Rooside sõda (1455–1487) oli sõdade seeria Plantagenetide dünastiasse kuuluva Lancasteri ja Yorki suguvõsa vahel Inglise trooni üle. Mõlemad suguvõsad olid kuninga Edward III (1312–1377) järeltulijad. Kokkupõrget hakati nimetama Rooside sõjaks, kuna Lancasteri suguvõsa embleemil oli kujutatud punast roosi, Yorki omal aga valget.
1485. aastal pääses Inglismaa troonile Henry VII (Tudorite dünastiast), millega sõda põhimõtteliselt ka lõppes, viimane lahing peeti 1487.
1399. aastal rajas Bolingbroke'i Henry (Inglismaa kuningas (1399–1413) Henry IV) Lancasteri dünastia, kui ta kõrvaldas võimult oma nõo Richard II (Inglismaa kuningas 1377–1399), kelle võim ajendas laialdast vastasseisu aadlike seas. Henry IV ja tema poeg Henry V (Inglismaa kuningas 1413–1422) valitsesid riiki tänu sõjalisele vaprusele, aga kui Henry V suri, päris trooni tema poeg Henry VI (Inglismaa kuningas 1422–1461 ja 1470–1471), kes oli siis veel imik. Riiki hakkasid juhtima riiakad abivalitsejad. Henry VI kasvas vaimselt ebastabiilsena.
Samal ajal leidsid Lancasteri dünastia esindajad, et ka neil on õigus troonile, sest nad on Edward III (Inglismaa kuningas 1327–1377) neljanda poja Gaunti Johni järeltulijad. Kuna Henry VI ei olnud võimeline riiki valitsema, siis soovis Yorki hertsogRichard Plantagenet asuda ise Inglismaad juhtima. Ta oli Edward III teise ja neljanda poja järeltulija, kes olid vastavalt siis Anwerpeni Lionel ja Langley Edmund. Ühtlasi tõestas ta end võimeka valitsejana, esindades Inglise krooni huve Prantsusmaal ja Iirimaal. Richard käis pidevalt kohut esileküündivate Lancasteri suguvõsa esindajatega ja ka Henry VI naise Anjou Margaretiga, kes kartis, et Richard võib välja tõrjuda tema ja Henry VI poja Edwardi.
Kuigi Yorkide ja Lancasterite vahelisi kokkupõrkeid oli ka varem esinenud, loetakse esimeseks Rooside sõja lahinguks 1455. aastal toimunud St Albansi esimene lahing. Yorkid võitsid selle lahingu ja mitmed prominentsed Lancasterid hukkusid. Pärast seda kuulutati välja ajutine rahu, aga sellegipoolest soovisid Lancasterid, tänu Anjou Margareti innustustele, revanši.
Inglismaa kuningas 1461–1470 ja 1471–1483 Edward IV
Võitlus jätkus intensiivsemalt 1459. aastal. Yorki Richardit sunniti maalt lahkuma, aga üks ta peamisi toetajaid, Warwicki krahv Richard Neville, tulles Calais'st, vallutas Inglismaa ja vangistas kuningas Henry VI Northamptoni lahingus. Yorki Richard tuli tagasi Inglismaale ja hakkas Inglismaa kaitsjaks (Protector of England), aga ideed, et temast saab kuningas, ei kiidetud heaks. Margaret ja lepitamatud Lancasteri aadlikud kogusid oma väed Põhja-Inglismaal kokku. Yorki Richard läks neid oma väega maha suruma, aga ta tapeti lahingus, 1460. aastal liikus Lancasteri armee edasi lõuna poole kuni uue kokkupõrkeni, mida tuntakse teise St. Albansi lahinguna. Selle lahingu tulemusena vabastati Henry VI. Londonisse Lancasterid aga ei jõudnud ja nad taandusid oma vägedega taas põhja. Edward, Yorki Richardi vanim poeg kogus varsti Yorki mehed taas kokku ja nad võitsid purustavalt Towtoni lahingu 1461. aastal. Selle tulemusena sai Edwardist Inglise kuningas Edward IV.
Lancasterid korraldasid mitmeid ülestõuse ja 1464. aastal vangistati taas Henry. Edward läks aga tülli oma peamise liitlase ja nõustajaga, Warwicki krahvi Richard Nevillega. Lisaks sellele tõukas ta veel eemale palju oma sõpru ja võõrandus isegi oma perekonnast, sest eelistas luua pere Elizabeth Woodville'iga, kellega ta oli salaja abiellunud. Warwicki krahvi Richard Neville, kellega oli Edward tülli läinud, püüdis troonile aidata Edwardi nooremat ja kadedat venda George'i, kes oli Clarence'i hertsog, ja lõpuks tahtis ta aidata troonile Henry VI.
Aastal 1470 saigi Henry VI taas kuningaks, aga 1471 lükkas Edward IV ta taas troonilt ning sai uuesti kuningaks. Warwicki krahvi Richard Neville ja Lancasteri troonipärija said surma Barneti lahingus 1471. aastal ning hiljem tapeti ka Henry VI.
Järgnes rahuperiood, mis kestis kuni 1483. aastani, mil suri Edward. Ta vend Richard III (Inglismaa kuningas 1483–1485) laskis tema pojad, vahepeal kuningaks saanud Edward V (Inglismaa kuningas 1483) ja Shrewsbury Richardi, ebaseaduslikuks kuulutada ja sai ise kuningaks.
Yorkide pooldajate ülestõuse puhkes veel kuni 1487. aastani, aga need kõik suruti maha. Kuigi enamik Yorkide järeltulijaid vangistati, jätkusid kohati mässud kuni Perkin Warbecki mõrvamiseni 1499. aastal. Ametlikult loetakse sõja lõpuks siiski 1487. aastat.
