesse. Detsembris 1996 käivitati programm "nafta toidu vastu", mis aitas keskmise iraaklase elu parandada. Programmi esimesel kuuel kuuekuulisel etapil lubati Iraagil eksportida piiratud koguses naftat, mille eest ta sai toitu, ravimeid, ja mõningaid infrastruktuuri varuosi.
Detsembris 1999 lubas ÜRO Julgeolekunõukogu Iraagil eksportida nii palju naftat kui humanitaarvajaduste rahuldamiseks tarvis. Naftaekspordi tase ületas kolmveerandi sõjaeelsest tasemest. Ent 28% Iraagi ekspordituludest määrati ÜRO Kompensatsioonifondi ja ÜRO halduskulude katteks. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus 2001. aastal tulenes suuresti maailmamajanduse kasvu aeglustumisest ja naftahindade langusest. Pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki on majandus suuresti seiskunud. Praegu püütakse majandust pärast sõja ja ohjeldamatu kuritegevuse poolt tekitatud kahjusid uuesti jalule aidata.
