Karolingid (ladina Karolingi, Carolingi, saksa Karolinger, prantsuse Carolingiens, itaalia Carolingi) on frangivalitsejasugu, mis valitses Karolingide dünastia ehk Frankide dünastianaFrangi riiki ja hiljem ka selle osasid.
Dünastiad said Karolingide nime suguvõsa kuulsaima esindaja Karl Suure järgi, kellest põlvnesid hilisemad Karolingide valitsejad.
Alates majordoomusPippin Keskmisest ehk Pippin II-st (687–714) valitsesid Karolingid Frangi riiki.
Karl Martell (714–741) valitses viimased viis aastat ilma uut kuningat valimata. 751 krooniti Karoling Pippin LühikeFrangi kuningaks. Pärast Frangi riigi jaotamist Verduni lepinguga 843 püsisid Karolingid võimul: Itaalias aastani 905, Saksamaal (Ida-Frangi riigis) väljasuremiseni aastal 911 ja Prantsusmaal (Lääne-Frangi riigis) kahe katkestusega kuni dünastiavahetuseni Kapetingide võimule tulekuga 987. Alam-Lotringi hertsogiriigis valitses 11. sajandi alguseni Lääne-Frangi Karolingide kõrvalharu. Sellega suri Karolingide suguvõsa meesliinis välja (kui arvestada ainult pärimisõiguslikke abielust sündinud poegi). Karolingide valitsejate troonikõlbmatuid abieluväliseid lapsi ja Karl Suure naisliinis järeltulijaid oli siiski arvukalt.
Nimi
Kui Karolingid valitsesid, nimetati neid allikates sageli Karl Suure järglasteks; nime "Karolingid" põlvnemise tähistamiseks ei olnud. See nimi võeti kasutusele alles tagantjärele, lähtudes nähtavasti sellest, et Karl Suur oli hilisemate Karolingide esivanem, ning seda, et Karl oli suguvõsa juhtnimi. Ida-Frangi riigis võttis alles 10. sajandi teisel poolel ajaloolane Widukind Corveyst kasutusele nime Karoli 'Karlid'; ta nimetas 965. aasta paiku viimast Ida-Frangi riigi Karolingist kuningat Ludwig Last, kes suri 911, ultimus Karolorum apud orientales Francos ('viimane Karlidest idafrankide juures'). Prantsusmaal, kus Karolingide valitsemine lõppes 987, nimetas ajaloolane Richer Reimsist varsti mineviku kuningaid Karlideks. Sellest said hilje ladina nimekujud Karlenses, Karlingi, Karolini ning lõpuks ka Karolingi, millest lõppkokkuvõttes pärineb ka eestikeelne nimi "Karolingid".
Aastal 843 leppisid alle jäänud vennad Lothar I, Ludwig II ja Karl II Verduni lepinguga kokku jaotada valitsemine, kuid mitte riik. Kui Lothari pojad olid pärijateta surnud, jaotati valitsemine uuesti Karl II ja Ludwig II vahel. Ida-Frangi kuningas Karl III Paks ühendas 885 lühiajaliselt Frangi riigi mõlemad osad. Keisritena järgnesid talle Arnulf Kärntenist ja Ludwig III Pime. Seejärel Karolingide keisridünastia hääbus.
Karolingide sugu valitses Kesk-Euroopat mitmesugustes konstellatsioonides kuni 987. aastani ning avaldas varakeskaegsele maailmale otsustavat mõju. Lähtudes Frangi õigusest, mis ei näinud ette esmasündinu automaatset primaati, jaotati Frangi riigi valitsemine pärast Karl Suure surma mitu korda. Verduni lepingut 843 võib pidada Prantsusmaa ja Saksamaa tekkimise lähtepunktiks. Jaotamised ja Coulainesi leping Lääne-Frangi riigis tõid kaasa frangi aadli võimu kasvu: aadel püüdis jaotamisplaane alati oma kasuks mõjutada. Karolingide valitsemises on nähtud ka tänapäeva Saksamaa föderatiivse ja detsentraliseeritud põhikorra alget.
Kui Ida-Frangi liin 911 Ludwig Lapsega välja suri, järgnesid algul Konradiinid frankide hertsogi Konrad I ja alates 919. aastast Liudolfingid sakside hertsogi Heinrich I-ga, keda hiljem nimetati Ottoonideks. Lääne-Frangi riigis olid veel 987. aastani võimul Karolingid, seejärel tõrjusid Kapetingid nad kõrvale.
