Esimeseks Saksa-Rooma keisriks peetakse Otto I, kes võttis endale keisri tiitli 962. aastal.
Tiitlite ajaloost
Esialgu nimetati Saksa kuningaid Ida-Frangi kuningateks, alles 11. sajandil hakkasid paavstid neid halvustavalt sakslaste kuningateks kutsuma. Seepeale mõtlesid kuningad omakorda välja tiitli "Roomlaste kuningas", mis Saksa kuninga paralleelnimetusena jäi püsima kuni Saksa-Rooma riigi lõpuni. Keisrid nimetasid end Püha Rooma keisriteks, nagu olid teinud ka Karl Suur ja tema järglased ehk "Frangi keisrid". Nimetus "Saksa-Rooma keiser" tekkis alles 15. sajandi lõpul.
Keisrite ja kuningate järjestusega seotud probleemid
Keisrite järjestuses võeti arvesse ka Rooma ehk Frangi keisreid: Karl Suurt (Karl I), Ludwig Vaga (Ludwig I), Charles Paljaspead (Lääne-Frangi kuningas Charles II ning 875–877 keiser, sakslastele Karl II), Lothar I, Kesk-Frangi kuningat ning keisrit (843–855), tema poega, Itaalia kuningat ja keisrit Ludwig II ja eelviimast Frangi keisrit Ludwig III Pimedat.
Saksa kuningate loenduses arvestati valitsejaid alates Ludwig Sakslasest, kuid et esimene samaaegselt nii keiser ja kuningas olnud Ludwig IV oli neljas nii keisrite kui ka kuningate järjestuse järgi, siis ei tekkinud sellest probleemi.
Vaieldav on aga Lothar I poja Lothar II, Lotringi kuninga lisamine Saksa kuningate loetellu, kuna too valitses vaid Lotringis, kuid enamasti on teda Saksamaa valitsejana siiski käsitletud ja seetõttu on ainsa sellenimelise Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri nimi tavaliselt kujul Lothar III, mitte Lothar II.
Ainus valitseja, kelle järjenumber Saksa kuningana on keisri omast erinev, on Friedrich von Habsburg, kes oli kuningana Friedrich IV, keisrina aga Friedrich III. (See on seotud ilmselt sellega, et tema esivanem Friedrich III Ilus oli 14. sajandil nominaalselt kaasvalitseja ning teda taheti tema järglase poolt dünastia suurema hiilguse huvides esile tõsta.)
Heinrichid ja Konradid on kuningate ja keisritena nummerdatud kronoloogiliselt, arvestamata seda, et Heinrich I, Konrad I, Konard III ja Konrad IV keisrid ei olnud. Sama kehtib ka Rudolfite puhul: Rudolf I ei olnud keiser, Rudolf II oli.
1556–1564 Ferdinand I (1503–1564), Saksa kuningas alates 1531, alates temast võeti keisritiitel kohe pärast valimisi (mis toimusid enamasti kohe pärast eelkäija surma)