Enne seda, kui Caesar 52. aastal eKr Gallia (tänapäeva Prantsusmaa) vallutas, rääkisid Gallia hõimud paljusid keldi keeli. Roomlastest vallutajad rääkisid aga prestiižset ladina keelt. Vallutusele järgnenud sajandite jooksul levis vallutajate keel üle maa ning suurenes ka vulgaarladina (rahvaladina) kandepind.
4. sajandi lõpus tungisid Lääne-Euroopasse germaani hõimud. Prantsuse keele arengu seisukohast olid neist kõige olulisemad frangid, kes asusid elama tänapäeva Prantsusmaa põhjaossa. Frankide keelel oli suur mõju piirkonnas räägitavale ladina keelele, muutes niihästi selle hääldust, süntaksit kui ka sõnavara. Ladina keele erinevus igapäevakeelest üha suurenes, kuni arenes välja vanaprantsuse keel.
Esimest korda on uut romaani keelt mainitud 813. aastal Toursi nõukogu ajal, mil seda nimetatakse lingua romana rustica'ks. Nõukogu võttis vastu ka otsuse, et preestrid peavad teenistusi läbi viima selles samas lingua rustica's. Lihtrahvas lihtsalt ei mõistnud klassikalist ladina keelt. Seega soodustas kirik rahvakeele levikut, mille tulemusel õpetlaste väärtustatud klassikalise ladina keele olulisus vähenes järjest. Võib öelda, et 9. sajandil valitses Prantsusmaal kakskeelsus: ladina keel iseloomustas eliiti, see oli kirjanduse ja asjaajamise keel; rahvas rääkis nn vulgaarkeeli, milles varsti ka kirjutama hakati.[2] Esimene kirjalik tunnistus vanaprantsuse keelest on 842. aastast pärinev "Strasbourgi vanne" ("Serments de Strasbourg").[3] Esimesed olulised kirjandusteosed olid kangelaslaulud. Neist kuulsaim on umbes 12. sajandil kirjutatud "Rolandi laul".
1204. aastal liideti Prantsuse kuningriigiga Normandia. Sellest ajast on prantsuse keele sõnavarasse jäänud umbes 150 Skandinaavia päritolu sõna, mis on seotud eeskätt merenduse ja põlluharimisega.
1539. aastal kirjutas kuningas François I alla Villers-Cotterêts' määrusele, millega määrati prantsuse keel kohtumõistmise ja asjaajamise keeleks (enne seda oli see staatus olnud ladina keelel).[4] 17. sajandil suurenes üha prantsuse keele olulisus teaduses ja hariduses. Murrangulise tähtsusega oli René Descartesi 1637. aastal ilmunud "Le Discours de la méthode" ("Arutlus meetodist"). See on esimene prantsuskeelne filosoofiateos, varem oli selliseid raamatuid kirjutatud üksnes ladina keeles. Descartes oli samuti kirjutanud selle teose esialgu ladina keeles, kuid otsustanud tsensuuri tõttu kirjutada ümber prantsuse keelde. Ta teadis, et eliit ei loe "rahvakeeles" kirjutatud raamatut, mida tema ideedest huvitatud kirjaoskajad said seetõttu lugeda tsenseerimata kujul.
Mõni aasta varem, 1635. aastal, oli kardinal Richelieu asutanud Prantsuse Akadeemia, mille ülesanne on siiani prantsuse keele normimine.[4] Olgugi et ühtlustatud prantsuse keel oli ametlik riigikeel, näitas 1794. aasta küsitlus, et 28 miljonist elanikust rääkis riigikeelt kõigest 3 miljonit ning et arvukad dialektid olid ikka elujõulised.[5] Tasub mainida, et normitud kirjakeel põhines eelkõige Pariisi ümbruse keelel. Dialektid olid seetõttu eriti levinud Lõuna-Prantsusmaal.
1789. aasta Prantsuse revolutsiooniga suurenes surve ühtse prantsuse keele kasutamiseks. Ühtses keeles nähti olulist rahva ühendamise vahendit. Jakobiinid nimetasid prantsuse keelt "valgustuse universaalseks keeleks" ja seda peeti kõigile kohustuslikuks emakeeleks. Murrete kasutamist peeti sotsiaalseks tagasiminekuks, sest neid seostati vana režiimiga.
Sellal kui prantsuse keelt kõneles kogu tsiviliseeritud Euroopa, leidus Prantsusmaal enesel kõigest kolm miljonit (11% rahvastikust) "puhta prantsuse keele" kõnelejat, kellest suur osa ei osanud seda õigesti kirjutada. 1880. aastal kõneles prantsuse keelt vabalt 8 miljonit inimest (20% Prantsusmaa rahvastikust)[6].
19. sajandi Euroopas oli prantsuse keel suure tähtsusega. Diplomaatiakeelena pidas aristokraatia selle õppimist hädavajalikuks. (Prantsuse keel oli vahetanud ladina keele kui diplomaatia keele välja 18. sajandil.)[7] Veel Venemaa-Jaapani sõja lõpetanud Portsmouthi rahuleping kirjutati prantsuse keeles. Prantsuse keele kandepind suurenes sel perioodil ka mitmete piirkondade koloniseerimise tõttu.[8] Olukord muutus aga pärast teist maailmasõda. Ühest küljest oli see tingitud Ida-Euroopa frankofiilse eliidi massilisest tagakiusamisest ja hukkamisest, kuid veel olulisem oli Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu kasv ning inglise keele tõus rahvusvaheliseks suhtluskeeleks.
Inglise keele mõju prantsuse keelele on viimaseil kümnendeil olnud aktuaalne teema. 1994. aastal võeti Prantsusmaal vastu nn Touboni seadus (nimetatud tollase kultuuriministri järgi), millel on kolm põhieesmärki: keele rikastamine, keele staatuse kaitsmine riigikeelena ja kohustuslik kasutamine kõigis dokumentides.[9]
