Seejärel oli riik aastatel 1992–2003 Jugoslaavia Liitvabariigi nime kandnud riigi osa, mis 2003. aastal muutis oma nime Serbia ja Montenegroks. Montenegro iseseisvumisega 2006. aastal kaotas Serbia oma väljapääsud merele, kuigi koostöö jätkub.
Nimi
Nimi "Montenegro" tuleb itaalia keelest (tõlkes 'must mägi'). Selle andsid maale Veneetsiast pärit vallutajad Lovćeni rannikumägede männimetsade järgi.
Eesti keeles mööndav nimekuju "Tšernogooria" tuleneb vene keele vahendusel samatähenduslikust lõunaslaavi keeltes kasutatavast nimest Crna Gora.
Maa kohta on kasutatud ka nime Zeta, mis tuleb Zeta jõe nimest ja on etümoloogiliselt seotud viljalõikust tähendava slaavi sõnaga.
Montenegrolased on ajaloo, keele, religiooni ja etnilise päritolu poolest lähedased serblastele. Nende eripära tuleneb sellest, et nad ajal, mil Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, säilitasid iseseisvuse. Alates 1940ndate teisest poolest ergutas Jugoslaavia sotsialistlik režiim montenegrolaste serblastest erinevat identiteeti. Iseseisvusmeelsed montenegrolased kandsid seda suunda edasi. Neid toetasid suured islamiusulised ja katoliiklikud vähemused, põhjuseks nende nõrgad sidemed serblastega, kes on õigeusulised.
1862 korraldas Osmanite armee rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Osmanite regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Montenegro vürstNikola I Petrović siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus pašaOmar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.
Nikola I valitsusajal (1860–1918) haaras Montenegrot ja tema pealinna Cetinjet majanduslik areng. Tähelepanuväärne on, et see toimus ajal, kui valitses ebakindlus ja Osmanite riik võis sooritada uusi rünnakuid.
Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, kus sai haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida anti tasuta, sai kohustuslikuks. Aastal 1869 avati Cetinjes õpetajate seminar ja tütarlaste instituut, mis spetsialiseerus algkoolide õpetajate koolitamisele. 1875 avati põllumajanduskool vastrajatud linnas Danilovgradis, kuid kool suleti paar aastat hiljem sõja tõttu. Sarnane kool avati ka Podgoricas 1893. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.
Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Sel ajal avati ka raudtee Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses; tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.
Kuningas saatis noormehi õppima Itaalia ja Venemaa sõjaväeakadeemiatesse. Need mehed moodustasid Montenegro armee tuumiku, juurutasid moodsat sõjalist organisatsiooni, strateegiat ja taktikat. Montenegro armee peamine rahastaja oli Venemaa keisririik.
Balkani sõdade käigus (1913) tehti uusi vallutusi. Muuhulgas vallutasid montenegrolased paša Esad Toptani juhitud vägede vastu võideldes Osmanite võimu alt Shkodëri linna (serbohorvaadi keelesSkadar), kaotades 10 000 meest. Ent suurriikide otsusega läks linn vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad ülekohtuseks.
Serbia süüdistas kuningas Nikolat vaenlasega separaatrahu sõlmimises ning laskis kokku kutsuda Suure Rahvuskogu. Rahvuskogu oli Serbia politsei poolt kontrollitud, ta oli vastuolus ikka veel kehtiva Montenegro põhiseadusega. Rahvuskogu tõukas Nikola troonilt ja keelas tal riiki naasta. 29. novembril 1918 kuulutati välja liitumine Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga. Montenegro sümbolid keelustati, sealhulgas rahvusliku mütsi kandmine. Isegi Montenegro nimi keelustati: tema ametlikuks nimeks sai Zeta piirkond. See põhjustas ulatusliku Jõuluülestõusu, mis suruti maha. Mägedes jätkus vastupanu 1926. aastani.
Montenegro oli ainus Esimese maailmasõja võitnud riik, mis sõja tulemusena kaotas iseseisvuse.
Taasiseseisvumine
1992. aastal toimunud referendumilSerbiaga ühinemise üle anti 96% häältest föderatsiooni poolt Serbiaga, kuigi tegelik poolehoid oli 66%, sest islami- ja katolikuusulised vähemused ning ka osa õigeusulistest montenegrolastest boikoteeris referendumit.
Valitsus jätkas sellest hoolimata iseseisvusmeelset poliitikat.
2002. aastal sõlmisid Serbia ja Montenegro uue leppe koostöö jätkumise kohta. 2003. aastal asendati nimi Jugoslaavia Liitvabariik nimega Serbia ja Montenegro ning võimalik referendum Montenegro iseseisvuse üle lükati edasi.
Đukanovići valitsust raputasid sigarettide salakaubaveo ja seksiorjadega kaubitsemise (Moldova tüdrukute) skandaal. "Moldova skandaali" olid segatud valitsusametnikud, nende seas Đukanović, endine riigiprokurör Božidar Vukčetić ja Đukanovići partei nõunik Miško Perović. Kuigi see praktika oli aastaid teada, hakkas selle tõeline ulatus alles viimastel aastatel selguma.
21. mail 2006 toimus iseseisvusreferendum, millel 55,4% hääletanutest pooldas Montenegro iseseisvumist. 3. juunil kuulutas parlament välja Montenegro iseseisvuse.
15. juunil 2006 tunnustas Serbia Montenegro iseseisvust ja 28. juunil võeti Montenegro ÜRO liikmeks.
Keskmine brutopalk oli 2011. aasta novembris 721 eurot ja netopalk 483 eurot.[2] 2016. aasta jaanuaris oli keskmine brutopalk 739 eurot ja netopalk 490 eurot. 2019. aasta detsembris oli keskmine brutopalk 781 eurot ja netopalk 520 eurot.[3]
Loodus
Nagu nimigi ütleb, on valdav osa maast mägine. Dinaari mägedeDurmitori massiivis on samanimeline rahvuspark ja ametliku versiooni kohaselt riigi kõrgeim tipp Bobotov Kuk (2522 m). Kõigi riikide kõrgemate tippude vallutamise oma sihiks võtnud Andres Karu uuringute kohaselt on aga koguni kolm Albaania piiril asuvat tippu sellest mõned napid meetrid kõrgemad ning neist omakorda kogu riigi kõrgeim on Zla Kolata (2534 m). Durmitori tipud on siiski oluliselt tuntumad ja ka tehniliselt põnevamad ja raskemad, seda eriti talvel, mil mäkketõus seal on ohtlik ja tõsine väljakutse ka kogenud alpinistile.
Montenegro orud on järsuveerulised kuristikud, paljud mäeharjad lavajad. Suurima jõe Tara kanjon (800–1000 m) on Euroopa sügavaim. Ka rannikuahelikud ulatuvad 1500–1700 meetrini, sealsed lubjakivid on tugevasti karstunud, kohati puudub muld ja taimkate täielikult, kuna vesi ei püsi pinnases. Madalikku on veidi vaid Skadari järve nõos. Seal ja ka Aadria mere rannikul valitseb kuuma kuiva suve ja sooja niiske talvega vahemereline kliima. Rannikul on sademeid kuni 1600 mm/a, sisemaal kuni 1900 mm/a, kõrgematel nõlvadel isegi 2500–3000 mm/a. Kotori lahe põhjarannik on kogu Euroopa sademeterohkeim koht – 5000 mm aastas. Mandrilise kliimaga ala algab umbes 50 km kaugusel rannikust ja talved on seal muidugi külmemad, seda ka kõrguse tõttu. Lumikate püsib mägedes 4–5 kuud, talvel on loodusmaastikes ja mägedel liikumine suhteliselt raske ja ohtlik. On maavärinate võimalus ja sellega seoses ka laviinioht.
38% maast on kaetud metsaga, madalamal segametsad, kõrgemal okasmetsad. Aadria rannikul ja Skadari nõos on põlised metsad maha raiutud ja levib makja. Ka ranniku iseloom muutub lõuna suunas – erinevalt Horvaatiast, kus on ligi 1200 "uppunud mäetippe" meenutavat saart, millest mitmed märkimisväärselt suured, on Montenegro rannikul vaid neli pisikest meresaart, suurim neist Sveti Nikola.
.jpeg)
