Henry VI isa Henry V oli väga edukas väejuht, kes võitis Saja-aastases sõjas1415. aastal Agincourti lahingu ning neli aastat hiljem vallutasid inglased tema juhtimisel kogu Põhja-Prantsusmaa. Henry sundis seejärel Prantsusmaa kuningatCharles VI sõlmima lepingut, et tolle surma järel saab temast Inglismaa ja Prantsusmaa monarh. Kuid sõjaleeris olles tabas Henryt surmav haigus ning ta suri mõni nädal enne Charles VI.
Alaealine Henry VI päris Inglise ja Prantsusmaa trooni, Inglismaal valitses regendina Henry V vend, Gloucesteri hertsog Humphrey.
Prantsuse kuninga ja Inglise-Burgundia poolt kontrollitud alad 1435. aastal.
1422. aastast valitses Henry VI nimel regendina Põhja-Prantsusmaa alasid Henry V vend, Bedfordihertsog John. Pärast Henry V surma ei suutnud inglased aga Prantsusmaa tähtsamaid linnu enam kuigi kaua enda kontrolli all hoida ja pärast 1429. aastat valitses seal tegelikult Charles VII. 1453. aastal pidi Henry Prantsuse kuninga tiitlist ka ametlikult loobuma.
Kui Henry V suri, päris trooni tema poeg Henry VI, kes oli siis veel imik. Riiki hakkasid juhtima riiakad abivalitsejad. Henry VI kasvas vaimselt ebastabiilsena. Samal ajal leidsid Lancasteri dünastia esindajad, et ka neil on õigus troonile, sest nad on Edward III (Inglismaa kuningas, 1327–1377) neljanda poja Gaunti Johni järeltulijad. Kuna Henry VI ei olnud võimeline riiki valitsema, siis soovis Yorki hertsogRichard Plantagenet asuda ise Inglismaad juhtima. Ta oli Edward III teise ja neljanda poja järeltulija, kes olid vastavalt Antwerpeni Lionel ja Langley Edmund. Ühtlasi tõestas ta end võimeka valitsejana, esindades Inglise krooni huve Prantsusmaal ja Iirimaal. Richard käis pidevalt kohut esileküündivate Lancasteri suguvõsa esindajatega ja ka Henry VI naise Anjou Margaretiga, kes kartis, et Richard võib välja tõrjuda tema ja Henry VI poja Edwardi.
Esimeseks Yorkide ja Lancasterite vahelise Rooside sõja lahinguks oli 1455. aastal toimunud Esimene St Albansi lahing. Yorkid võitsid selle lahingu ja mitmed prominentsed Lancasterid hukkusid. Pärast seda kuulutati välja ajutine rahu, aga sellegipoolest soovisid Lancasterid Anjou' Margareti innustuse mõjul revanši.
Võitlus jätkus intensiivsemalt 1459. aastal. Yorki Richardit sunniti maalt lahkuma, aga üks ta peamisi toetajaid, Warwicki krahv Richard Neville, tulles Calais'st, vallutas Inglismaa ja vangistas kuningas Henry VI Northamptoni lahingus. Yorki Richard tuli tagasi Inglismaale ja hakkas Inglismaa kaitsjaks (Protector of England), aga ideed, et temast saab kuningas, ei kiidetud heaks. Margaret ja lepitamatud Lancasteri aadlikud kogusid oma väed Põhja-Inglismaal kokku. Yorki Richard läks neid oma väega maha suruma, aga ta tapeti lahingus. 1460. aastal liikus Lancasteri armee edasi lõuna poole kuni uue kokkupõrkeni, mida tuntakse teise St. Albansi lahinguna. Selle lahingu tulemusena vabastati Henry VI. Londonisse Lancasterid aga ei jõudnud ja nad taandusid oma vägedega taas põhja. Edward, Yorki Richardi vanim poeg kogus varsti Yorki mehed taas kokku ja nad võitsid ülekaalukalt Towtoni lahingu 1461. aastal. Selle tulemusena sai Edwardist Inglise kuningas Edward IV.
Edward läks aga tülli oma peamise liitlase ja nõustajaga, Warwicki krahvi Richard Neville'iga. Warwicki krahv püüdis troonile aidata Edwardi nooremat ja kadedat venda George'i, kes oli Clarence'i hertsog, ja lõpuks tahtis ta aidata troonile Henry VI.
Henry sai küll Inglismaa trooni veel vähem kui aastaks tagasi, ent selleks ajaks oli ta vaimuhaige ning sisuliselt teovõimetu. 1471. aastal kukutati Henry uuesti ning Edward IV heitis ta vangi. Seal suri ta kahtlastel asjaoludel peagi.
