Ludwig Sakslase kuningriik (oranž), sealhulgas sõltuvad idaterritooriumid (kollane) aastal 843
817. aasta Ordinatio Imperii jooksul sai Ludwig Sakslane oma isalt endise Baieri hõimuhertsogkonna territooriumi ja seega tiitli "Baieri kuningas". Pärast oma trooniletõusmist ründas ta tagajärjetult naaber Suur-Määri riiki ning võitles rüüstavate viikingite ja madjaritega, kuigi ta suutis oma laialivalguvat riiki Reini ja Elbe jõe vahel koos hoida. Kui tema venna Lothari poeg Lothar II aastal 869 suri, sai ta 870. aasta Meersseni lepinguga ka suuri osi tema kuningriigist (Lotharii) Reinist läänes.
Aastal 865 sundisid Ludwigi pojad teda oma riiki piki nende hertsogkondade piire jagama:
Karlmann (830–880) päris Ludwigi esialgse Baieri kuningriigi ja külgnevad idaalad.
Ludwig Noorem (835–882) sai Saksimaa ja Frangimaa. Tema valdused suurenesid märgatavalt Meersseni lepinguga. Siiski sõdis tema onu Charles II Paljaspea pärast tema isa surma Ida-Lotringis. Ludwig Noorem võitis teda 876. aasta lahingus Andernachi lähistel.
Pärast oma isa surma valitsesid Ludwigi pojad ühiselt. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charlesi pojalt Louis II Kogelejalt taas Lothar I pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai Karlmann Itaalia kuningaks, samas sisenes Ludwig Noorem Lääne-Lotringi, mille Charlesi pojapojad Louis III ja Carloman II aastal 880 Ribemonti lepinguga talle loovutasid. Piir Prantsusmaaga oli üldiselt määratud kuni aastani 1477, kui puhkes konflikt Burgundia pärandi üle.
Karlmann sai aastal 879 insuldi ja töövõimetuna andis Baieri (sealhulgas Kärnteni markkrahvkonna) Ludwig Nooremale, samas Karl Paks sai Itaalia krooni. Seoses sellega krooniti ta aastal 881 tema isa endise vastase paavst Johannes VIII poolt keisrite Lothar I ja Lothar II järglasena ise keisriks, kui Karl III. Pärast Ludwig Noorema surma sai Karl ka kogu Ida-Frangi riigi ainuvalitsejaks ja aastal 884 nimetati kohaliku aadli poolt isegi Lääne-Frangi riigi kuningaks. Tema püüetele taasühendada kogu frankide riik mõjus üha enam tema kõrge iga. 887. aasta RiigipäevalTreburis sunniti ta lõpuks tagasi astuma.
Arnulf Kärntenist (887–899)
Peamine niiditõmbaja Karli ametist kõrvaldamise taga oli Arnulf Kärntenist (850–899), Karlmanni vallaspoeg, kes oli üles kasvanud Baieri Kärnteni markkrahvkonnas. Pärast Baieri kuningriigi minemist tema onu Ludwig Noorema kätte sai ta aastal 880 tiitli Kärnteni hertsog. Aastal 887 päris ta Baieri ja valiti Ida-Frangi riigi kuningaks, seejärel kiitis ta heaks Pariisi krahvi Eudese saamise Lääne-Frangi kuningaks.
Vahepeal kasutas Friuli markkrahvBerengar juhust võtta Itaalia kuninga tiitel, kuid pidi ennast pärast ähvardust maale tungida Arnulfile allutama. Arnulf oli käimasoleva konflikti pärast viikingitega siiski ummikus ning aastal 891 kuulutas Berengari rivaal hertsog Guido Spoletost ennast Itaalia kuningaks ja sundis isegi paavst Stephanus V-t ennast uueks keisriks kroonima. Kuningas Arnulfil ei olnud siiski kavatsust loobuda oma nõuetest ei kogu Frangi riigi valitsemisele ega keisrikroonile. Pärast normannide alistamist 891. aasta Leuveni lahingus sõdis ta Itaalias ja krooniti aastal 896 paavst Formosuse poolt keisriks.
Seoses Ludwigi varajase surmaga Ida-Frangi Karolingide meesliin hääbus. Frangimaa Konrad Noorema Saksimaa, Baieri ja Švaabimaa hertsogite poolt Forchheim Riigipäeval 10. novembril 911 kuningaks valimine oli otsustav samm eemale Frangi riigist ja Saksamaa kuningriigi suunas, kuna Karolingide suguvõsa liikme asemel valisid Ida-Frangi hertsogid ühe endi seast. Kuningas Konrad ei valitsenud siiski kui primus inter pares ja kaotas isegi Lotringi Lääne-Frangi kuningriigile. Tema järglane Heinrich I Linnupüüdja suutis kaitsta oma kuninglikku ülimuslikkust hertsogite suhtes, kelle hertsogkonnad lagunesid järgnevatel sajanditel, viimasena Švaabimaa pärast Hohenstaufenite dünastia lõppu aastal 1268.
.svg){kind=small}
