Saksi Ostmark viitas algselt tohutule 939. aasta paiku kuningas Otto I valitsemise alla loodud Marca Geronisele (Gero mark) Polaabi slaavlaste (sorbid) asualal Saksi idapiiri taga Elbe ja Saale jõel. Vallutatud territooriume valitses Ostfaali legaat, Nordthüringgau krahv Gero, kellele anti Karolingidemarkkrahvi tiitel. Tema ülesandeks oli andami kogumine ning rahutuste ja mässude mahasurumine piirialadel, hiljem asendas seda osaliselt Otto Saksi asemik Hermann Billung. 963. aastal korraldas Gero vanas eas veel ühe sõjalise kampaania slaavi luužitsi hõimude vastu, kuni Mieszko I valitsetud Poola maade piirini.
Seejärel koosnes allesjäänud Saksi Idamark territooriumist idas Saale alamjooksu ja Bóbri jõe vahel, mis vastab laias laastus tänapäeva Alam-Lausitzile. Keiser Otto I andis Saksi krahv Odole (Hodo), kes oli Gero sugulane, markkrahvi tiitli. Idamark kujunes sajandite jooksul Lausitzi margiks.
Kuigi Landsbergi markkrahvkond ja Brehna krahvkond eraldusid margist, nõudsid täiendavaid osi läänes Askania Saksi-Wittenbergi hertsogid ja Anhalti krahvid. Ülejäänud alad ühendati 1123. aastal Wettinite Meißeni markkrahvkonnaga. Viimane kord, kui Ostmark ja Lausitz ilmuvad lahus, on kui esimese sai 1128. aastal Heinrich von Groitzsch ja viimane oli reserveeritud aastani 1131. Heinrich seda siiski ei valitsenud ja 1136. aastaks oli mark läinud tagasi Wettinist Meißeni markkrahv Konradile. Wettini maade erineva jaotuse ajal jagunes territoorium mitu korda; suurem osa sellest kuulus Ernestiinide hertsogkondadele.
Mõistet Osterland (terra orientalis) kasutatakse tänapäevalgi Saale jõest ida pool asuva ajaloolise piirkonna kirjeldamiseks tänapäeva Tüüringi, Saksimaa ja Saksi-Anhalti liidumaadel, mis kunagi asusid margi keskel. Kuigi Ostmargi piirid muutusid sageli, siis tänapäeval mõistetakse selle all üldiselt Saale ja Mulde jõe vahelist ala.
