Kuningriigi kaart Otto Suure valitsemise ajal aastal 972 (tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni
Saksamaa kuningriik (või ka Saksa kuningriik; ladinaRegnum Teutonicum) arenes välja endise Karolingide impeeriumi idaosast.
Nagu keskaegsel Inglismaal ja Prantsusmaal, algas see konglomeraadist, arvukate, ükskord eraldi ja sõltumatute rahvaste ja kuningriikide kogumist. Ida-Frangi riik moodustati algselt Verduni lepinguga aastal 843 ja seda valitsesid Karolingid aastani 911, pärast mida oli kuningas valitav. Esialgsed valijad olid hõimuhertsogkondade valitsejad, kes üldiselt valisid ühe endi seast. Pärast aastat 962, kui Otto I krooniti keisriks, moodustas kuningriik põhiosa Saksa-Rooma riigist, mis sisaldas ka Itaaliat (aastast 951) ja Burgundiat (pärast aastat 1032).
Saksamaa kuningriik Saksa-Rooma keisririigis 1004. aasta paiku
Mõiste rex teutonicorum (sakslaste kuningas) tuli esmalt kasutusele paavst Gregorius VII kantseleis investituuritüli ajal (11. sajandi lõpul), võib-olla poleemilise vahendina keiser Heinrich IV vastu. 12. sajandil hakkasid keisrid oma ameti keiserliku ja rahvusülese iseloomu rõhutamiseks kasutama tiitlit rex Romanorum (roomlaste kuningas) oma valimistel (kuurvürstide poolt, seitse saksa piiskoppi ja aadlimeest). Selged tiitlid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia jaoks, mis traditsiooniliselt omasid oma kohtuid, seadusi ja kantseleisid, kadusid järk-järgult kasutusest. Pärast riigireformi (Reichsreform) ja reformatsiooni lahendamist jagati Saksa-Rooma riigi Saksamaa osa keiserlikeks ringkondadeks (Reichskreise), mis määratlesid Saksamaad keiserliku Itaalia ja Tšehhi kuningriigi suhtes. Peapiiskoppidest kuurvürstid jätkasid Saksamaa, Itaalia ja Burgundia kantslerite tiitlite kandmist. Pärast Vestfaali rahu (1648) oli Saksamaa sõltumatute riikide ja riigikeste kogum, mille üle veel säilinud kuningriigi ja keisririigi institutsioonid kahanevalt võimu nõutasid.
Terminoloogia
Verduni lepingu idajaotist kutsuti regnum Francorum Orientalium või Francia Orientalis: idafrankide kuningriik või lihtsalt Ida-Frangi riik. See oli vana Merovingideregnum Austrasiorumi idaosa. "Idafrangid" (või austraasialased) olid iseenesest rahvas Frangimaal, mille olid asustanud frangid. Ida-Frangi riigi teised rahvad olid saksid, friisid, tüüringid ja muud, edaspidi Teutonici (või sakslased) ja mõnikord frangid, kuni etniline identiteet 9. sajandi jooksul muutus.
Annales Iuvavenses (või Salzburgi annaalide) sissekanne sub anno 919, kaasaegne, kuid säilinud ainult 12. sajandi koopias, ütleb et Baiuarii sponte se reddiderunt Arnolfo duci et regnare ei fecerunt in regno teutonicorum, s.t "Arnulf, baierlaste hertsog, valiti valitsema sakslaste kuningriigis". Ajaloolased vaidlevad selle üle, kas see tekst on see, mis kirjutati kadunud originaalis; laiem küsimus on, kas Saksa, mitte Frangi, kuningriigi idee dateerub 10. või 11. sajandist; kuid "Saksa" kuningriigi idee kujunes kindlalt välja 11. sajandi lõpul.
Alates 11. sajandi lõpust, investituuritüli ajal, alustas Rooma kuuria mõiste regnum teutonicorum kasutamist Heinrich IV kuningriigi kohta püüdega kahandada teda teiste Euroopa kuningate tasemele, samas ta ise hakkas kasutama tiitlit rex Romanorum või roomlaste kuningas rõhutamaks oma jumalikku õigust imperium Romanum üle. Seda tiitlit kasutasid kõige sagedamini Saksa kuningad ise, kuigi nad soostusid kasutama "Teutonic" tiitlit, kui seda nõudis diplomaatia, nagu Friedrich I Barbarossa kiri paavstile viitas, et ta sai coronam Theutonici regni (Saksa kuningriigi krooni). Välismaised kuningad ja vaimulikud jätkasid regnum Alemanniae ja règne või royaume d'Allemagne kasutamist. Mõisteid imperium/imperator või keisririik/keiser kasutati sageli Saksa kuningriigi ja selle valitsejate kohta, mis näitab nende keiserliku väärikuse tunnistamist, kuid kombineerituna viidetega "Teutonic" ja "Alemannic" eitati nende Romanitas ja universaalset valitsemist. Mõiste regnum Germaniae ("Saksamaa kuningriik") hakkas ilmuma isegi Saksa allikates alles 14. sajandi alguses.
Seetõttu oli läbi kogu keskaja tava, et (valitud) Saksamaa kuningas oli ka roomlaste keiser. Tema tiitel oli kuninglik (sakslaste kuningas, või aastast 1237 roomlaste kuningas) tema valimisest tema kroonimiseniRoomaspaavsti poolt; seejärel oli ta keiser. Pärast Friedrich II surma aastal 1250 juhtus ametlikku kroonimist paavsti poolt siiski harvemini: Heinrich VII aastal 1312, Karl IV aastal 1355, Sigismund aastal 1433, Friedrich III aastal 1452, Karl V aastal 1530. Tiitel "roomlaste kuningas" muutus keisrivalimisteks üha vähem reserveerituks kui kroonimata jätmine Roomas; valitu oli kas Saksa kuningas või lihtsalt "keiser" (vaata Ludwig IV näidet allpool). Valitsemise algust dateeriti kas valimispäevast (Švaabi Philipp, Rudolf I) või kroonimispäevast (Otto IV, Heinrich VII, Ludwig IV, Karl IV). Valimispäev muutus algusdaatumiks jäävalt alates Sigismundist.
Lõppkokkuvõttes muutis Maximilian I paavsti heakskiidul keisritiitlit aastal 1508: pärast saksa kroonimist oli tema tiitel Dei gratia Romanorum imperator electus semper augustus. See on, ta oli "valitud keiser": mõiste, mis ei tähendanud, et ta oli keiser-ootel või ei olnud veel täielik keiser, vaid ainult seda, et ta oli keiser valimise, mitte paavsti poolt kroonimise tõttu (traditsiooni kohaselt jäeti valimise ja saksa kroonimise vahele tiitel rex Romanorum electus). Samal ajal jätkus tava, mille kohaselt valiti otsene pärija roomlaste kuningaks keisri eluajal. Sel põhjusel hakkast tiitel "roomlaste kuningas" (rex Romanorum, mõnikord sakslaste kuningas või rex Teutonicorum) tähendama pärijat, valitud jarglast, kui keiser veel elus oli.
Karolingide impeeriumi kolmeks jagamist Verduni lepinguga vaidlustati õige varakult seoses keiser Lothar I surmaga aastal 855. Ta jagas oma Kesk-Frangi riigi oma kolme poja vahel ja kohe nõudsid põhjapoolset kolmandikku, Lotringit, endale Ida- ja Lääne-Frangi riigi kuningad. Sõda Lotringi pärast kestis aastani 925. Lothar II suri aastal 869 ja Meersseni leping (870) jagas tema kuningriigi Ida- ja Lääne-Frangi riigi vahel, kuid Lääne-Frangi valitsejad loovutasid õigused oma osale Ida-Frangi riigile Ribemonti lepinguga aastal 880. Ribemont määras piiri Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kuni 14. sajandini. Lotringi aadel püüdis säilitada oma iseseisvust mõlemast riigist vahetades suvaliselt truudust kuningas Ludwig III Lapse surmaga aastal 911, kuid aastal 925 loovutati Lotring lõpuks Ida-Frangi riigile Lääne-Frangi riigi kuninga Rudolfi poolt ja seejärel moodustati sellest Lotringi hertsogkond Ida-Frangi kuningriigis.
Ida-Frangi riik ise jagati kolme ossa seoses Ludwig Sakslase surmaga (875). Traditsiooniliselt tuntud kui "Saksimaa", "Baieri" ja "Švaabimaa" (või "Alemannia"), neid kuningriike valitsesid Ludwigi kolm poega üheskoos ja Karl Paks taasühendas selle aastal 882. Kuningriigi erinevate piirkondade rahvaste vahel esinesid piirkondlikud erinevused ja kaasaegsed kirjeldasid iga piirkonda valmilt kui regnum, kuigi ükski neist ei olnud iseenesest kindlasti mitte kuningriik. Germaani ühiskeel ja ühisvalitsemise traditsioon alates aastast 843 säilitas poliitilised sidemed erinevate regnumite vahel ja takistas kuningriigi jagunemise pärast Karl Paksu surma. Ludwig Sakslase tööga oma kuningriigi säilitamisel ja sellele tugeva kuningliku valitsuse andmisel läks ka kaua aega Ida-Frangi (s.o Saksa) riigi loomiseni.
Ida-Frangi riigis olid suured hertsogkonnad, mida nende ametliku staatuse järgi kutsuti mõnikord kuningriikideks (regnum), ja millel oli kindlasti sisemise solidaarsuse tase. Varasemate hulgas olid Saksimaa ja Baieri, mis vallutati Karl Suure poolt. Saksa historiograafias kutsutakse neid jüngere Stammesherzogtümer või "hilisemad hõimuhertsogkonnad". Hertsogkondi kutsutakse sageli "nooremateks" (uuemateks, hilisemateks jne.) nende eristamiseks vanematest hertsogkondadest, mis olid Merovingi monarhide vasallriigid.
Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, kus tunnistati kuningat, 1000. aasta paiku
Kuigi sageli oli nii, et need hertsogkonnad olid "hõimu-", kuna nende rahvas jagas ühist põlvnemist; nende ühtekuuluvust on parem selgitada nende pikka aega üksusena valitsemisega, mis võimaldas arenguks solidaarsustunnet, ühiseid tavasid ja ühise põlvnemise eeldust. Saksimaa ja Baieri võtsid põlvnemismüüdid omaks vastavalt 10. ja 12. sajandil, kuigi need võisid olemas olla palju varem. Frangimaa ja Švaabimaa hertsogkonnad loetakse tavaliselt samuti uuemate hõimuhertsogkondade hulka, nagu mõnikord ka Tüüringi. Kui hertsogkondade piirid muutusid, "muutusid ustavus ja müüdid vastavalt".
Pärast viimase Karolingi Ludwig III Lapse surma aastal 911 tunnistasid hõimuhertsogkonnad kuningriigi ühtsust. Hertsogid kogunesid ja valisid Konrad I omale kuningaks. Vastavalt Tellenbachi teesile, hertsogid asutasid hertsogkonnad Konradi valitsemisajal. Hertsogid ei üritanud luua iseseisvaid kuningriike. Isegi pärast Konradi surma aastal 918, kui vaieldi Heinrich I Linnupüüdja valimise üle, ei rajanud tema rivaal Baieri hertsog Arnulf Halb eraldi kuningriiki, vaid nõudis tervikut, enne kui sunniti Heinrichi poolt kuninglikule võimule alluma. Heinrich võis isegi välja kuulutada seaduse, mis nägi ette, et kuningriik tuleb pärast ühendada. Arnulf jätkas selle valitsemist kuningana isegi pärast tema allutamist, kuid pärast tema surma aastal 937 võeti see kiiresti Heinrichi poja Otto Suure poolt kuningliku kontrolli alla. Ottoonid töötasid selle nimel, et säilitada hertsogkonnad krooni ametiasutustena, kuid Heinrich IV valitsemisajal tegid hertsogid oma ameti pärilikuks.
Mistahes Ida-Frangi ja Saksamaa kuningriikide eristamine sõltub mingil määral hilisemast vaatepunktist. On võimatu võtta seda vahet esmastest allikatest, kuna Ida-Frangi riik jäi toimima pikaks ajaks pärast Saksamaa kuningriigi asutamist. 12. sajandi keiserlik kroonik Otto von Freising teatas, et Heinrich I Linnupüüdja valimine viitas kuningriigi alguse tähisele, kuigi Otto ise sellega ei nõustunud. Seega:
Siit alates pidasid mõned sakslaste kuningriiki frankide kuningriigi asendajaks. Nüüdsest nad ütlevad, et paavstLeo kutsus paavstide seadlustes Heinrichi poega Ottot esimeseks sakslaste kuningaks. Selle eest Heinrich, kellest me räägime, keeldus, öeldakse, kõrgeima piiskopi poolt pakutud aust. Kuid näib, et sakslaste kuningriik – mis täna, nagu me näeme, omab Roomat – on frankide kuningriigi osa. Kuigi on täiesti selge, mis eelnes, sisaldasid frankide kuningriigi piirid Karli ajal kogu Galliat ja kogu Saksamaad, Reinist Illüüriani. Kui riik jagati tema pojapoegade vahel, kutsuti üht osa ida- ja teist lääne-, kuid mõlemat koos kutsuti frankide kuningriigiks. Nii oli siis idaosas, mida kutsutakse sakslaste kuningriigiks, Heinrich esimene Sakside soost, kes järgnes troonil, kui Karli liin ebaõnnestus ... [arutlus läänefrankidest] ... Heinrichi poega Ottot, kuna ta taastas idafrankidele keisririigi, mille olid hõivanud langobardid, kutsutakse esimeseks sakslaste kuningaks – mitte võib-olla sellepärast, et ta oli esimene kuningas, kes valitses sakslaste üle.
Siin ja mujal eristab Otto esimest Saksa kuningat 919–936 (Heinrich I) ja esimest keiserliku võimuga Saksa kuningat 936–973 (Otto I).
Otto kindlustas Saksamaa kuningriigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi aristokraatia, hertsogitega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.
Ottol oli tegemist ungarlaste ohuga, mida ei kõrvaldatud kuni kuningas Otto võiduni 955. aasta Lechfeldi lahingus. Otto I kindlat võitu ungarlaste üle nähakse sageli määrava tähtsusega sündmusena ungarlaste poolt Lääne-Euroopasse sooritatud rünnakute tagasilöömisel.
Otto III sai väga noorelt võimule, ta püüdis taastada Rooma impeeriumi (Renovatio imperia Romanum) või vähemalt selle lääneosa, uskudes, et kõrgeim võim peaks kuuluma keisrile, kellele alluksid kõik, nii ilmalikud kui ka vaimulikud aukandjad, sealhulgas Rooma paavst. Ta viis läbi misjonitööd, näiteks asutas Poolas, Gnieznos piiskopkonna ning andis vürst BoleslawilePoola kuninga ning vürst IstvanileUngari kuninga tiitli. Otto suurejoonelised idealistlikud plaanid nurjas tema ootamatu varajane surm.
Alates Heinrich II-st võtsid Saksa kuningad endale nimetuse Roomlaste kuningas, viidates Saksa-Rooma riigile kui Vana-Rooma riigi taastatud lääneosale. See tiitel viitas isikule, kelle vürstid olid Saksa kuningaks valinud, kuid kes ei olnud veel ametlikult Saksa-Rooma keisriks kroonitud. Nimetus tekkis vastusena mõistele 'sakslaste kuningas' (rex teutonicum), mida kasutasid paavstid, viidates sellele, et tegu on kaugelt põhjast pärit võõramaalasega, kel pole tegelikult õigust valitseda varem Rooma impeeriumile kuulunud alasid, veel vähem kanda keisrikrooni. Roomlaste kuninga nimetus püsis kuni 16. sajandini, mil keisrid nõustusid end tihedamalt tärkava saksa rahvuslusega siduma.
Aastal 1028, pärast Konrad II Saksa-Rooma keisriks kroonimist aastal 1027, lasi Konrad II oma poja Heinrich III kuurvürstide poolt Saksamaa kuningaks valida.
Saksa kuningas (1056–1087) ja Saksa-Rooma keiser (1084–1106) Heinrich IV sai Saksa kuningaks 6-aastaselt, isa Heinrich III surma järel (1056), tegelikult valitses tema eest kuni 1066. aastani regentnõukogu ja ema, keisrinna Poitou Agnes. Üldiselt polnud Heinrichi valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mis tahtsid, Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Heinrich IV võitles vürstide võimu vastu toetudes alamaadlile, ministeriaalidele ja linnadele.
Seda perioodi iseloomustab investituuritüli keisri ja paavsti vahel. See tugevdas Welfide võimu paavsti seisukoha toetamise poolel olles. Gregorius VII ekskommunitseeris 1076 Roomas peetud sinodil Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ta ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsogRudolf nõudlema Saksa kuninga krooni, ta lubas paavstile kõiki järeleandmisi, et see teda tunnustaks ning ta lasi ennast Saksa vastukuningaks1077–1080. Aastal 1093 andis keiser Heinrich IV Saali territooriumid Reini Frangimaal lääniksHeinrich II von Laachile, Alam-LotringipfaltskrahvileAachenis. Nendest maadest kujunes tähtis Pfalzi kuurvürstkond.
Heinrich IV lasi poja Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks (1087–1098) valida, et kindlustada talle pärimisõigust.
Heinrich IV lasi Konradi juba alaealisena Saksa kuningaks valida, et kindlustada talle pärimisõigust. Kuid 1093 läks Konad üle paavstimeelsete poolele ning reetis isa, lastes end Itaalia kuningaks nimetada. Seetõttu pidi Heinrich 1098 oma vanima poja pärimisõigusest ja tiitlitest ilmajäetuks kuulutama ning määras oma pärijaks ja järgmiseks Saksa kuningaks enda teise poja Heinrichi.
Aastatel (1137–1208 ja 1208–1254) oli Saksamaa valitsejatedünastia Hohenstaufenid (ka Staufenid), kes võitlesid Saksamaa valitsemise nimel Baieri suguvõsa Welfidega, kelle käes oli ka suure osa riigist moodustanud Saksimaa hertsogkond. Dünastiatevahelise võimuvõitluse lõpetas Hohenstaufenite soost Friedrich I Barbarossa (v. 1152–1190), kelle emaks oli Welfide suguvõa esindaja. Kuninga valimise protsess võimaldas tekitada situatsiooni, kus valiti kuningakandidaadi toetajate poolt kuningas ja ka vastukuningas.
