PROFILBARU.COM

14. sajandi Gerot kujutav seinamaal kirikus, mille ta Gernrodes asutas

Gero I (u 900 – 20. mai 965), Suureks kutsutu (ladina: magnus), valitses algselt tagasihoidlikku marki keskusega Merseburgis praeguse Saksamaa Saksi-Anhalti liidumaa lõunaosas, mille ta laiendas tohutuks omanimeliseks territooriumiks: marca Geronis. 10. sajandi keskpaigas oli ta Saksi Ostsiedlungi juht.

Järglus ja varajased vastasseisud

Gero oli Heinrich I Linnupüüdja eestkostja, krahv Thietmari poeg. Kuningas Otto I nimetas ta 937. aastal vend Siegfriedi järel ametisse krahviks ja markkrahviks vendidega piirnevas ringkonnas Saale alamjooksul. Tema ametissenimetamises pettunud Thankmar, kuninga poolvend ja Siegfriedi nõbu, mässas koos Frangimaa Eberhardi ja Wichmann I Vanemaga kuninga vastu (938). Thankmar suri aasta jooksul ja tema kaasosalised leppisid Ottoga ära. Gero säilitas oma margi.

Oponentide mässu ajal oli Gerot süüdistatud sõja kaotamises slaavlaste vastu aastatel 937–938. Tema vägede kantud kaotusi ei saanud korvata ei maa toodang ega andam, kuna slaavlased keeldusid maksmast. Olulise margiisandana kuulusid Gero juhtimise alla milites ad manum Geronis presidis conscripti, see on "sõjaväeline jälgimine", "vasallide või kaaslaste sõjasalk" või "spetsiaalselt valitud võitlejate rühm", mis eristus ülejäänud sõjaväest (exercitus). Need mehed moodustasid Gero vägede eliidi.

Slaavi kampaaniad

939. aastal purustas obodriitide rünnak Saksi armee ja tappis selle markkrahvist juhi. Gero kutsus kättemaksuks 30 slaavi pealikku pidusöögile, kus ta tappis kõik peale ühe, kes pääses kogemata põgenema. Vastuseks mässasid stodorjaanid Saksa ülemvõimu vastu ja jälitasid sakslasi üle Elbe, kuid Gero suutis selle ümber pöörata enne Otto saabumist Magdeburgi hiljem samal aastal. Seejärel maksis ta ristitud slaavi vürst Tugumirile oma hõimlaste reetmise eest ja oma rahva Saksamaale allutamise eest. Varsti pärast seda obodriidid ja veletid alistusid.

954. aastal, kui Gero oli ära, mässasid ukranid (või ukrid), kuid Gero tuli tagasi koos Konrad Punasega ja surus nad maha.

955. aastal mõned Saksi krahvid mässasid ja hertsog Hermann karistas neid. Nad leidsid varjupaiga slaavlaste asulas Swetlastrana, mille asukoht pole teada (võibolla praegune Berlin-Lichtenberg), kus elasid obodriidi pealikud Nakon ja Stoinegin (või Stojgnev). Seal piiras Hermann neid kuni kokkuleppele jõudmiseni, kuid sellele järgnenud lööming rikkus rahu. Seejärel slaavi hõimud ühinesid, et seista vastu saabuvale Gero, kuninga ja hertsog Liudolfi armeele. Pärast läbirääkimiste nurjumist sakslaste karmide tingimuste tõttu võideti slaavlasi Drosa lahingus.

Gero osales üldiselt Saksi kampaaniates slaavlaste vastu aastatel 957, 959 ja 960, samuti kampaaniates vendide vastu ja sundis polaanide Mieszko I andamit maksma, maad pantima ning tunnistama Saksa suveräniteeti Otto Itaalias-olekul (962-963). Lausitz allutati Widukindi sõnul "viimasele orjuse astmele". Gero vastutas ljutitšite ja miltsenite allutamise eest ning Saksa süseräniteedi laiendamise eest kogu territooriumi üle Elbe ja Bóbri vahel. Nendel maadel allutati slaavi põliselanikud pärisorjusele ja "andamit maksvad rahvad" muudeti "tsensust maksvateks talupoegadeks".

Suhted kiriku ja perekonnaga

Gerol olid lähedased suhted Otto I-ga. Otto oli Gero vanima poja Siegfriedi ristiisa ja andis 941. aastal Siegfriedile villae Egelni ja Westeregelni Schwabengaus. Pühendumusena tegi Gero 959. aastal pärast Siegfriedi surma palverännaku Rooma. Siegfriedi nimel asutas ta 960. aastal temanimelises metsas, Geronisrode (Gernrode), ka romaani stiilis kollegiaatkiriku St. Cyriakuse ja Gernrode kloostri ning jättis oma surma korral suure osa oma suurest varandusest sinna. Kirik ja klooster pühitseti Cyriacusele ning kloostris elasid nunnad ja kanonessid.

Gero teine poeg Gero II oli sel hetkel juba surnud. Gero naise nimi oli kas Judith (Iudita) või Thietsuuind (Thietswind).

Surm ja territooriumi jagunemine

Tema surma ajal ulatus Gero mark Neisse jõeni. Ta ei olnud oma aja Saksi aadli seas populaarne, sest ta tundis tugevat moraalset õiglust ja oli madalat päritolu. Sellegipoolest tähistati teda Nibelungide laulus kui marcgrâve Gêre, kuigi selle üle on vaieldud, kas talle see tiitel kunagi ametlikult anti. Gero hauda saab Gernrodes veel tänagi näha. Sellele lisati dekoratiivne maal u 1350. aastal. See kujutab Gerot seismas võidetud vendi kohal.

Pärast tema surma jagas keiser Otto tohutu territooriumi, mille ta oli vallutanud, mitmeks erinevaks margiks: Nordmark (Dietrich von Haldensleben), Idamark (Odo I), Meißeni markkrahvkond (Wigbert), Merseburgi mark (Günther) ja Zeitzi mark (Wigger I). Hiljem jagunes Nordmark edasi Landsbergi, Lausitzi ja Brandenburgi markideks.

Gero "supermargi" jagunemisel oli ilmselt midagi pistmist selle tohutu suuruse ja poliitilise kaalutlusega püüda paljudele meeldida vaenlasi tegemata. Alamjaotused, milleks see jagunes, olid aga loomulikud. Juba 963. aastal olid Lausitz – ning isegi Ülem- ja Alam-Lausitz – ja Ostmark eristatavad Gero margi valitsetavate provintsidena.