President Milo Đukanović, kelle partei DPS valitses riiki kolm aastakümmet. Pildil pärast Montenegro NATOga liitumist.
Montenegro eriprokuröri sõnul kavandati ja valmistati ette riigipööreMontenegro pealinnas Podgoricas 16. oktoobriks 2016 ehk parlamendivalimiste päevaks.[1] 2017. aasta septembris algas Podgorica ülemkohtus kohtuprotsess süüdistatavate üle, kelle hulgas olid Montenegro opositsiooni juhid ja kaks väidetavat Vene luureagenti. Venemaa valitsusametnikud eitasid oma seotust.[2][3] Kõrgem kohus tunnistas 2019. aastal süüdistatavad süüdi "terroriaktide" toimepanemise kavandamises, samuti "Montenegro põhiseadusliku korra õõnestamises" ning mõistis esimeses astmes süüdi 13 inimest. 2021. aasta veebruaris tühistas apellatsioonikohus esimese astme otsuse kõigis süüdistusakti punktides.[4]
Taust
Arvatakse, et riigipööre kavandati Montenegro serbia- ja venemeelse opositsiooni viimase katsena takistada Montenegro ühinemist NATO-ga[5], millele oli teravalt vastu Venemaa valitsus, kes oli esitanud Montenegrole otseseid ähvardusi.[6][7][8][9][10] Seda teooriat kinnitas ka 2019. aastal tehtud kohtuotsus.[11]
Arreteerimised ja väidetav vandenõu
16. oktoobril 2016, Montenegro parlamendivalimiste eelõhtul, vahistati 20 Serbia ja Montenegro kodanikust koosnev rühmitus, sealhulgas Serbia sandarmeeria endine juht Bratislav Dikić.[12][13] Montenegro võimud esitasid neile koos teiste isikutega, sealhulgas kahele Venemaa kodanikule ametliku süüdistuse riigipöördekatses. 2016. aasta novembri alguses väitis Montenegro organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni eriprokurör Milivoje Katnić, et riigipöörde vandenõu taga oli "võimas organisatsioon", kuhu kuulus umbes 500 inimest Venemaalt, Serbiast ja Montenegrost.[14] 2017. aasta veebruaris süüdistasid Montenegro ametnikud Venemaa "riiklikke struktuure" riigipöördekatses, mis väidetavalt nägi ette rünnakut riigi parlamendi vastu ja peaminister Milo Đukanovići mõrvamist.[15][16]
Riigipöörde üksikasjad avalikustas esmakordselt 2016. aasta oktoobri lõpus Serbia peaminister Aleksandar Vučić, kelle avalikus avalduses rõhutati Serbia õiguskaitseorganite, eriti Serbia julgeolekuagentuuri rolli selle nurjamisel.[17][18] Avaldusele järgnes Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševi plaaniväline visiit Belgradi.[17]
Peaminister Duško Markovići 2017. aasta veebruaris tehtud avalduste kohaselt sai valitsus lõpliku teabe ettevalmistatava riigipöörde kohta 12. oktoobril 2016, seda teavet kinnitasid ka NATO liikmesriikide julgeolekuteenistused, kes aitasid Montenegro valitsusel riigpöördekatset uurida.[19] Üks süüdistatavatest, Kragujevacist pärit Predrag Bogićević, sõjaveteran ja Ravna Gora liikumise juht, ütles, et Saša Sinđelić teavitas teda võimalikust rünnakust serblaste vastu, kes osalesid 16. oktoobri meeleavaldusel. Serbia vahi all viibiv Bogićević ütles oma advokaadi vahendusel, et riigipöördest ei räägitud ja Đukanovićit ei mainitud.[20]
2017. aasta juuni alguses kinnitas Podgorica kõrgem kohus süüdistuse 14 inimesele, sealhulgas kahele venelasele ja kahele Vene-meelsele Montenegro opositsiooniliidrile Andrija Mandićile ja Milan Kneževićile (Demokraatlik Rinne), keda süüdistati "põhiseadusliku korra ja julgeoleku vastase vandenõu ettevalmistamises" ning "terroriakti planeerimises".[23] Ametnikud väitsid, et vandenõulased kavandasid 2016. aasta oktoobri parlamendivalimiste ajal parlamendi ülevõtmist, tollase peaministri Milo Đukanovići mõrvamiseks ja venemeelse valitsuse moodustamiseks, et peatada Montenegro püüdlused NATOga ühineda.[24][23] Prokuratuuri sõnul sai asjakohased korraldused Austrias sündinud Serbia kodanik Saša Sinđelić, kes oli varem Horvaatias mõrvas süüdi mõistetud,[25][26] Eduard Šišmakovilt,[27][24] kes oli varem Venemaa sõjaväeluure ohvitserina Poolast välja saadetud.[28][24]
6. septembril 2017 algas Podgorica ülemkohtus kohtuprotsess süüdistatavate üle, kahe Venemaa kodaniku Eduard Šišmakovi ja Vladimir Popovi üle mõisteti kohut tagaselja.[29] Eraldi kohtuasjas mõisteti Milan Knežević 18. oktoobril 2017 süüdi 17. oktoobril 2015 politseiniku ründamises ja talle mõisteti 7 kuud vangistust.[30]
2017. aasta oktoobri lõpus kuulas kohus tõendeid Saša Sinđelićilt,[31][32] kes muuhulgas rääkis kohtule, et riigipöördega oli seotud ka Tšetšeenia Vabariigi juhtRamzan Kadõrov.[33] 2017. aasta novembri lõpus teatas Venemaa päevaleht Izvestija, et Andrija Mandić ja Milan Knežević saatsid Venemaa välisminister Sergei Lavrovile kirja, milles ütlesid, et Kadõrovit on süüdistatud alates eelmisest nädalast ja palusid Venemaa toetust.[34][33] Kaitse püüdis kahtluse alla seada prokuröri tunnistaja usaldusväärsust ja psühhiaatrilist pädevust.[35]
2018. aasta juuni alguses kuulas kohus üle CIA endise töötaja ja USA riskijuhtimisettevõtte Patriot Defense Group tegevjuhi Brian Scotti: prokurörid küsitlesid teda nende sündmuste kohta. Scott teatas, et tema ettevõte Strategic Risk Management keeldus taotlusest, kuna teatati seosest Demokraatliku Rinde ja Venemaa luureohvitseride vahel.[36] 2018. aasta juulis alustasid Montenegro prokurörid ametlikku uurimist teiste väidetava rolli kohta riigipöördeplaanis.[11][37]
9. mail 2019 tunnistas Montenegro kõrgem kohus 13 inimest süüdi 2016. aasta parlamendivalimiste ajal terroriaktide toimepanemise ja Montenegro põhiseadusliku korra kahjustamise kavandamises, sealhulgas kaks väidetavat Vene sõjaväeluure ohvitseri Eduard Šišmakovi ja Vladimir Popovi (vastavalt 15 ja 12 aastat vangistust, tagaselja) ning kaks opositsiooniliidrit Andrija Mandić ja Milan Knežević (mõlemad viis aastat vangistust); Bratislav Dikić mõisteti kaheksaks aastaks vangi.[11][37]
Kohtuotsuse tühistamine
5. veebruaril 2021 tühistas Montenegro apellatsioonikohus esimese astme kohtuotsuse kõigis süüdistuse punktides. Riigipöörde juhtum tagastati Podgorica kõrgemale kohtule uuesti läbivaatamiseks täielikult muudetud koosseisu poolt. Paljud pidasid apellatsioonikohtu otsuseid kinnituseks tollal valitseva Sotsialistide Demokraatliku Partei rünnakutele oma poliitilise opositsiooni vastu ning tõendiks, et esimese astme otsus tehti Montenegro tollase DPS-i juhitud valitsuse survel.[38]
Uuesti läbivaatamine
Montenegro kõrgem kohus keeldus 2023. aasta aprillis jagamast uuesti läbivaatamist kaheks, millest ühes osalesid Mandic, Knezevic ja Mihailo Cadjenovic ning teises 10 süüdistatavat, nii et prokuratuur saaks esitada salajased dokumendid.[39] Algusega 2023. aasta juunis pidi see jätkuma 2023. aasta oktoobris, kuid uuesti läbivaatamise jätkamise kuupäev nihutati 2024. aasta veebruarisse.[40]
Tagajärjed
28. aprillil 2017 hääletas Montenegro parlament 46:0 NATO-ga ühinemise poolt, samal ajal kui enamik opositsioonierakondi boikoteeris parlamendi istungeid ja meeleavaldajad põletasid väljas NATO lippe.[24] Pinged Montenegro ja Venemaa vahel suurenesid ka pärast seda.[41] 2019. aasta novembris viitas USA kaitseministeeriumiga seotud ajaleht Stars and Stripes "hübriidrünnakule [Montenegro] 2016. aasta valimiste ajal" selgituseks, miks esimene NATO hübriidsõjavastane meeskond lähetati Montenegrosse.[42]
2019. aasta mais ütles Suurbritannia tollane välisminister Jeremy Hunt: 2016. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatse Montenegro vastu oli üks ennekuulmatumaid näiteid Venemaa katsetest õõnestada Euroopa demokraatiat.GRU jultunud katse sekkuda Montenegro riiklikesse valimistesse ja õõnestada Montenegro taotlust liituda NATOga on järjekordne näide Venemaa destabiliseerivast ja agressiivsest käitumisest viimase kümnendi jooksul.[43]
1. septembril 2020 süüdistas Montenegro president Milo Đukanović Serbia presidenti Aleksandar Vučići ja Serbia meediat Montenegro sisepoliitikasse sekkumises ning väidetavas katses taaselustada "Suur-Serbiat".[44]
