Langobardide ajaloolane Paulus Diaconus kirjutas oma teoses "Historia Langobardorum", et langobardid pärinesid Lõuna-Skandinaavias (Scadanan) elanud väikesest winnili hõimust, kes rändasid lõunasse uusi maid otsima. 1. sajandil pKr moodustasid nad osa sueebidest Loode-Saksamaal. 5. sajandi lõpuks olid nad liikunud alale, mis jämedalt vastab tänapäeva Austriale põhja pool Doonaud, kus nad allutasid herulid ja hiljem sõdisid sageli gepiididega. Langobardide kuningas Audoin võitis aastal 551 või 552 gepiidide juhti Turisindi; tema järglane Alboin hävitas gepiidid lõplikult aastal 567 Asfeldi lahingus.
Pärast seda võitu otsustas Alboin viia oma rahva Itaaliasse, mis oli pärast pikka Gooti sõdaBütsantsi ja Idagootide kuningriigi vahel saanud tõsiselt alarahvastatuks. Langobardididega ühines arvukalt sakse, heruleid, gepiide, bulgareid, tüüringeid ja idagoote, ja nende sissetung Itaaliasse oli peaaegu vastupanuta. 569. aasta lõpul vallutasid nad kõik peamised linnad Po jõest põhja pool, väljaarvatud Pavia, mis langes aastal 572. Samal ajal okupeerisid nad alasid Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Nad asutasid langobardide kuningriigi Itaalias, hiljem Regnum Italicum ("Itaalia kuningriik"), mis saavutas oma suurima ulatuse 8. sajandi valitseja Liutprandi võimu all. Aastal 774 vallutas kuningriigi frankide kuningas Karl Suur ja ühendas selle oma riigiga. Siiski jätkasid langobardide aadlikud Apenniini poolsaare osade valitsemist kuni 11. sajandini, kui nad vallutatinormannide poolt ja liideti nende Sitsiilia kuningriigiga. Nende pärand on nähtav kohanimes Lombardia.
Ajalugu
Varajane ajalugu
Legendaarne päritolu ja nimi
Põhjalikem seletus langobardide päritolust, ajaloost ja tavadest on Paulus Diaconuse "Historia Langobardorum" ("Langobardide ajalugu"), kirjutatud 8. sajandil. Pauluse põhiallikas langobardide päritolu kohta on siiski 7. sajandi "Origo Gentis Langobardorum" ("Langobardide päritolu").
"Origo Gentis Langobardorum" räägib loo väikesest hõimust, kes elas Lõuna-Skandinaavias (Scadanan) ("Codex Gothanus" kirjutab, et winnilid elasid algul Vindilicuse jõe ääres Gallia piiril). Winnilid jagunesid kolme rühma ja üks osa jättis oma kodumaa ja läks võõrsile uut otsima. Väljarände põhjus oli tõenäoliselt ülerahvastus. Lahkuvat rahvast juhtisid vennad Ybor ja Aio ja nende ema Gambara ning nad saabusid Scoringa maadele, võib-olla Läänemere kaldale või BardengausseElbe kallastel. Scoringat valitsesid vandaalid, ning nende pealikud, vennad Ambri ja Assi, andsid winnilitele valida kas tribuut või sõda.
Winnilid olid noored ja vaprad ning keeldusid maksmast, öeldes: "On parem säilitada vabadus relva jõul, kui määrida seda tribuudi maksmisega". Vandaalid valmistusid sõjaks ja konsulteerisid Godaniga (jumal Odin), kes vastas, et ta võiks anda võidu nendele, keda ta näeb esimesena päikesetõusul. Winnilid olid vähemuses ja Gambara otsis abi Frealt (jumalanna Frigg), kes soovitas, et kõik winnili naised peavad siduma oma juuksed nägude ette nagu habemed ja marssima reas koos oma meestega. Nii juhtus, et Godan märkas winnileid enne ja küsis: "Kes on need pikkhabemed?" ja Frea vastas: "Mu isand, sa oled andnud neile nime, nüüd anna neile ka võit". Sestpeale tunti winnileid kui langobarde (latiniseeritult ja italiseeritult lombardid).
Kui Paulus Diaconus kirjutas aastatel 787–796 "Historia", oli ta katoliku munk ja andunud kristlane. Ta pidas oma rahva paganlikke lugusid "rumalaiks" ja "naeruväärseiks". Paulus selgitas, et nimetus "langobard" tuli nende habeme pikkusest. Tänapäevane teooria viitab, et nimetus "langobard" tuli Odini nimest Langbarðr.
Straboni (20 pKr) ja Tacituse (117 pKr) kombineeritud tunnistuse kohaselt elasid langobardid varsti pärast kristliku ajastu algust Elbe suudme lähistel, haukide kõrval. Strabon viitab, et langobardid elasid Elbe mõlemal kaldal. Saksa arheoloog Willi Wegewitz kirjeldas mitut rauaaegset matmispaika Elbe alamjooksul kui langobardilikku. Matusepaigad on põletusmatused ja on tavaliselt pärit 6. sajandist eKr kuni 3. sajandini pKr, nii et asustuse katkemine näib ebatõenäoline. Elbe alamjooksu maad jäid Jastorfi kultuuri piirkonda ja kuulusid hermionidele, erinedes maadest Reini, Weseri ja Põhjamere vahel. Arheoloogilised leiud näitavad, et langobardid olid põllupidaja rahvas.
Langobardide matmispaikade levik Elbe alamjooksu maadel, W. Wegewitzi järgi
Esimene märge langobardide kohta on teada umbes Augustuse ajal 9. ja 16. aasta vahel pKr Rooma õukonnaajaloolase Velleius Paterculuse tehtuna, kes saatis Rooma ekspeditsiooni ratsaväe prefektina. Paterculus kirjeldas langobarde "rohkem ägedatena kui tavalised germaani metslased". Tacitus pidas langobarde sueebide hõimuks ja markomannide kuninga Marbodi alamateks. Marbod oli roomlastega rahu teinud ja seetõttu ei olnud langobardid osalised Arminiuse juhitava germaani konföderatsiooni Teutoburgi metsa lahingus aastal 9 pKr. Aastal 17 pKr puhkes sõda Arminiuse ja Marbodi vahel. Tacitus kirjutas:
47. aastal puhkes heruskide seas võitlus ja nad saatsid oma uue juhi, Arminiuse vennapoja, maalt välja. Langobardid ilmusid pildile piisava jõuga, paistab, et kontrollimaks hõimu saatust, kes 38 aastat varem juhtis iseseisvusvõitlust, taastades kukutatud juhi taas ametisse. 2. sajandi keskel ilmusid langobardid ka Reinimaale. Ptolemaiose järgi asusid sueebi langobardid sugambritest lõuna poole, kuid jäid ka Elbele, haukide ja sueebide vahele, mis näitab langobardide laienemist. "Codex Gothanus" mainib ka Patesprunat (Paderborn) seoses langobardidega. Cassius Dio kaudu me teame, et vahetult enne Markomanni sõdu ületas 6000 langobardi ja ubitDoonau ning tungis Pannooniasse. Need hõimud võideti, misjärel nad loobusid sissetungist ja saatsid selleaegse Pannoonia asevalitseja Aelius Bassuse juurde saadiku, kelleks oli markomannide kuningas Ballomar. Rahu tehti ja kaks hõimu läksid koju tagasi, mis langobardide puhul oli Elbe alamjooksu maad. Umbes samal ajal kirjeldab Tacitus oma teoses "Germania" (98 pKr) langobarde nii:
2. sajandist alates hakkavad paljud germaani hõimud ühinema suuremateks hõimuliitudeks, nagu frangid, alemannid, bajuvaarid ja saksid. Põhjuseks, miks langobardid kadusid Rooma ajaloost aastateks 166–489, võib olla see, et nad elasid nii sügaval Germanias, et neid sai tuvastada alles siis, kui nad ilmusid taas Doonau kallastele, või et langobardid olid suurema hõimuliidu, arvatavasti sakside alluvuses. On siiski võimalik, et kui suurem osa langobarde lahkus, jäi märkimisväärne osa maha ja sulandus hiljem piirkonna saksi hõimudesse, seejuures lahkujad säilitasid nimetuse langobardid. Siiski kirjutab "Codex Gothanus", et langobardid sattusid sakside alluvusse 300. aasta paiku, kuid tõusid kuningas Agelmundi juhtimisel sakside vastu üles. 4. sajandi teisel poolel jätsid langobardid oma kodud maha, tõenäoliselt ikalduse tõttu, ja alustasid rännet.
Langobardide rändetee nende algkodust "Rugilandi" aastal 489 hõlmas mitmeid paiku: Scoringa (usutavasti nende maad Elbe kallastel), Mauringa, Golanda, Anthaib, Banthaib ja Vurgundaib (Burgundaib). Ravenna kosmograafia järgi oli Mauringa maa Elbest idas.
Üleminek Mauringasse oli väga raske. Assipittid (uusipid) keelasid neile pääsu läbi oma maade ja võitlus käis kummagi hõimu kõige tugevama mehe peale. Langobardid olid võidukad, läbipääs lubati ja langobardid jõudsid Mauringasse. Esimene langobardide kuningas Agelmund valitses kolmkümmend aastat.
Langobardid lahkusid Mauringast ja jõudsid Golandasse. Õpetlase Ludwig Schmidti arvates oli see kaugemal idas, võib-olla Oderi paremal kaldal. Schmidt arvab, et nimi on sama mis Gotland ja tähendab lihtsalt "head maad". See teooria on väga usutav, sest Paulus Diaconus on üles tähendanud langobardide jõeületuse episoodi ja langobardid võisid jõuda Rugilandi Oderi ülemjooksu piirkonnast Moraavia värava kaudu.
Golandast lahkudes läbisid langobardid Anthaibi ja Banthaibi, kuni jõudsid Vurgundaibi. Vurgundaib usutakse olevat burgundide vana maa. Vurgundaibis ründasid langobardid "bulgarite" (võib-olla hunnide) laagrit ja said lüüa; kuningas Agelmund tapeti. Pärast seda tõusis kuningaks Laimicho; ta oli noor ja soovis Agelmundi eest kätte maksta. Langobardid tehti pärast kaotust arvatavasti hunnide alamaiks, kuid langobardid tõusid nende vastu üles ja alistasid nad suures veresaunas. Võit andis langobardidele suure saagi ja usalduse, kui nad "... said sõjapidamises julgemaks".
540. aastail viis Audoin (valitses aastail 546–565) langobardid üle Doonau veel kord Pannooniasse, kus nad said keisrilt toetust, kui Justinianus I julgustas neid astuma lahingusse gepiididega.
560. aastal tuli võimule uus, energiline kuningas Alboin, kes alistas naabrid gepiidid, tegi neist oma alamad ja abiellus 566. aastal nende kuninga Kunimundi tütre Rosamundega. 568. aasta kevadel viis Alboin langobardid, koos teiste germaanlastega (bajuvaarid, gepiidid, saksid) ja bulgaritega, üle Julia Alpide Põhja-Itaaliat vallutama nende väljaajamise tõttu Pannooniast avaaride poolt. Esimene tähtis linn, mis langes, oli aastal 569 Forum Iulii (Cividale del Friuli) Kirde-Itaalias. Seal asutas Alboin esimese langobardide hertsogkonna, mille ta usaldas oma vennapojale Gisulfile. Varsti langesid germaanlaste kätte Vicenza, Verona ja Brescia. 569. aasta suvel vallutasid langobardid peamise roomlaste keskuse Põhja-Itaalias, Milano. Piirkond toibus siis kohutavast Gooti sõjast ja selle kaitseks jäetud väike Bütsantsi armee ei saanud peaaegu mitte midagi teha. Keiser Justinus II poolt Itaaliasse saadetud eksarh Longinus sai kaitsta vaid rannikulinnu, mida sai varustada võimsa Bütsantsi laevastiku abil. Pavia langes 572. aastal pärast kolmeaastast piiramist ja sellest sai esimene uue langobardide Itaalia kuningriigi pealinn. Järgnevatel aastatel tungisid Langobardid edasi lõunasse, vallutades Toscana ja rajades kaks hertsogkonda, Spoleto ja Benevento, millest varsti said pooliseseisvad ja isegi põhjapoolsest kuningriigist pikemaealised, säilides 12. sajandini. Bütsantslastel õnnestus säilitada kontroll Ravenna ja Rooma piirkondade üle, mida ühendas kitsas koridor läbi Perugia.
Itaaliasse sisenemisel jäid mõned langobardid paganateks, samas teised olid ariaanid. Seetõttu ei olnud neil häid suhteid katoliku kirikuga. Järk-järgult omandasid nad rooma tiitlid, nimed ja kombed ning pöördusid osaliselt ortodokssesse kristlusse (7. sajandil), mitte ilma arvukate usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Ajal, kui kirjutas Paulus Diaconus, olid langobardide keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.
Kogu langobardide territoorium oli jagatud 36 hertsogkonnaks, mille juhid asusid peamistes linnades. Kuningas valitses nende üle ja haldas maad esindajate kaudu, keda kutsuti gastaldi'ks. Selline alljaotus, koos hertsogkondade sõltumatu sõnakuulmatusega, jättis kuningriigi siiski ilma ühtsusest, tehes selle nõrgaks isegi võrrelduna Bütsantsiga, eriti pärast seda, kui nad hakkasid toibuma algsest sissetungist. See nõrkus sai veelgi selgemaks, kui langobardid seisid silmitsi frankide kasvava võimuga. Vastuseks sellele püüdsid kuningad aja jooksul võimu koondada; kuid nad kaotasid lõplikult kontrolli Spoleto ja Benevento üle.
Alboin mõrvati aastal 572 Veronas vandenõus, mida juhtis tema naine Rosamunde, kes hiljem põgenes Ravennasse. Tema järeltulija Klef mõrvati ka, pärast 18-kuulist armutut valitsemist. Tema surmaga algas aastatepikkune interregnum, "hertsogite valitsemine", mille ajal hertsogid ei valinud ühtegi kuningat ning mida peetakse vägivalla ja korratuse perioodiks. Aastal 584 valisid hertsogid ähvardava frankide sissetungi tingimustes kuningaks Klefi poja Authari. Aastal 589 abiellus ta Baieri hertsogiGaribald I tütre Theudelindega. Katoliiklik Theudelinde oli paavst Gregorius I sõber ja surus kristlust peale. Vahepeal oli Authari alustanud sisemise leppimise poliitikat ja püüdis kuninglikku haldust ümber korraldada. Hertsogid annetasid poole oma varandusest kuninga ja õukonna säilitamiseks Pavias. Välisasjade osas õnnestus Autharil nurjata ohtlik liit bütsantslaste ja frankide vahel.
Authari suri aastal 591. Tema järglane oli Torino hertsog Agilulf, kes aastal 591 abiellus samuti Theudelindega. Ta võitles edukalt mässuliste Põhja-Itaalia hertsogitega, vallutades Padua (601), Cremona ja Mantua (603) ning sundides Ravenna eksarhi tribuuti maksma. Agilulf suri aastal 616; Theudelinde valitses üksi aastani 628 ja tema järeltulija oli Adaloald. Arioald, kes oli abielus Theudelinde tütre Gundepergaga ja juhtis ariaanlikku opositsiooni, tõukas hiljem Adaloaldi troonilt.
Tema järeltulija oli Rothari, paljude autoriteetide poolt kõigist langobardide kuningatest kõige energilisemaks tunnistatud. Ta laiendas oma valdusi, vallutades aastal 643 Liguuria ja ülejäänud osa Bütsantsi territooriumitest Veneto sisepiirkondades, sealhulgas roomlaste linna Opitergiumi (Oderzo). Rothari koostas ka kuulsa omanimelise edikti "Edictum Rothari", mis kehtestas seadused ja maksud tema rahvale ladina keeles: edikti ei rakendatud langobardidest maksumaksjaile, kel olid omad seadused. Rothari poeg Rodoald järgnes talle aastal 652, kuid veel liiga noorena tapeti ta katoliiklaste poolt.
Kuningas Aripert I surmaga aastal 661 jagati kuningriik tema laste Perctariti, kes tegi oma pealinnaks Milano, ja Godeperti vahel, kes valitses Paviast. Perctarit kukutati Friuli ja Benevento hertsogi (aastast 647) Gisulfi poja Grimoaldi poolt. Perctarit põgenes avaaride juurde ja sealt frankide juurde. Grimoald suutis säilitada kontrolli hertsogkondade üle ja kõrvaldada Bütsantsi keisriConstans II viimase püüde vallutada Lõuna-Itaalia. Ta alistas ka frangid. Grimoaldi surmaga aastal 671 tuli Perctarit tagasi ning kuulutas sallivust ariaanide ja katoliiklaste vahel, kuid ei suutnud alistada Trento hertsogi Arachi juhitavat ariaanide parteid, kes alistus alles tema katoliiklasest pojale Cunincpertile.
Katoliiklik monarhia
Usutülid jäid võitluse allikaks järgnevateks aastateks. Langobardide valitsemine hakkas paranema alles koos Ansprandi poja ja jõhkra Aripert II järeltulija Liutprandiga (kuningas aastast 712). Tal õnnestus taastada teatud kontroll Spoleto ja Benevento üle ja, kasutades ära erimeelsusi paavsti ja Bütsantsi vahel seoses ikoonide kummardamisega, annekteeris ta Ravenna eksarhaadi ja Rooma hertsogkonna. Ta aitas ka frankide majordoomusel Karl Martellilaraablasi tagasi tõrjuda. Tema järeltulija Aistulf vallutas esmakordselt Ravenna langobardidele, kuid võideti seejärel paavsti kutsutud frankide kuninga Pippin III poolt ja pidi sellest loobuma. Pärast Aistulfi surma püüdis Ratchis veel kord olla Lombardia kuningas, kuid ta kukutati samal aastal.
Pärast Ratchist sai viimaseks langobardide kuningaks Toscana hertsog Desiderius, kel õnnestus Ravenna lõplikult vallutada, lõpetades Bütsantsi kohalolu Põhja-Itaalias. Ta otsustas taastada vaenu paavsti vastu, kes toetas Spoleto ja Benevento hertsogeid tema vastu, ning sisenes aastal 772 Rooma, olles selles esimene langobardide kuningas. Kuid kui paavst Hadrianus I kutsus appi võimsa kuninga Karl Suure, võideti Desideriust Susa juures ja piirati Pavias ümber, samas tema poeg Adelchis avas Verona väravad frangi vägedele. Desiderius alistus aastal 774 ja Karl Suur võttis täiesti uudse otsusena ka tiitli "Langobardide kuningas". Enne seda olid germaani kuningriigid sageli üksteist vallutanud, kuid keegi ei olnud omandanud teise rahva kuninga tiitlit. Karl Suur võttis osa langobardide territooriumist, et luua Kirikuriik.
Itaalia Lombardia regioon, mis sisaldab Brescia, Bergamo, Milano linnu ja vana pealinna Paviat, on mälestus langobardide kohalolust.
Kuigi kuningriik keskusega Pavias langes Karl Suurele, ei alistunud langobardide kontrolli all olev territoorium Kirikuriigist lõunas kunagi Karl Suurele ega tema järglastele. Aastal 774 väitis Benevento hertsog Arichis II, kelle hertsogkond oli ainult nimeliselt kuninga võimu all (kuigi mõned kuningad suutsid oma võimu ka lõunas näidata), et Benevento oli kuningriigi järglasriik. Ta püüdis muuta Beneventot teiseks Paviaks (secundum Ticinum). Ta püüdis saavutada kuningavõimu, kuid ilma toetuseta ja ilma kroonimise võimaluseta Pavias.
Karl Suur tuli armeega ja tema poeg Ludwig Vaga saatis mehi, et sundida Benevento hertsogit alluma, kuid viimane ei täitnud kunagi lubadusi alluda ja nii Arichis kui ka tema järeltulijad olid de facto sõltumatud. Benevento hertsogid võtsid tiitli princeps (vürst) kuningatiitli asemel.
Lõuna-Itaalia langobardid olid seejärel anomaalses olukorras, hallates maad, mida nõudsid kaks keisririiki: Karolingide impeerium põhjas ja läänes ning Bütsants idas. Nad andsid tavaliselt tõotusi ja lubasid Karolingidele makse, kuid tegelikult jäid väljapoole frankide kontrolli. Benevento kasvas vahepeal oma suurimasse ulatusse, kui kehtestas maksud Napoli hertsogkonnale, kes oli nõrgalt truu Bütsantsile, ja vallutas aastal 838 isegi Napoli linna Amalfi. Ühel hetkel Sicardo valitsemise ajal kattis langobardide kontroll enamuse Lõuna-Itaaliast, välja arvatud Apuulia ja Calabria lõunaserv ning Napoli. 9. sajandil hakkas endises kreeka Apuulias kinnistuma tugev langobardide kohalolu. Siiski oli Sicardo avanud lõuna saratseenide sissetungiks seoses sõjaga Napoli Andrea II-ga, ja kui ta aastal 839 tapeti, kuulutas Amalfi iseseisvust ning Beneventos võitlesid võimu pärast omavahel kaks kildkonda, kurnates vürstiriiki ja tehes selle väliste vaenlaste poolt haavatavaks.
Kodusõda kestis kümme aastat ja lõppes aastal 849 alles keiser Ludwig II kehtestatud rahulepinguga (ainus frankide kuningas, kes teostas tegelikku ülemvõimu langobardide riikide üle), mis jagas kuningriigi kaheks: Benevento vürstkonnaks ja Salerno vürstkonnaks, mille pealinn Salerno asus Türreeni mere ääres.
Napoli Andrea II värbas aastal 836 saratseeni palgasõdureid sõjaks Benevento Sicardoga; Sicardo vastas teiste moslemi palgasõduritega. Saratseenid koondasid algul oma rünnakud Sitsiiliale ja Bütsantsi Itaaliale, kuid varsti kutsus Benevento Radelchi I veel palgasõdureid, kes hävitasid aastal 841 Capua. Landulf Vana asutas lähedasel künkal tänapäevase Capua, "Uue Capua". Üldiselt ei olnud langobardide vürstid eriti valmis liitudeks saratseenidega, kui oma kreeka naabritega Amalfis, Gaetas, Napolis ja Sorrentos. Salerno Guaiferio pani ennast siiski lühikeseks ajaks moslemite ülemvõimu alla.
Suured moslemiväed hõivasid aastal 847 Bari, mis seni oli langobardide gastaldo Pandenolfo kontrolli all. Saratseenide rünnakud jätkusid põhjasuunal, kuni Benevento Adelchi kutsus appi oma isanda, Itaalia kuningaLudwig II. Ludwig II sõlmis aastal 869 liidu Bütsantsi keisri Basileios I-ga araablaste väljaajamiseks Barist. Araablaste maaväed alistati keisri poolt aastal 871. Adelchi ja Ludwig olid sõjas viimase surmani (875). Adelchi pidas ennast langobardide kuningate tõeliseks järglaseks ja seetõttu parandas ta "Edictum Rotharit", olles viimane langobardide valitseja, kes seda tegi.
Pärast Ludwigi surma oli Landulf II lühidalt liidus saratseenidega, kuid paavst Johannes VIII veenis teda seda lõpetama. Salerno Guaimar I võitles saratseenidega koos Bütsantsi vägedega. Kogu selle aja jooksul olid langobardide vürstid liidus kord ühe, kord teise kildkonnaga. Lõpuks, umbes aastal 915, suutis paavst Johannes X ühendada Lõuna-Itaalia kristlikud vürstid saratseenide rajatiste vastu Garigliano jõel. Sel aastal aeti Garigliano lahinguga saratseenid Itaaliast välja.
Itaalia aastal 1000, langobardide riigid lõunas normannide saabumise eelõhtul
Langobardide vürstkonnad 10. sajandil
Salerno iseseisev riik ärgitas Capua gastaldosid liikuma iseseisvuse suunas ning sajandi lõpuks kutsusid nad endid "vürstideks" ja see oli kolmas langobardide riik. Capua ja Benevento riigid ühendas aastal 900 Atenolfo I. Seejärel kuulutas ta need igaveses liidus olevaks ja need eraldusid alles aastal 982 seoses Pandolfo Raudpea surmaga. Kui kogu langobardide lõuna oli tema kontrolli all, välja arvatud Salerno, tundis Atenolfo end turvalisel kasutades tiitlit princeps gentis Langobardorum ("langobardide rahva vürst"), mille kasutamist oli Arichis II alustanud aastal 774. Atenolfo järglaste seast valitsesid suurema osa sajandist vürstkonda üheskoos isad, pojad, vennad, nõod ja onud. Vahepeal, umbes sajandi keskel, alustas vürst Gisulfo I tiitli Langobardorum gentis princeps kasutamist, kuid ühendatud langobardide vürstkonna idee realiseerus alles detsembris 977, kui Gisulfo suri ja tema valdused päris Pandolfo Raudpea, kes ajutiselt haldas peaaegu kogu Itaaliat lõuna pool Roomat ning tõi langobardid liitu Saksa-Rooma riigiga. Tema valdused jagati pärast tema surma.
Benevento ja Capua Landulf Punane püüdis vallutada Salerno vürstkonda Napoli Giovanni III abiga, kuid Amalfi Mastalo I abiga lõi Gisulfo ta tagasi. Benevento ja Capua valitsejad tegid sel ajal mitu vallutuskatset Bütsantsi Apuulias, kuid sajandi lõpul omandasid bütsantslased Basileios II valitsemise all langobardide maid.
Langobardide vürstkondade ajaloo peamine allikas sellest ajast on "Chronicon Salernitanum", mis koostatud sajandi lõpul Salernos.
Vähendatud Benevento vürstkond kaotas varsti oma sõltumatuse paavstile ja selle tähtsus vähenes, kuni see langes Lõuna-Itaalia vallutamiselnormannide poolt. Normannid, kelle langobardid kutsusid esmalt võitlema Bütsantsiga kontrolli eest Apuulia ja Calabria üle (Melo ja Arduini juhtimisel, teiste seas), muutusid rivaalideks hegemoonia saavutamisel lõunas. Salerno vürstkond koges Guaimario III ja Guaimario IV ajal kuldajastut, kuid Gisulfo II ajal kahanes vürstkond tähtsusetuks ja langes aastal 1078 Robert Guiscardile, kes oli abielus Gisulfo õe Sikelgaitaga. Capua vürstkond oli vihatud Pandolfo IV (Abruzzi hunt) valitsemise ajal kuumas võitluses ning tema poja valitsemise ajal langes see peaaegu ilma võitluseta normann Richard Drengot kätte (1058). Capualased mässasid aastal 1091 normannide ülemvõimu vastu, kukutades Richardi pojapoja Richard II ja seades troonile Lando IV.
Capua läks taas normannide võimu alla pärast Capua piiramist aastal 1098 ning linn kaotas kiiresti tähtsust seoses rea saamatute normanni valitsejatega. Nende langobardi riikide sõltumatu olek on üldiselt tõendatud nende valitsejate võimega vahetada soovi korral isandaid. Olles sageli paavsti või keisri (kas Bütsantsi või Saksa-Rooma) seaduslikud vasallid, olid nad tõelised võimuvahendajad lõunas, kuni nende endised liitlased normannid esile tõusid: langobardid pidasid normanne barbariteks ja bütsantslasi rõhujateks. Pidades oma tsivilisatsiooni ülimuslikuks, pakkusid langobardid tõepoolest keskkonda väljapaistvale meditsiinikoolile Schola Medica Salernitana.
Langobardi keel on välja surnud. See germaani keel hääbus 7. sajandi algul, kuid võis leida hajutatud kasutamist kuni umbes aastani 1000. Keelemälestisi on vaid katkendlikult, peamisteks tõenditeks on ladinakeelsetes tekstides kommenteeritud üksikud sõnad. Langobardi tekstide puudumise tõttu pole võimalik teha järeldusi keele morfoloogia ja süntaksi kohta. Keele geneetiline klassifikatsioon põhineb täielikult fonoloogial. Kuna on tõendeid, et langobardid osalesid, ja mõned vanemad tõendid tõepoolest näitavad seda, ülemsaksa keele kaashääliku nihkes, klassifitseeritakse see elbe-germaani või ülem-saksa murdeks.
Langobardi keele fragmente on säilinud ruunikirjades. Esmaste allikate seas on lühikirjed vanemas futharkis, nende seas "Schretzheimi pronkskapsel" (u 600). On hulk ladina tekste, mis sisaldavad langobardi nimesid, ja langobardi õigusaktid sisaldavad mõisteid, mis võetud rahvakeele õigussõnavarast. Aastal 2005 esitati arvamus, et kirje Perniki mõõgal võib olla langobardi.
Sotsiaalne struktuur
Rändeajastu ühiskond
Langobardide kuningaid võib tagasi jälitada kuni umbes aastani 380, seega Suure rahvasterände alguseni. Kuningavõim arenes germaanlaste seas, kui oli vajalik ühe sõjaväelise üksuse ühtsus. Schmidt uskus, et germaani hõimud jagunesid vastavalt kantonitele ja et vanim valitsus oli üldkoosolek, mis valis kantonite pealikud ja kantonite sõjapealikud (sõja ajaks). Kõik need tegelased valiti arvatavasti aadli hulgast. Rännakusõdade tulemusel arenes kuninga võim nii, et kuningas muutus rahva esindajaks; kuid rahva mõju valitsuse üle ei kadunud täielikult. Paulus Diaconus annab ülevaate langobardide hõimustruktuurist rände ajal:
Täielik emantsipatsioon ilmnes ainult frankide ja langobardide seas.
Langobardide ühiskond jagunes klassidesse sarnaselt sellega, mis leidus Rooma teistes germaani järglasriikides: Frangi Gallias ja LäänegootideHispanias. Olid aadlikud, nende järel vabad, edasi mittevabad mitteorjad (pärisorjad) ja lõpuks orjad. Aristokraatia oli vaesem, rohkem linnastunud ja vähesema maaga kui mujal. Rikaste ja võimsate hertsogite ning kuninga enda kõrval elasid langobardide aadlikud pigem linnades (erinevalt nende frangi kolleegidest) ja neil oli veidi rohkem kui kaks korda sama palju maad kui kaupmeestel (suur vahe frangi provintsiaristokraatiaga, kellel oli sadu kordi rohkem maad, kui lähimal temast alamal mehel). Aristokraatia oli 8. sajandiks sissetuleku mõttes täiesti sõltuv kuningast, eriti kohtunikud: paljusid langobardide aadlikke on selleaegsetes dokumentides nimetatud kui iudices (kohtunikud), isegi kui nende ametid olid tähtsate sõjaliste või seadusandlike funktsioonidega.
Langobardide kuningriigi vabade arv oli palju suurem kui Frangi riigis, eriti 8. sajandil, kui nad olid säilinud dokumentaalsetes tõendites peaaegu nähtamatud. Väikemaaomanikud, omanikud-maaharijad ja rantjeed on kõige arvukamad tüübid, mis säilinud langobardide kuningriigi ürikutes. Nad võisid omada rohkem kui poole maast langobardide Itaalias. Vabamehed olid exercitales ja viri devoti, see on, sõdurid ja "ustavad mehed" (sõjaväeline mõiste nagu "teenijad"); nad moodustasid langobardide armee värvatud ja neid kutsuti mõnikord harva teenima, kuigi näib, et see ei olnud nende eelistus. Väikemaaomanikel puudus siiski vajalik poliitiline mõju kontrollida koos kuninga (ja hertsogitega) kuningriigi poliitikat ja seadusandlust. Aristokraatia oli Itaalias poliitiliselt palju võimsam kui samal ajal Gallias ja Hispanias.
Langobardide Itaalia linnastumist iseloomustas città ad isole ("linn kui saar"). Arheoloogiast ilmneb, et langobardide Itaalia suured linnad – Pavia, Lucca, Siena, Arezzo, Milano – moodustasid vanade Rooma linnamüüride vahele väga väikseid linnastumise saarekesi. Rooma keisririigi linnad olid 5. ja 6. sajandi arvukates sõdades osaliselt purustatud. Mitmed osad olid jäetud varemetesse ja antiikmonumendid muutusid rohumaaks, mida kasutati loomade karjatamiseks, niiviisi muutus Rooma foorum veiste väljaks (campo vaccinio). Puutumata jäänud linnaosad olid väikesed ja tagasihoidlikud ning sisaldasid katedraali või suurt kirikut (sageli luksuslikult kaunistatud) ning väheseid avalikke hooneid ja aristokraatia linnakodusid. Vähesed tähtsad hooned olid kivist, enamus olid puust. Lõpuks olid linnade asustatud osad üksteisest eraldatud karjamaade vööndiga isegi linnamüüride vahel.
Esimesed märgid langobardide religioonist näitavad, et algselt Skandinaavias elades teenisid nad germaani jumalaidvaanide hõimust. Pärast asumist piki Läänemere kallast omandasid nad kontaktide kaudu teiste germaanlastega aaside jumalate kultuse, nihe, mis peegeldas kultuurilist muutust põllumajanduslikust ühiskonnast sõjaliseks ühiskonnaks.
Pärast nende rännet Pannooniasse kontakteerusid langobardid iraanisarmaatidega. Sellelt rahvalt laenasid nad pikaealise tava religioossest sümbolismist. Pika posti, mida kroonib linnu kuju (tavaliselt tuvi), mis tuletatud lahingus kasutatud standarditest, rammis perekond maasse mehe kodus, kes suri kaugel eemal sõjas ja keda ei saadud matmiseks koju tuua. Tavaliselt paigaldati lind nii, et see oli suunatud sõjamehe arvatava surmakoha poole.
Ristiusustamine
Pannoonias olles puutusid langobardid esmakordselt kokku kristlusega, kuid ainult puutusid: nende ristiusustamine oli üldiselt nimeline ja kaugel täielikkusest. Wacho valitsemise ajal olid nad katoliiklased liidus Bütsantsiga, kuid Alboin pöördus idagootide liitlasena arianismi ja tungis Itaaliasse. Kõik need kristlikud pööramised mõjutasid suuremalt osalt ainult aristokraatiat, tavainimesed jäid paganateks.
Itaalias langobardid ristiusustati ja surve katoliiklusse pööramiseks oli suur. Baieri päritolu katoliiklasest kuninganna Theudelinde ajal langes monarhia tugeva katoliikliku mõju alla. Pärast esialgset toetust Rooma-vastasele parteile kolme peatüki skismas jäi Theudelinde paavst Gregorius I lähedaseks toetajaks. Aastal 603 võttis troonipärija Adaloald vastu katoliikliku ristimise. Järgmise sajandi jooksul jäid arianism and paganlus püsima Austrias (Kirde-Itaalia) ja Benevento vürstkonnas. Ariaanidest kuningate troonijärglus oli sõjaliselt agressiivne ja kujutas ohtu paavstlusele Roomas. 7. sajandil praktiseeris Benevento nimeliselt kristlik aristokraatia veel paganlikke rituaale, nagu "pühadele" puudele ohverdamine. Cunincperti valitsemisaja lõpuks olid langobardid siiski enam-vähem täielikult katoliku usku pööratud. Liutprandi ajal muutus katoliiklus tõeliseks, kui kuningas püüdis õigustada oma tiitlit rex totius Italiae, ühendades poolsaare lõunaosa põhjaga ja tuues ühte katoliiklikku riiki kokku itaalia ja germaani alamad.
Benevento hertsogkond ja lõpuks vürstkond Lõuna-Itaalias arendas 7. ja 8. sajandil välja unikaalse kristliku riituse. Benevento riitus on rohkem seotud Ambrosiuse riituse kui Rooma riituse liturgiaga. Benevento riitus ei ole säilinud täielikul kujul, kuigi enamus põhilisi pidustusi ja mitmed kohaliku tähtsusega pidustused on säilinud. Benevento riitus tundub olevat vähem valmis, vähem süstemaatiline ja liturgiliselt rohkem paindlikum kui Rooma riitus.
Sellele riitusele omane oli Benevento laul, langobardide mõjutatud laul, millel oli sarnasusi langobardide Milano Ambroosiuse lauluga. Benevento laul on suuresti määratletud tema rolliga Benevento riituse liturgias; paljud Benevento laulud said mitmeid rolle lisamisel Gregoriuse lauluraamatusse. See asendati 11. sajandil lõpuks Gregoriuse lauluga.
Peamine Benevento laulu keskus oli Monte Cassino, üks esimesi ja suuremaid kloostreid läänekristluses. Gisulfo II annetas aastal 744 suure hulga maad Monte Cassinole ja sellest sai baas tähtsale riigile Terra Sancti Benedicti, mis allus ainult Roomale. Cassino mõju kristlusele Lõuna-Itaalias oli tohutu. Monte Cassino oli ka veel ühe Benevento kloostrielu iseärasuse alustajaks: hääbunud Benevento kirja kasutamine, mis tulenes rooma kursiivkirjast, nagu seda kasutasid langobardid.
Kunst ja arhitektuur
Oma rändefaasis lõid langobardid sellist kunsti, mida sai kergesti kaasas kanda, nagu relvad ja ehted. Kuigi sellest on suhteliselt vähe säilinud, kannab see sarnasusi teiste Põhja- ja Kesk-Euroopa germaani hõimude sarnaste püüdlustega samast ajast.
Esimesed suured muudatused langobardide germaani stiili tulid Pannoonias ja eriti Itaalias kohaliku, Bütsantsi ja kristlike stiilide mõjul. Rändlusest ja paganlusest paiksuse ja kristluse juurde pöördumisel avanesid ka uued väljendusviisid, nagu arhitektuur (eriti kirikud) ja sellega kaasnev kujutav kunst (nagu freskod).
1. Ciborium oli vabaltseisev, postidele toetuv kivikuppel, mõeldud kiriku altari või ristimiskivi katmiseks. Reljeefil on kujutatud kahte paabulindu, kes sümboliseerisid varakristlikus ja Bütsantsi kunstis paradiisi ja surematust. 8.–9. sajand.
2. Võib-olla inspireerituna gootide ehetest arendasid langobardid oma 6. sajandi asupaigas Pannoonias (tänapäeva Ungari) välja linnupeaga, S-kujulise prossi. Korpus valati nikerdatud vormi ja viimistleti kuldamisega. Silmad tehti algselt kivist või klaasist. Tagaküljel on raudnõel seatud pronkshingele ja J-kujuline sulgur hoidis nõela paigal. Hing ja sulgur on terved, samas raudnõela jäänused ja riidetükid, mille külge see nõel oli kinnitatud, on hinge küljes. 6.–7. sajand.
3. See skulptuurne fragment oli arvatavasti osa kiriku kantsli piirdest, mis eraldas kogudust altarist. Sellesse on nikerdatud viinamarjad, viinamarjalehed ja viinamarju nokkiv lind, väga sarnane ornamendiga 8. sajandi Theodota sarkofaagil Pavias (langobardide kuningriigi pealinn). See stiil, mille sarnast pole varasemas langobardide kunstis, näitab tugevat Bütsantsi mõju. 7. sajand.
4. Palju klaasobjekte, nagu see karikas, on säilinud 6.–8. sajandist.
Vähesed langobardide ehitised on säilinud. Enamus on kadunud, mingis ulatuses ümber ehitatud või renoveeritud ja säilitavad nii väheke algsest langobardide ehitisest. Langobardide arhitektuuri uuriti hästi 20. sajandil ja Arthur Kingsley Porteri neljaköiteline "Lombard Architecture" (1919) on "illustreeritud ajaloo monument".
Läbi katoliku monarhide, nagu Theudelinde, Liutprand ja Desiderius, antud tõuke kloostrite asutamisele nende poliitilise kontrolli edendamiseks, langobardide arhitektuur õitses. Bobbio klooster asutati sel ajal.
Mõnedel hilistel langobardide ehitistel 9. ja 10. sajandist on avastatud elemente Romaani stiiliga seostatud stiilis ja seda on nimetatud "esmaseks romaani stiiliks". Neid ehitisi koos mõne sarnase ehitisega Lõuna-Prantsusmaal ja Kataloonias peetakse üleminekuetapiks eel-romaani stiili ja väljakujunenud romaani stiili vahel.
Langobardide kuningate loend
Raudkroon
Langobardide kuningad või reges Langobardorum (ainsuses rex Langobardorum) valitsesid seda germaani rahvast 6. sajandi algusest kuni langobardide identiteedi kadumiseni 9. ja 10. sajandil. Pärast aastat 568 kutsusid langobardi kuningad endid mõnikord Itaalia kuningateks (rex totius Italiae). Pärast aastat 774 ei olnud nad langobardid, vaid frangid. Lombardia raudkrooni (Corona Ferrea) kasutati langobardi kuningate ja hiljem Itaalia kuningate kroonimisel sajandeid.
Esmased allikad langobardide kuningate kohta enne frankide vallutusi on anonüümne 7. sajandi Origo Gentis Langobardorum ja Paulus Diaconuse 8. sajandi Historia Langobardorum. Origos loetletud esimesed kuningad (Letingite-eelsed) on peaaegu kindlasti legendaarsed. Nad valitsesid arvatavasti Suure rahvasterände ajal. Esimene langobardide traditsioonist sõltumatult tõendatud on valitseja Tato.
Letingid olid esimene dünastia Lethuci ajast alates. Viimane Lethuci järglastest valitseja oli Walthari, kelle poja kõrvaldas Audoin Gausi perekonnast.
Lethuc (tegutses u 400), valitses umbes 40 aastat.
_-_Walters_27535.jpg){kind=small}
