Keskaegne Prantsusmaa katab ala, mis vastab jämedalt tänapäeva Prantsusmaale, Ludwig Vaga surmast aastal 840 kuni 15. sajandi keskpaigani. Keskaega Prantsusmaal tähistasid:
Keskajast alates uskusid Prantsuse valitsejad oma kuningriigi loomulikke piire: Püreneed, Alpid ja Rein. Seda kasutati ettekäändena agressiivsele poliitikale ja korduvatele sissetungidele. Sellel oli tegelikult siiski vähe alust, sest mitte kõik nendest territooriumidest ei olnud kuningriigi osa ja kuninga võim tema kuningriigis oli üsna kõikuv. Maad, millest Prantsusmaa kuningriik koosnes, näitasid suurt geograafilist mitmekesisust, põhjapoolsed ja keskmised osad nautisid parasvöötme kliimat, samas lõunapoolne osa oli lähemal vahemerelisele kliimale. Kuigi kuningriigi põhja- ja lõunapoolsete osade vahel olid suured erinevused, olid võrdselt tähtsad erinevused ka olenevalt kaugusest mägedest: peamiselt Alpidest, Püreneedest ja Keskmassiivist. Prantsusmaal olid tähtsad jõed, mida kasutati veeteedena: Loire, Rhône, Seine, samuti Garonne. Jõed asustati varem kui muu maa ning nende kallastel asutati tähtsad linnad, kuid need olid eraldatud suurte metsade, soode ja muu kõnnumaaga.
Enne, kui roomlased vallutasid Gallia, elasid gallid suuremates hõimudes organiseeritud külades. Roomlased kutsusid väiksemaid nendest pagus ja suuremaid civitas. Need võeti sageli aluseks keiserlikule administratsioonile ja kestsid keskajani, kui nende pealinnadest said piiskopkondade keskused. Need usulised provintsid kestsid kuni Prantsuse revolutsioonini. Rooma riigi ajal oli lõunapoolne Gallia palju tihedamalt asustatud ja selle tõttu oli seal algul palju rohkem piiskopkondi, samas põhjapoolsel Prantsusmaal kahanesid nad suuruses tohutult barbarite sissetungide tõttu ja muutusid raskelt kindlustatuteks sissetungijatele vastu astudes.
Arutlus Prantsusmaa suurusest keskajal on keeruline, kuna tuli arvestada, kas maad kuulusid isiklikult kuningale (domaine royal) või olid vasallsõltuvuses mõne muu isanda alluvuses. Rooma Gallia provintsist pärinevat mõistet res publica ei säilitatud Frangi riigis ja Karolingide impeeriumis täielikult, ja otseste Kapetingide algusaastatel oli Prantsuse kuningriik enam või vähem fiktsioon. Kapetingide domaine royal piirdus piirkondadega ümber Pariisi, Bourgesi ja Sensi. Suurem osa Prantsuse territooriumist oli Akvitaania, Normandia, Bretagne'i, Champagne'i, Burgundia ja teiste territooriumide koosseisus (kaardi kohta vaata Prantsusmaa provintsid). Põhimõtteliselt võlgnesid nende maade isandad Prantsuse kuningale austusavalduse oma valduste eest, kuid tegelikult omas kuningas Pariisis nende maade üle väikest kontrolli, ja asja tegi veel segasemaks Normandia, Akvitaania ja Inglismaa ühinemine 12. sajandil Plantagenetite dünastia võimu alla.
Karolingidest kuningate domeenid 10. sajandil (kollasega)Kuninglikud maad (sinisega) 10. sajandi lõpul
Philippe II võttis 13. sajandil ette suure Prantsuse laiendamise, kuid enamik nendest ülevõtmistest kaotati nii kuningliku "apanaaži" süsteemiga (piirkondade andmine kuningliku perekonna liikmetele hallata) kui ka kaotustega Saja-aastases sõjas. Alles 15. sajandil saavutasid Charles VII ja Louis XI kontrolli enamuse tänapäeva Prantsusmaa üle (v.a Bretagne, Navarra ning osa Ida- ja Põhja-Prantsusmaast).
Ilm Prantsusmaal ja Euroopas keskajal oli märgatavalt pehmem, kui enne või pärast seda. Ajaloolased nimetavad seda keskaegseks soojaks perioodiks, mis kestis umbes 10. sajandist umbes 14. sajandini. Osa Prantsuse rahvastiku kasvust sel ajal (vaata allpool) on otseselt seotud selle mõõduka ilma ja selle mõjuga saagile ja karjale.
Prantsusmaa territoriaalne laienemine Philippe II ajal 1180–1223
Keskaja lõpul oli Prantsusmaa kõige rahvarikkam piirkond Euroopas – olles möödunud 1340. aasta paiku Hispaaniast ja Itaaliast. 14. sajandil, enne musta surma saabumist, oli rahva koguarv tänapäeva Prantsusmaa kaetaval alal hinnanguliselt umbes 17 miljonit. Pariisis, Euroopa suurimas linnas, oli 13. sajandil üle 200 000 asuka. Must surm tappis 1348. aastal hinnanguliselt ühe kolmandiku rahvastikust. Samaaegne Saja-aastane sõda aeglustas taastumist. Alles 16. sajandi keskpaigaks taastus rahvaarv 14. sajandi keskpaiga tasemele.
Keskaja alguses oli Prantsusmaa juudi haritlaste keskus, kuid kasvav tagakiusamine ja rida väljasaatmisi 14. sajandil põhjustasid Prantsuse juutidele märkimisväärseid kannatusi; vt Prantsusmaa juutide ajalugu.
Ajalugu
Karolingide pärand
Eaka Karl Suure valitsemise viimastel aastatel tegid viikingid edusamme piki tema kuningriigi põhja- ja läänepiiri. Pärast Karl Suure surma 814. aastal ei suutnud tema pärijad säilitada poliitilist ühtsust ja impeerium hakkas murenema. 843. aasta Verduni leping jagas Karolingide impeeriumi ja Charles II Paljaspea valitses Lääne-Frangi riiki, mis jämedalt vastab tänapäeva Prantsusmaa territooriumile.
Viikingite edusammudel lubati eskaleeruda ja nende pikkpaadid seilasid Loire'i ja Seine'i jõge ning teisi siseveeteid pidi üles, mõjudes laastavalt ja levitades terrorit. 843. aastal mõrvasid viikingitest sissetungijad Nantes'i piiskopi ja mõni aasta pärast seda põletasid nad Saint Martini kiriku Toursis ja 845. aastal rüüstasid viikingid Pariisi. Charles III valitsemise ajal (898–922) asusid normannid Rollo juhtimisel Seine'i jõe mõlemale kaldale Pariisist allavoolu, sellest sai Normandia.
Kapetingid
Karolingid jagasid oma eelkäijate saatust: pärast vahelduvat võimuvõitlust kahe perekonna vahel tõi Prantsusmaa hertsogi ja Pariisi krahvi Hugues Capeti lisandumine (987) troonile Kapetingid, mis koos oma Valois' ja Bourboni harudega valitses Prantsusmaad rohkem kui 800 aastat.
Karolingide ajastu oli näinud järkjärgulist institutsioonide esilekerkimist, mis olid tingimusteks Prantsusmaa arengule tulevasteks sajanditeks: krooni poolne kinnitus administratiivsest võimust riigi aadlikele nende territooriumidel vastutasuks nende (mõnikord hapra) ustavuse ja sõjalise toe eest, hästi nähtav fenomen Kapetingide tõusus ja mingil määral ette aimatud Karolingide võimule tõusust.
Vana kord jättis uue dünastia vahetu kontrolli alla Seine'i keskjooksu ja külgnevad territooriumid, samas võimsad maaisandad, nagu 10. ja 11. sajandi Blois' krahvid, kogusid omale suuri domeene abielu kaudu ja isiklike suhete kaudu väikeaadlikega kaitse ja toetuse eest.
Piirkond Seine'i alamjooksu ümbruses, mis loovutati 911. aastal Skandinaavia sissetungijatele kui Normandia hertsogkond, muutus erilise mure allikaks, kui hertsog William võttis enda valdusse Inglismaa kuningriigi 1066. aasta Normanni vallutuses, tehes endast ja oma pärijaist kuningaga võrdse väljaspool Prantsusmaad (kus ta oli nominaalselt veel krooni alam).
Halvem järgnes. Pikaleveninud troonijärgluse vaidlus Williami järglaste seas lõppes 1154. aastal Henry II kroonimisega. Henry päris Normandia hertsogkonna oma emalt Matildalt ja Anjou krahvkonna oma isalt Geoffroylt ning 1152. aastal abiellus ta Prantsusmaa vastlahutatud ekskuninganna Akvitaania Eleanoriga, kes valitses enamust Lõuna-Prantsusmaast. Pärast Eleanori ja nende neljast pojast kolme juhitud mässu mahasurumist vangistas Henry Eleanori, tegi Bretagne hertsogi oma vasalliks ja valitses Lääne-Prantsusmaad tegelikult suurema võimuga kui Prantsuse kroon. Siiski võimaldasid vaidlused Henry järglaste seas tema Prantsuse territooriumide jagamise suhtes, millele lisandus John Maata pikk tüli Philippe IIga, viimasel taastada mõju enamuse tema territooriumide üle. Pärast Prantsuse võitu Bouvine'i lahingus 1214. aastal säilitasid Inglise monarhid võimu ainult edelas Guyenne'i hertsogkonnas.
13. sajand tõi kroonile tähtsaid võite ka lõunas, kus paavsti-kuninga ristisõda piirkonna albilaste või katarite vastu (1209) viis kuningliku domeeniga liidendamiseni Alam- (1229) ja Ülem- (1271) Languedoci. Philippe IVFlandria vallutamine (1300) oli vähem edukas, lõppedes kaks aastat hiljem tema rüütliväe hävitamisega Flandria linnade ühendväe poolt Kuldsete kannuste lahingusKortrijki lähistel.
Püha Louis. Ta nägi Prantsusmaa kultuurilist laienemist läänekristlikus maailmas
Kuningas Louis IX (1226–1270) soovis õiglast kohut kõigile ja asutas sel eesmärgil uusi tribunale, ja püüdis endal leeprat ravida. Vincennes'i tamm, mille all ta, vähemalt müüdi järgi, sageli õigust mõistis, esindab tema alamate kiindumust tema vastu. Pikaks ajaks jäi ta oma ema Kastiilia Blanche'i mõju alla, kes toetas kuningriigi piiride laiendamise poliitikat. Siiski mõistis Louis IX, et paljud inimesed tema riigis on rahulolematud, ja korraldas 1247. aastal suure küsitluse, milles tema alamad võisid väljendada oma muret riigiga, ja seejärel jõustati mitu suurt reformi. Tema valitsemise esimesel poolel oli ta tuntud kallite hobuste poolest, siiski muutus ta pärast oma esimese ristisõja ebaõnnestumist palju tagasihoidlikumaks ja elas lihtsat elu.
Louis IX sai oma isaga võrreldava hariduse, kasutades kloostriõppe asemel eraõpetajaid. Ta omandas soliidse pädevuse matemaatikas, lugemises, kirjutamises, grammatikas, retoorikas ja filosoofias. Tema säilinud kirjutised näitavad, et ta võis esitada oma mõtteid loogilisel ja organiseeritud moel nii prantsuse kui ka ladina keeles. Temast sai väga kogenud rüütel ja arendas kirge hobuste suhtes.
Louis VIII vanima elusoleva pojana krooniti Louis IX 1226. aastal Prantsusmaa kuningaks. Alles kaheteistkümneaastasena oli ta liiga noor, et iseseisvalt valitseda, kuid kuna oli potentsiaalseid rivaale, krooniti noor kuningas kärmelt, et kõiki vaidlusi ära hoida. Tõepoolest, Prantsuse troonijärgluse reeglid olid paljudele veel ebaselged, kuna Hugues Capet valiti, mitte ei järgnenud oma isale; enamus Prantsuse kuningaid krooniti nende isade poolt, kui viimased olid veel elus, et valimist ära hoida. Noore kuninga õnneks toetasid teda paljud võimsad aadlikud, kes olid Kapetingidele ustavad ja kes hoidsid suure hoolega ära potentsiaalsete rivaalide kuningriigi üle kontrolli saavutamise. Prantsusmaa kirik ja lõpuks ka paavst kaitsesid selgelt seda positsiooni.
Regentlus ja mässud
Mõiste "regentlus" osutus tõhusaks, kui Blanche jättis kõik otsused administraatoritele ja toimis ainult täidesaatva võimu vormis. Ta seisis vastu kõigile solvangutele ja isiklikele rünnakutele tema eraelu vastu eesmärgiga toetada riiki. Ta oli kõigi võimalike solvangute sihtmärk ja teda süüdistati paljude aadlike ja isegi piiskopi armukeseks olemises. Need olid kindlasti vaid valed, mis mõeldud tema võimu õõnestamiseks. Paljud aadlikud puudusid Reimsist, kui Louis IX kuningaks tehti: Flandria krahv oli pärast Bouvines'd veel vangis, Champagne'i krahvil oli keelatud tulla ja teised lihtsalt keeldusid tulemast. Siiski asendas Flandria krahvinna oma abikaasat ja Burgundia hertsog oli samuti kohal. Järgnevatel aastatel oli Blanche'i vastu mässe; esimest jaanuaris 1227 juhtisid Bretagne hertsog Pierre Mauclerc, La Marche krahv Hugues XI ja Champagne'i krahv Thibaut. Seda mässu toetas Inglismaa kuningas Henry III, kuid ei saatnud neile abi. Toetuse puudumise ja fakti tõttu, et nad võitlesid oma kuningaga, see mäss nurjus. Selle autoritele andestati ja neile anti raha vastutasuks ustavusvande eest kuningale.
Samal ajal Languedoci elanikud, otsides lõppu Albilaste ristisõjale, kutsusid rahule. Toulouse'i krahv Raymond VII alustas läbirääkimisi Blanche'iga ja tulemusel olid olulised tagajärjed kroonile. Nad sõlmisid Pariisi rahu, millega Raymond VII võis säilitada oma maid kuni oma surmani. Lepingu valvurina abiellus tema ainus tütar Jeanne Poitiers' krahvi Alphonse'iga tähtsa tingimusega: juhul, kui nad surevad ilma pärijata, läheb kontroll Languedoci üle tagasi kroonile. Tõepoolest, Alphonse ja Jeanne surid ilma pojata ja kuningas sai otsese ligipääsu Vahemerele läbi kuningliku domeeni, muutes märkimisväärselt jõudude tasakaalu. Languedocis järgnesid paljud muudatused, millest kõige selgem oli inkvisitsiooni loomine, uus politseivõimu vorm, milles vanemad tehnikad (näiteks piinamine) kombineeriti kõige värskematega, nagu tribunalid, kus esitati tõendeid, ja kohtuotsus tulenes formaalsest põhjendamisest. Ka Toulouse'i ülikool asutati sel perioodil.
Hädad tõusid taas põhjas, kui suur hulk rahvast mässas Blanche'i vastu, kuid kuningas oli alati kohal, kui oli konflikte, ja sellel olid alati tagajärjed. Avalik arvamus hakkas regentluse vastu pöörduma. Kui kirik palus Blanche'il karistada vastlapäeval osalevaid inimesi, tegi ta kõik mehed osalemises süüdlaseks, vahistas ja mõistis nad süüdi. Pariisi ülikooli professorid ja üliõpilased olid selle poliitika esimesed ohvrid, see põhjustas 1229. aasta streigi. Paljudele professoritele pakuti võimalust minna Londonisse õpetama ja enamus neist läks Orléansi. Blanche andis lõpuks järele ja paavst annetas Pariisi ülikoolile privileegid. Boulogne'i krahv ründas seejärel Champagne'i krahvi, ja 1230. aastal randus Inglismaa kuningas Bretagne'is, et Prantsusmaa kuningat ärritada. Kuninglik armee liikus kiiresti Inglise vägede vastu ja Henry III põgenes Bordeaux'sse, et tagasi Inglismaale seilata. Kasutades seda diversiooni ära, asus Blanche abistama Champagne'i krahvi, saades territooriume Prantsuse kroonile. Viimast mässu juhtis Pierre Mauclerc ja selle surus 1234. aastal maha vahetult Louis IX, nüüd küllalt vana, et ise valitseda.
Charles IV surm 1328. aastal ilma meessoost pärijateta lõpetas Kapetingide pealiini. Saali tavaõiguse järgi ei saanud kroon minna naise kätte (Philippe IV tütar oli Isabelle, kelle poeg oli Inglismaa Edward III), seega läks troon Charles de Valois pojale Philippe VI-le. See, lisaks pikaleveninud vaidlusele õiguste üle Gascogne'i suhtes Lõuna-Prantsusmaal ning suhetele Inglismaa ja Flaami kangalinnade vahel, viis Saja-aastase sõjani (1337–1453). Järgnenud sajandil sai näha laastavat sõda ja talupoegade ülestõuse (Wat Tyleri mäss 1381. aastal ja 1358. aasta Žakerii Prantsusmaal).
Prantsuse kaotused konflikti esimeses faasis (1337–1360) pöördusid osaliselt vastupidiseks teises faasis (1369–1396); kuid Henry V purustav võit 1415. aastal Azincourti lahingus, nüüd kuningliku perekonna rivaalitsevate Armagnaci ja Burgundia kildkondade vahel kibedalt jagunenud Prantsusmaa üle viis tema poja Henry VI tunnustamiseni kuningaks Pariisis seitse aastat hiljem 1420. aasta Troyes' lepinguga, vähendades Valois võimu maadele Loire'i jõest lõunas.
Prantsusmaa alandus pöördus järsult 1429. aastal taastamisliikumise ilmumisega, mida sümboliseeris talutüdruk Jeanne d'Arc Domrémyst, kes väitis jumaliku hääle juhatust kampaaniaks, mis lõpetas kiirelt Orléansi piiramise inglaste poolt ja lõppes Charles VIII kroonimisega ajaloolises Reimsi linnas. Püüti järgnevalt burgundlaste poolt kinni ja müüdi inglise liitlastele, tema hukkamine ketserina 1431. aastal kahekordistas tema väärtust Prantsusmaa kehastusena.
Prantsusmaa 1435. aastal
Kuninga ja Burgundia hertsogi Philippe Hea leppimine 1435. aastal eemaldas suurima takistuse Prantsuse taastamiselt, viies Pariisi (1436), Normandia (1450) ja Guyenne'i (1453) tagasivallutamisele, vähendades Inglismaa valdused väikeseks alaks Calais ümbruses (kaotatud 1558. aastal). Pärast võitu Inglismaa üle kroonis Prantsusmaa esilekerkimist võimsa rahvusliku monarhiana Burgundia (1477) ja Bretagne'i (1532) hertsogkondade "liidendamine", mis varem olid olnud sõltumatud Euroopa riigid.
Sõjasajandi kaotused olid tohutud, iseäranis katku (must surm, tavaliselt peetakse selleks muhkkatku puhangut) tõttu, mis saabus Itaaliast 1348- aastal, levides kiirelt Rhône'i orgu pidi üles ja sealt peaaegu üle kogu riigi: eeldatakse, et rahvastik umbes 18–20 miljonit tänapäeva Prantsusmaa piirides 1328. aasta paiku vähenes 150 aastaga 50% või rohkem.
Majandus
Perioodi pärast Karl Suure surma tähistas majanduskriis, mille põhjustas poliitiline ebastabiilsus; linnaelu peaaegu kadus. Siiski muutus see 11. sajandiks. Uute kultuuride juurutamine, kliima paranemine ja uute põllumajandustehnoloogiate kasutuselevõtt tekitas suure põllumajandussaaduste ülejäägi. Sellega kaasnes linnaelu, kaubanduse ja tööstuse kasv. Majandus kukkus taas kord kokku 14. sajandil sõja, halva ilma ja musta surma tõttu.
Maamajandus põhines mõisal; linnades kujunes majanduslik aktiivsus ümber gildide.
Valitsus
Prantsusmaal oli valitsemise feodaalsüsteem; kuningavõim oli suuresti detsentraliseeritud. Maapiirkondades käsitlesid feodaalisandad teemasid nagu riigikaitse ning seaduse ja korra säilitamine. See oli tingitud kaosest, mis järgnes germaanlaste ja viikingite sissetungile. Feodaalhierarhia algas kuningast tipus. Järgmine aste allpool olid lääniisandad, hertsogid ja teised tiitlitega aadlikud, kellele anti kontrollida mõisaid ja piiskopkondi kuninga domeenis. Nendest allpool olid vasallid või väiksemad isandad, kes kontrollisid väiksemaid maatükke lääniisanda mõisas. Rüütlitest allpool olid pärisorjad. Pärisorjad olid talupojad, kes olid vasallidele võlgu, ja et oma võlga maksta, pidid nad maal töötama ja andsid poole oma saagist vasallile. Pärisori oli oma maaga seotud, mis tähendab, et ta ei saanud ilma loata reisida. Pärisorja võlga sai müüa ühest mõisast teise. Kui mõisaisand suri, siis pärisorjad pidid jätkama võla maksmist uuele isandale. Linnades viis üldine rahutus autonoomsete kommuunide loomiseni, mis toimisid omavalitsusüksustena.
.svg)
