1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal, tuntud ka kui Oktoobriputš või Must Oktoober oli 1992.–1993. aastal Venemaal kestnud poliitiline ja konstitutsiooniline kriis täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi) vahel. Kriis kulmineerus 1993. aasta septembris ja oktoobris.
21. septembril 1993 andis Jeltsin välja seadluse (ukaasi) nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist"[1]. Selle seadlusega saadeti ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongress laiali. Uued parlamendivalimised uude parlamenti – riigiduumasse – määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister Tšernomõrdiniga võimalust asendada Viktor Geraštšenko Keskpanga juhi kohal Boriss Fjodoroviga. Tšernomõrdin kaitses Geraštšenkot.
Võimukriis 1992–1993
Kriisi põhjuste hulka kuulusid Jeltsini ja Hasbulatovi isiklik konkureerimine mõjuvõimu pärast, täidesaatva võimu (Boriss Jeltsini ja peaministri kohusetäitja Jegor Gaidari, hiljem Viktor Tšernomõrdini) vastasseis seadusandliku võimuga (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongress) ja raskused sotsiaalmajanduslike reformide elluviimisel (SKP kasv 1992. aastal oli −14,5%; 1993. aastal −8,7%; hüperinflatsioon). 25. aprillil 1993 toimus referendum usalduse kohta Jeltsini, tema ja Vene valitsuse sotsiaalmajandusliku poliitika vastu ning küsimuses, kas peaks toimuma ennetähtaegsed presidendivalimised ja kas peaksid toimuma ennetähtaegsed parlamendivalimised. Jeltsin võitis kõigis neljas küsimuses[2]. Jeltsinil ei olnud aga formaaljuriidiliselt volitusi ennetähtaegseid parlamendivalimisi välja kuulutada, suve jooksul vastasseis jätkus ja läbirääkimised uue põhiseaduse koostamise ja vastavalt parlamendi valimiste korraldamise üle jooksid ummikusse. Ülemnõukogu vastustas ka Jeltsini välispoliitilist kurssi: 9. juuli 1993. aasta määrusega "kinnitas" ülemnõukogu Ukraina territooriumil asuva Sevastopoli Venemaa föderaalset staatust[3]. Jeltsin süüdistas ülemnõukogu vajalike reformide torpedeerimises ja rahva tahte eiramises.
Sündmused seadluse nr 1400 avaldamise järel. Relvastatud mäss
Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist 21. septembril 1993 kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Ülemnõukogu hääletas Jeltsini tagandamise poolt ja andis volitused üle Rutskoile. Seejuures tuleb märkida et 23. septembril kell 10 alanud erakorralisel rahvasaadikute kongressil puudus kvoorum: selle saavutamiseks puudununud rahvasaadikute mandaadid lihtsalt tühistati[4]. Seejärel tagandati kongressi erakorralisel istungil Jeltsin veel kord ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident Aleksandr Rutskoile. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. Esimese seadlusena "presidendi ametis" allkirjastas Rutskoi seadluse "Kriminaalvastutusest konstitutsioonilise korra rikkumise eest" ("Об уголовной ответственности за нарушение конституционного строя"). Seadlus nägi muu hulgas ette ka mahalaskmise[4]. 3. oktoobril murdsid Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatovi relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Rutskoi kutsus ülemnõukogu rõdult miitingulisi üles moodustama salku ja vallutama "veel täna" tormijooksuga linnavalitsust ja Ostankinot; Hasbulatov kutsus üles "vallutama tormijooksuga Kremlit usurpaatori ja kurjategija Jeltsiniga" ja vangistama "kogu tema müüdava kliki maa alla". Seejärel hõivati kindrali kommunist Albert Makašovi vägede ja Aleksandr Barkašovi fašistliku Vene Rahvusühtsuse üksuste poolt Moskva linnapea büroo; üks ründajate juhtidest, Makašov deklareeris hoone palkonilt rahuoluga: "Ma vallutasime selle neetud linnavalitsuse! [...] Ja enam ei tule meie maale enam kunagi ei meere, ei peere, ei sööre, ei t..apäid!" ("ni merov, ni perov, ni serov ni h..ov!")[5]. Kell 16.00 kirjutas Boriss Nikolajevitš Jeltsin alla seadlusele erakorralise seisukorra kehtestamisest Moskvas[6]. Mässulised püüdsid Makašovi juhtimisel tormijooksuga vallutada Ostankino telejaama hooneid. Hukkus 32 inimest.
Esimene asepeaminister Jegor Gaidar iseloomustas mälestusteraamatus "Lüüasaamiste ja võitude päevad" kujunenud olukorda järgmiselt:
20.00. Ostankino ründamine jätkub, opositsiooni sõjardid vallutavad uusi objekte. Siseministeeriumi väed on demoraliseerunud, armeeüksused appi ei tule. Opositsioonil peaaegu et õnnestus veenda rahvast oma edasiliikumise mastaapsuses ja presidendi isolatsioonis. Kõik see desorganiseerib neid, kes on valmis tulema appi. Võtan vastu otsuse, et möödapääsmatu on pöörduda moskvalaste poole abipalvega.
Saanud eriolukordade komitee esimehelt Sergei Šoigult kinnituse, et äärmise vajaduse korral antakse rahvale relvad, pöördus Jegor Gaidar 20.30 telepöördumisega Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema kaitsma Moskva nõukogu, et "riiki ei muudetaks taas aastakümneteks tohutuks koonduslaagriks"[8]. Pärast telepöördumist kogunes julgeolekuministeeriumi kontrolli all oleva Moskva nõukogu ümber tuhandeid Jeltsini pooldajaid. Algas barrikaadide ehitamine Tveri jt lähedal asuvatel tänavatel; need ulatusid juba südaööks ligikaudu kolme meetrini. Moskva nõukogu ümber kogunenutest formeeriti omakaitseüksused, mida kasutati selliste objektide kaitseks nagu Ehho Moskvõ hoone.
Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. Esinesid nt Viktor Tšernomõrdin, Moskva linnapea Juri Lužkov, Grigori Javlinski jt. Kell 4.20 algas valitsusvägede siirdumine Valge Maja piirkonda. 4. oktoobril kell 5.00 kirjutas Jeltsin alla seadlusele "Edasilükkamatutest meetmetest erakorralise seisukorra režiimi kindlustamiseks Moskvas", milles seoses "aset leidnud massirahutuste ja terroriaktidega, mis tõid kaasa inimohvreid, Moskvas ekstremistlike jõudude poolt kodanike elule, tervisele, konstitutsioonilistele õigustele loodud ohuga" määrati siseministri, julgeolekuministri ja kaitseministri ülesandeks luua ühine staap erakorralise olukorra tagamiseks Moskvas. Moskva komandandiks määrati Aleksandr Kulikov. Kaitseminister Gratšov sai Jeltsinilt kirjaliku käsu Valge Maja vallutada (Gratšov nõudis ise nimelt kirjalikku käsku). Jeltsin sõnas oma 4. oktoobri hommiku pöördumises Venemaa kodanike poole:
Ma pöördun teie poole raskel hetkel. Venemaa pealinnas kõlavad lasud ja voolab veri. Kogu riigist kokku veetud sõjardid, keda mahitab Valge Maja juhtkond, külvavad surma ja hävingut. Tean, et paljudele teist oli see öö unetu. Tean, et te mõistsite kõike.[...] Need, kes astusid üles rahumeelse linna vastu ja vallandasid veresauna, on kurjategijad. Kuid see ei ole ainult üksikute bandiitide ja pogrommitegijate kuritegu. Kõik, mis toimus ja seni veel toimub Moskvas, on eelnevalt planeeritud relvastatud mäss. Selle organiseerisid kommunistlikud revanšistid, fašistlikud peamehed, osa endiseid saadikuid, nõukogude esindajaid. Läbirääkimiste suitsukatte all kogusid nad jõude, kogusid bandiitlikke salku palgasõdureist, kes on harjunud mõrvade ja omavoliga. Tühine punt politikaane üritas jõuga sundida peale oma tahtmise kogu riigile. Vahendid, mille abil nad tahtsid valitseda Venemaad, on paljastatud kogu maailmale. Need on: küüniline vale, äraostmine. Need on munakivid, teravdatud raudvardad, automaadid ja kuulipildujad. Need, kes vehivad punaste lippudega, kastsid taas kord Venemaa verre. Nad lootsid ootamatuse peale, selle peale, et nende jultumus ja pretsedenditu julmus külvavad hirmu ja segadust.[...] Ma pöördun Venemaa kodanike poole. Relvastatud fašistlik-kommunistlik mäss Moskvas surutakse maha võimalikult kiire aja jooksul. Venemaa riigil on selle jaoks vajalikud jõud.[9]
Ülemnõukogu hoone (nn Moskva Valge Maja) piirati ümber. Varahommikul võttis valitsusvägede operatiivrühma juhataja kindral Konstantin Kobets ette veel ühe algatuse opositsiooniga kokkuleppele jõuda, valitsuse nimel osales asepeaminister Oleg Soskovets. Presidendi leer nõudis rangelt Valge Maja poolsete mis tahes vägivallameetmete lõpetamist; kuivõrd parlamendi esindaja, ülemnõukogu aseesimees Juri Voronin lükkas tagasi kõik presidendi initsiatiivid, leidis valitsusleer, et edasiste läbirääkimiste pidamine on täiesti mõttetu ja lõpetas läbirääkimised. Ülemnõukogu hoonet tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Aleksandr Rutskoi kasutas Ehho Moskvõ ajakirjaniku satelliittelefoni, et kutsuda üles lendureid viivitamatult tulema appi ülemnõukogu hoone juurde demokraatia ja hukkuvate inimeste kaitseks, väites, et eelneval päeval olevat Ostankino juures "rahumeelsel demonstratsioonil" tapetud üle 300 inimese[10]. Samuti kontakteerus Rutskoi Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkiniga. Tsitaat:
Kas tõesti ei saa sa aru, et me oleme elavad tunnistajad? Ellu nad meid ei jäta! Ma palun sind, helista saatkonda.[...] Ma anun sind, Valera, sa oled ju usklik. Sa saad ju aru, j... tvoju mat! [...] Ma palun sind: helista välisriikide saatkondadesse![11]
Kokku hukkus kriisi käigus üle 100 inimese. 4. oktoobri pärastlõunal alistusid opositsionäärid pärast läbirääkimisi grupiga Alfa, mis oli Jeltsinilt saanud käsu vallutada hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu leeri juhid eesotsas Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatoviga arreteeriti. Venemaa Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu esimees Zorkin sunniti mõne päeva pärast tagasi astuma (Jeltsini administratsioon olevat vastasel korral ähvardanud avada tema vastu kriminaalasja "õigusliku aluse loomisest Hasbulatovi-Rutskoi ekstremistliku tegevuse jaoks"). Pärast ülemnõukogu vallutamist olevat Rutskoi kabinetist leitud seadlus selle kohta, kes tulevat viivitamatult arreteerida, Valgesse Majja toimetada ja kellega tuleks arved õiendada. Nimekirjas olid muu hulgas Tšernomõrdin, Filatov, Lužkov, Tšubais, Kozõrev, Šumeiko, Koržakov, Barsukov, Kostikov, Poltoranin – kokku 19 inimest[4].
Mässu mahasurumise järel. Järelkajad
Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus pärast mässu mahasurumist kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini ja Venemaa valitsuse kätte.
Presidendi seadlusega keelati erakorralise seisukorra ajaks kõik organisatsioonid, mis olid osalenud relvastatud mässus, samuti opositsioonilised väljaanded.
Hiljem alustas Jeltsin kõikide tasandite nõukogude laialisaatmist.
5. oktoobril avaldas 42 kirjanikku ajalehes Izvestija avaliku kirja "Kirjanikud nõuavad valitsuselt otsustavaid samme". Seal nõuti muu hulgas järgmist:
"1. Igat liiki kommunistlikud ja natsionalistlikud parteid, rinded ja ühendused tuleb laiali saata ja keelustada presidendi seadlusega.
2. Kõik sõjaväestatud, aga seda enam relvastatud ühendused ja grupeeringud tuleb välja selgitada ja laiali saata (kriminaalvastutusele võtmisega, kui selleks kohustab seadus).
3. Õigusaktid, mis näevad ette rangeid sanktsioone fašismi, šovinismi, rassilise vihkamise, vägivallale ja julmusele üleskutsumise eest, tuleb lõpuks välja töötada. Prokurörid, uurijad ja kohtunikud, kes soosivad seda laadi ühiskondlikult ohtlikke kuritegusid, tuleb viivitamatult töölt vallandada.
4. Ajakirjandusväljaanded, mis päevast päeva õhutavad viha, kutsuvad üles vägivallale ja on meie arvates ühed peamistest toimunud (ja paljude tulevaste potentsiaalsete) tragöödiate organisaatoritest ja süüdlastest, sellised, nagu Den, Pravda, Sovetskaja Rossija, Literaturnaja Rossija (aga ka telesaade "600 sekundit") ning rida teisi, tuleb edaspidi kuni kohtumenetluseni sulgeda.
5. Venemaa seaduslikule võimule allumisest keeldunud nõukogude võimuorganite tegevus tuleb peatada.
6. Me kõik ühiselt ei tohi lubada, et kohus Moskva verise draama organisaatorite ja osavõtjate üle saaks samasuguseks häbiväärseks farsiks, nagu "kohus GKTšP üle".
7. Tunnistada ebalegitiimseks mitte ainult rahvasaadikute kongress, Ülemnõukogu, vaid ka kõik nende poolt moodustatud organid (sh Konstitutsioonikohus)."[12]
↑Hääletanutest 58,7% usaldas Jeltsinit; 53,0% kiitis heaks tema reformid; 49,5% pooldas ennetähtaegseid presidendivalimisi; 67,2% pooldas ennetähtaegseid rahvasaadikute valimisi - Ülevenemaalise referendumi keskkomisjoni teadaanne 25. aprillil 1993. aastal toimunud referendumi tulemustest // Российская газета. 1993. 6 мая
