Esimene Tüüringi hertsog (dux) oli Radulf. Kroonik Fredegari järgi tegid tema võidud aastal 641/2 ta uhkeks ning ta asus liitu Samoga ja mässas Dagoberti järglase, Sigibert III vastu, minnes isegi nii kaugele, et kuulutas end Tüüringi kuningaks (rex). Kohalik hertsogidünastia Hedeniidid toetas misjonitegevust hertsogkonnas, kuid näib, et kaotas oma haarde Tüüringis pärast Pippiniidide tõusu 8. sajandi algul. Konflikt Karl Martelliga umbes aastatel 717–19 tegi autonoomiale lõpu.
Aastal 849 organiseeriti Tüüringi idaosast limes Sorabicus, või Sorbi mark, ja anti see hertsog Thakulfi võimu alla. Annales Fuldenses järgi oli tema tiitel dux Sorabici limitis, "Sorbi piiriala hertsog", kuid tema ja ta järglased olid üldiselt tuntud kui duces Thuringorum, "tüüringite hertsogid", kuna nad asusid taastama võimu vana hertsogkonna üle. Pärast Thakulfi surma aastal 873 tõusid sorbid üles ja tema järglaseks sai tema poeg Radulf. Aastal 880 asendas kuningas Ludwig Radulfi Poppoga, võib-olla oli sugulane. Poppo algatas aastal 882 sõja Saksimaaga ning aastal 883 võitlesid tema ja tema vend Egino kodusõjas kontrolli pärast Tüüringi üle, milles viimane oli edukas. Egino suri aastal 886 ja Poppo taastas võimu. Aastal 892 asendas kuningas Arnulf Poppo Konradiga. See oli kuninga poolt eestkosteakt Konradi perekonnale, Konradiinidele, kes olid varsti vaenus Poppoga, Babenbergide eestkostealusega. Kuid Konradi valitsemine oli lühike, võib-olla kohaliku toetuse puudumise pärast. Ta asendati Burchardiga, kelle tiitel aastal 903 oli marchio Thuringionum, "tüüringite markkrahv". Burchard pidi kaitsma Tüüringit madjarite rünnakute eest ning võideti ja tapeti lahingus 3. augustil 908, koos endise hertsogi Eginoga. Ta oli viimane ülestähendatud Tüüringi hertsog. Hertsogkond oli väikseim niinimetatud "noorematest hõimuhertsogkondadest" ja neelati pärast Burchardi surma Saksimaasse. Tüüringid jäid eraldi rahvaks ja keskajal organiseeriti nende maa maakrahvkonnaks.
