Tartu asub kohas, kus koolmekohad võimaldasid hõlpsasti ületada omaaegset olulist veeteed Emajõge. Koht oli sobiv nii majanduslikus kui ka sõjanduslikus mõttes: Emajõgi oli piirkonna olulisim transpordimagistraal, mille kaudu sai liikuda nii Pihkvasse kui Võrtsjärvele (võib-olla isegi Viljandi ja Pärnu jõe kaudu Läänemerele), koolmekohta ületas Põhja-Eestist Pihkvasse suunduv kaubatee ning jõekäärus asuv looduslik küngas (Toomemägi) oli sobiv kaitseehitise rajamiseks.[2][3]
Eelviikingiajal paiknes Toomemäel arvatavasti mäepealne asula.[4] Umbes 700. aasta paiku rajati hilisema Tartu Tähetorni kohale muinaslinnus ja selle kõrvale asula. Asustuse algperioodist pärinevaid leide on avastatud vähe, mis osutab linnuse suhtelisele marginaalsusele. Rohkem leide on 10. sajandist, mil Tartu tähtsus ilmselt kasvas.[5][6]
Jurjevi periood (u 1030–1061)
Vana-Veneleetopisside järgi võitis Kiievi suurvürstJaroslav Tark 1030. aasta paiku tšuude ja rajas vana linnuse kohale uue, mis nimetati Jaroslavi kaitsepühaku püha Jüri (Georgi) järgi Jurjeviks (Gjurgev, Гюргев). Kuna leetopissid linnuse piiramist ei maini ja Tartu-sarnaste viikingiaegsete keskuste tolleaegne mahajätmine oli tavaline, on võimalik, et linnus polnud sel ajal enam kasutusel. Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn.[7] Akadeemiline ajalookirjutus on selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest sündmuste üldine loogika ja Tartu järgneva perioodi arheoloogiline leiumaterjal, mis eristub selgelt varasemast perioodist ja sisaldab rohkelt Vana-Vene-päraseid leide, viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.[8][9]
Jaroslav Targa sõjaretke ja linnuse rajamise tagamaade kohta on avaldatud erinevaid arvamusi, mis ajaloolase Andres Tvauri hinnangul aga enamasti ei tulene sündmuse uurimisest, vaid kajastavad autorite maailmavaadet, rahvuslikku kuuluvust või ühiskondlikku tellimust. Näiteks Nõukogude Liidus esitas Janis Zutis seoses Eesti okupeerimisega 1940. aastal väite, et kogu Eesti ala kuulus Vene riiki juba alates selle rajamisest 862. aastal ja Jaroslavi sõjakäik kujutas endast katset vahepeal maksu maksmata jätnud eestlased taas andamit tasuma panna. Eelkõige varasemas Vene ajalookirjanduses on levinud seisukoht, et uute alade vallutamine oli tingitud vajadusest kaitsta end sõjakate naabrite eest. Andres Tvauri ise ei pea algallikate puudumise tõttu võimalikuks tagantjärele Jaroslavi motiive küllaldase kindlusega tuvastada.[10] Eesti arheoloogid Vilma Trummal ja Mauri Kiudsoo on arvanud, et sõjakäigu üks eesmärk oli soov kaubateid (Trummali variandis Pärnu-Tartu-Pihkva veeteed) kindlustada.[11] Andres Tvauri väitel on selle seletuse nõrk koht tõendite puudumine taolise veetee kasutamise kohta.[10] Laiemas plaanis oli Kiudsoo meelest tegu episoodiga võimuvõitluses Kiievi suurvürsti tiitli pärast.[11]
Toonaseid liiklusolusid arvestades on arvatud, et Jurjevi asutamine sai toimuda alles pärast Pihkva ja Pihkvamaa oma kontrollile allutamist. On oletatud, et samal aastal Jurjevi rajamisega hävitas Jaroslav Pihkva ja kõrvaldas seal võimult oma venna Sudislavi.[10][11] Kuna leetopissid dateerivad Sudislavi vangistamise ja nõnda Jaroslavi ainuvalitseja positsiooni kindlustamise aastasse 1036, ning kindlamate teadete järgi tegutses Jaroslav 1030. aastal 1000 km lõuna pool, siis näeb Tvauri Jurjevi rajamise ajana 1036. aastat tõenäolisemana kui 1030. aastat.[10]
Tartu liideti Kiievi suurvürstiriigiga arvatavasti Jaroslavi isikliku valdusena. Pihkvapärase kederkeraamika järgi võib oletada Tartu tihedat seotust Pihkvaga ja vähemalt osa selle elanike pärinemist Pihkvast.[9] Mauri Kiudsoo hinnangul näitab nii muistse Tartu esemeline leiumaterjal kui hilisemad kirjalikud allikad, et peamine liiklustee Jurjevi ja Pihkva vahel oli Emajõe vee- ja talitee.[11] Kiievi võimu all kasvasid Tartu linnust ümbritsevad asulad oma aja kohta suhteliselt suureks, jäädes näiteks vaid veidi alla Pihkvale, ja ka linnuse muinasaegsest kultuurikihist enamus pärineb just Jurjevi-perioodist. Mõnede luuleidude põhjal on arvatud, et otse linnamäe jalamil paiknenud asula kaguserva oli rajatud kristlik kalmistu, mis hiljem hävines.[9] Pärimuse järgi ehitati Jurjevisse kaks kirikut.[viide?] Mauri Kiudsoo meelest võib Jurjevi rajamine (ja maksustamine?) olla üks, ehkki mitte ammendav seletus, miks Eesti alal puuduvad 1020.–1050. aastatest pärinevad hõbemüntide leiud.[11]
1061–1224
1061. aastal ründasid Tartut sossolid ja põletasid linnuse maha.[12] Arheoloogilisest materjalist nähtub, et linnus ise ehitati küll uuesti üles, kuid Kiievi võimuaeg oli sellega lõppenud. Samuti polnud selle kõrval kuni 13. sajandi alguseni enam asulat.[5] Vene leetopissides on mainitud Tartu linnust taas seoses selle vallutamisega Novgorodi vürstiVsevolod Mstislavitši poolt 1134. aasta 9. veebruaril ning põletamisega vürst Jaroslav Vladimirovitši poolt 1191/1192. aasta talvel. Tegu oli ilmselt saagiretkedega, millega püsivamat ülemvõimu ei taotletud.[13][14]
Järgmisena nimetatakse Tartu linnust Henriku Liivimaa kroonikas, mis kirjeldab seda ühe Ugandi peamise keskusena Otepää kõrval ja 1212. aastal mahajäetuna. Lisaks mainib kroonika, et latgalid olid juba millalgi varem linnuse maha põletanud.[15] Kroonikas kasutatud nimekujud Tharbete, Tharbata ja Darbete (eestistatult Tarbatu) on ilmselt seotud toona Eestis elutsenud ürgveise tarvaga.[viide?] Sel ajal oli Tartu arvatavasti Ugandi põhjaosas paiknenud muinaskihelkonna keskus.[16]
1215. aastal tunnistasid ugalased nende vastu suunatud sõjakäikude mõjul Riia piiskopi ülemvõimu.[17] ja arvatavasti 1220. aastal asusid Tartu linnusesse koos kohalikega elama ja seda kindlustama Mõõgavendade ordu liikmed.[18] 1223. aastal ühinesid kohalikud ugalased Viljandisakalaste ärgitusel mõõgavendade vastase ülestõusuga, tappes või vangistades orduvennad.[19] Seejärel anti end Vene vürstide võimu alla, kes algul saatsid linnuse tugevdamiseks abivägesid, 1223. aasta lõpul läkitati aga Novgorodist sinna vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga, kes võtsid Tartu oma otsese valitsemise alla.[20][21] 1224. aasta alguses piirasid orduväed viis päeva edu saavutamata linnust. Augustis toimus uus piiramine ja seekord linnus vallutati ning kõik seda kaitsnud mehed tapeti, peale ühe venelase, kes saadeti Novgorodi toimunust sõna viima.[22] Tartust sai Tartu piiskopkonna keskus[23] ja Toomemäele rajati piiskopilinnus, mida on esmamainitud 1234. aastal.
Tartut on ürikutes esmamainitud linnana13. sajandi keskel, linnaks sai ta hiljemalt 1262. aastal, kuid tõenäoliselt tunduvalt varem. 13. sajandi lõpul sai Tartust Hansa Liidu liige; oletatavasti pärast Riiat ja enne teisi Eesti linnu (sh Tallinna). Tartust kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13./14. sajandi vahetusest on Tartust leitud näiteks väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde. Tartu oli Riia ja Tallinna järel suuruselt kolmas linn Vana-Liivimaal.
Taastatud Jaani kirik 1794. aastal
Tartu Jaani kirikut (Der S. Johannis Kirche zu Dorpat) puudutav ürikuline teave on napp. Ürikutest on teada, et 1323. aastal määras paavst Johannes XXII Tartu Jaani kiriku plebaaniks Tartu toomkiriku kanooniku. Arheoloogilised andmed on kiriku algajaloo osas kõnekamad ning nendest võib järeldada, et ilmselt on kirik rajatud varem hoonestatud alale. Radiosüsiniku meetodil dateerimise kohaselt pärinevad leitud puitdetailid 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Samas viitavad hilisemad kalibreeritud dateeringud asjaolule, et leitud jäänused pärinevad pigem saksa vallutusele järgnenud perioodist, s.t puitkirik on rajatud pärast 1224. aastat.
Tartu piiskopilinnus püstitati 13. sajandi keskel, pärast Tartu muinaslinnusevallutamist ristisõdijate poolt 1224. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis muistne vabadusvõitlus. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 1224–25, ehitis valmis 1230. aastaiks[24]. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, selle idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses, sillaga vallikraav.
Tartu toomkiriku ehitamist alustati tõenäoliselt 13. sajandi kolmandal veerandil, selle täiendamist jätkati aga kuni 16. sajandi alguseni. Toomkirik oli Tartu piiskopkonna peakirik ja piiskopi kirik – Toomemäe teises servas seisis ka piiskopi residents, Tartu piiskopilinnus. 16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis.
Tartu keskajal
Tartu Toomkiriku varemed 2012
Linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt Dorpat. Linnast sai juba 1224. aastal Tartu piiskopkonna (kuni 1233. aastani ametlikult Lihula piiskopkonna) keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus; Toomemäe teisele küljele ehitati Peeter-Pauli katedraal ehk toomkirik. Seejärel hakati välja ehitama all-linna: rajati Püha Maarja kirik (praeguse ülikooli peahoone kohal), Jaani kirik, Püha Jakobi kirik ning Püha Maarja-Magdaleena kirik koos dominiiklastekloostriga (praeguse Tartu Uspenski kiriku kohal). Samuti valmis ka Püha Vaimu hospidal koos samanimelise kirikuga.
Tartu all-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega. Suuremad ehitustööd lõppesid 14. sajandi alguseks. Tartu keskaegsetest linnakindlustustest on vähe teada, vanim säilinud linnaplaan on pärit alles 1638. aastast. Tartu linnamüüri kogupikkus oli kaks kilomeetrit. Võimsa maakividest ja tellistest, vähemalt üheksa meetri kõrguse ringmüüri paksus ulatus aga kuni kahe meetrini. Linnamüüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, neist kuni üheksa olid väravaga. Karjavärava kõrval olid suuremad veel Vene värav, Jakobi värav, Toomevärav ja Riia värav. Koos Toomega oli keskaegse Tartu pindala üle 27 hektari. Linna tähtsamad väravad olid vastu jõge asunud Saksa värav ja Vene värav ning vastu Tähtveret jääv Jakobi värav. Toomemäele jäid toomkirik ja Tähetorni kohal asunud piiskopiloss. Keskaegsetes linnades reeglitepärane kaitsemüür, mis eraldas maa- ehk lossihärra ja all-linna valdusi, Tartus puudus. Keskaegsed Tartu linnakindlustused ja ka hiljem Rootsi ajal ehitatud Tartu kindluse jäljed hävitati Põhjasõjas1708. aastal, Moskva tsaarPeeter I korraldusel.
Tartu vaade aastal 1553 (ehtsus vaieldav)
Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige Vene vägede tõrjumiseks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed 1234. ja 1262. aastal. Esimesel korral vallutasid nad Tartu asula, kuid mitte piiskopilinnuse, teiseks korraks olid Tartu kivimüürid aga juba valmis ja venelased ei suutnud linna vallutada.
15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas keskaja lõpul kuni 6000 inimest. 15. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli katedraali lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.
Tartu piiskopkonna suhted Pihkva ja Novgorodiga olid läbi sajandite kahetised: ühelt poolt sõltus piiskopkonna ja linna heaolu suures osas kaubandusest venelastega, samas oli pidevalt piirikonflikte ja sõdugi. Kuni 15. sajandi lõpuni olid suhted tavaliselt siiski normaalsed, Tartus oli kaks õigeusu kirikut ja ka "Vene ots" ehk kaubahoov. Seoses Moskva Suurvürstiriigi esilekerkimise ja Novgorodi ning Pihkva minekuga selle võimu alla halvenesid Tartu ja kogu Vana-Liivimaa suhted idanaabritega aga tunduvalt.
1480/1481. aasta talvel käisid Moskva väed Liivimaa-Pihkva sõja käigus Liivimaad, sealhulgas ka Tartu ümbruskonda rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal, enne Liivimaa-Moskva sõja algust, vangistati Tartus mitukümmend Vene kaupmeest, süüdistades neid Toomkiriku aarete röövimises. Sama aasta lõpus toimus venelaste uus rüüsteretk, mille käigus Tartu ümbrus taas rängalt kannatada sai. 1502. aastal järgnes sellele aga liivimaalaste edukas vasturünnak, misjärel sõlmiti Moskva ja Pihkvaga rahu, mida pikendati korduvalt kuni 1554. aastani.
Esimesed märgid reformatsiooniliikumisest olid Riias, juba 1521. aastal saabus sinna esimene protestantlik jutlustaja, kes saavutas peagi rae toetuse. 1524. aastaks oli Riia ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda ka teistes suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Liivimaal teostus reformatsiooni alguses linnareformatsioon (linna raad), mis tõi kaasa linnade iseseisvumise ja kiriku võimu alt vabanemise.
Tartus, toimusid pildirüüsted 1525. aasta 7. jaanuaril, pärast Melchior Hofmanni jutlust, kui rahvahulk liikus Tartu Maarja kirikusse, kus viskasid välja kirikus teenistust pidava preestri ja lauljad ning purustasid roomakatoliku idolaatriaga seotud esemed. Tartu vana Maarja kiriku järel suundusid linlased ja noored Tartu Jaani kirikusse, kiskusid maha altarid, purustasid pühapildid ja oreli. Tartu Jaani kirikust suunduti dominiiklaste Püha Maarja-Magdaleena kloostrisse, kust aeti Maarja Magdaleena kloostri dominikaani mungad, samuti kui Jakobi kloostri minoriidi ordu mungad, kes lahkusid linnast ainult kiriklikke raamatuid kaasa võttes. Lisaks roomakatoliku kirikutele rüüstati ka vene õigeusuNikolai kirik. 10. jaanuaril tekkis Tartus vana- ja evangeeliumi-usuliste vahel uus kokkupõrge, kui mitmesaja pealine relvastatud linnakodanike, mustapealiste ja linnaeestlaste hulk kogunes Tartu piiskopilossi juurde Toomemäel ja nõudis toomhärrade linnast lahkumist. Piiskopi foogtStackelberg astus neile vastu väheste sõduritega ja tal õnnestus rahvahulka mäelt tagasi ajada[25], mässu käigus hukkus kaks sakslast ja kaks eestlast ning 20 inimest sai vigastada. 200-pealine rahvahulk rüüstas taas Tartu toomkirikut. Verevalamise ja häirekellade kutsel kokkutulnud rahvahulgad tulid tagasi relvastatult lossi ette. Foogtil ei jäänud muud üle kui alistuda. Järgnes piidirüüstamine ka Toomkirikus, tungiti toomhärrade majadesse. Lõpuks suunati vallutatud kahurite suud piiskopilossile, mis samuti võitluseta alistus. Mõni päev hiljem palus Tartu raad oma kirjaga ordumeistrit vahendajaks tulla nende tülis piiskopiga. Et linnas tekkinud ärevust vaigistada, kutsuti Riiast evangeelse usu õpetaja Silvester Tegetmeyer Tartu, kes kogu veebruarikuu kaks korda päevas jutlustas ja pühakirja seletas. Tema kõrval jätkas Melchior Hofmann endiselt oma jutlustamist. Tartlaste poolt vallutatud piiskopiloss tuli hiljem piiskopile tagasi anda ja Toomkirikus peeti jälle missasid tagasisaabunud toomhärrade poolt. Nii töötasid uus ja vana kirik mõne aja üksteise kõrval.
Liivimaa sõda
Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577
1558. aasta augustiks olid Vene väed vallutanud ka Vastseliina ja Laiuse. Tartumaa piirkond jäigi järgnevaks sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla ligi 25 aastaks. Vene-Liivi sõja tulemusel jäid Venemaa tsaaririigi valdusse: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. Pjotr Šuiski oli pärast Tartu piiskopkonna vallutamist[26] ka sealne asevalitseja (namestnik).[27], hiljem oli asevalitseja, vürst Andrei Rostovski.
Pärast 1571. aastat, aga kui venelaste Tallinna piiramine ebaõnnestus, püüdis Liivimaa kunngasMagnus ajada oma süüd tsaari silmis Kruse ja Taube kaela. Nood omakorda otsustasid minna üle Poola kuninga poolele. Vandenõulased võtsid ühendust[30] Poola kuninga Sigismund Augustiga, kellelt nõutasid sõjalist abi ja Moskva tsaari poolt lubatud aujärje ning valduste säilitamisel anda Tartu linna, Poola kuninga võimu alla. Nõusolek kuningalt ja lubadus sõjalise abi andmiseks linna hõivamisel, Liivimaal asuvate Leedu vägede juhi, Vilniuse kastellaaniHieronim Chodkiewiczi poolt ka anti. Kruse ja Taube poolt värvati ka linnast väljaspool asuvate, venelaste teenistuses olevate mõisameeste lipkonna ülem, rittmeisterReinhold vonRosen. Linnahõivamise plaani kohaselt saavutati Tartu vojevoodilt nõusolek, linnas majutatud vene vägede saatmine majutusele väljapoole linna ning mõisameeste lipkonna toimetamise teisele poole Emajõge. 1571. aasta 12. oktoobril, pühapäevasel päeval kell 12, kui venelased harjumise kohaselt lõunastasid, üritasid Kruse ja Taube linnas võimu võtta. Johann Taube, kelle elamu asus Toomevärava juures ning Elert Kruse, kelle elamu asus Laial tänavalTartu linnamüüriVene värava juures, pidid Reinhold von Roseni märguande järel tapma väravaid valvavad vene vahimehed ning kindlustama vajadusel, et linna saaks siseneda mõisamehed, kes toetavad linnahõivajaid, ent katse kukkus läbi. Rosen kaaslastega suutis tappa väravavahid ning seejärel Kruse ning ka Taube tungisid kallale väravavahtidele ning vallutasid väravad, mille järel kogunesid nad turul ning vabastasid vanglast kinnipeetud. Linnas asunud vene garnison aga relvastus ning osutas vastupanu ning nendega liitusid ka linnaväravatest sisse tunginud, eeslinnas asunud vene streletsid ja kaupmehed. Rosen kaitses end 2 tundi, kuid langes tänavalahingus kaaslastega, teised põgenesid linnast läbi Toomevärava.
Kaks peasüüdlast, kes olid enne linnast välja saatnud oma omaksed ja vara, põgenesid Poola. Krusele anti lääniks Turaida linnus, Taubele aga Cesvaine, Üksküla ja Salaspilsi linnuse. Vene väed maksid aga tartulastele kätte kolmepäevase tapatalguga. Alustuseks tapeti Maarja kirikus kõik kirikulised eesotsas õpetajaga, hiljem küüditati ellujäänud Moskvasse, kus neile eraldati Narva ja Tartu slobodaa (eeslinn). Tapmisest ja küüditamisest pääsesid vaid eeslinnade, peamiselt Ülejõe venelastest asukad.[31]
Tartu jaoks lõpetas Liivimaa sõjaJam-Zapolski vaherahuleping, kuid Liivi sõja lõpuks 1583. aastal oli Tartu suures osas varemetes ja elanikke oli küllaltki vähe. Vene võimu ajal oli Tartu siiski nende kohaliku võimu tugipunkt ning seal tegutsesid edasi nii vene kui ka saksa kaupmehed.
Poolakad taastasid suure osa linnast, kuid 1600. ja 1603. ning järgnevatelgi aastatel sai linn Poola-Rootsi sõja käigus uusi purustusi. 1600–1611 Rootsi-Poola sõjas vallutasid Rootsi väed Pärnu, Viljandi, Põltsamaa, Laiuse linnuse, Karksi, Helme ning Härgmäe linnuse ning talve saabudes asusid rootslased ette valmistama Tartu ründamist. Muuhulgas püüti mõjutada Tartu aadlikke, et need Karli poole üle tuleks. Detsembris hakkasid levima kuuldused, et Leedu suurhetman Krzysztof Mikołaj Radziwiłł on isiklikult Liivimaale saabunud, ning Karl otsustas kohe Tartut rünnata. Tartu alla koondati suurem osa rootslaste siinsest väest, kaasa arvatud äsja Soomest kohale jõudnud väeüksused. Esmalt asusid Tartut piirama Stolpe ja Gyllenhielmi üksused, kellele peatselt lisandus ka Karli juhitud peavägi. Suurtükkidest laskmist alustati esimesel jõulupühal. Linnakindlustused pidasid hästi vastu, ning Tartu komandant Heinrich Ramel ei soovinud linna rootslastele loovutada. Linnamüüride juures ringkäigul viibinud Ramel sai kuulist jalga haavata, ning tema kohusetäitjaks sai Hermann Wrangell. Wrangell, keda tema naisevend Reinhold Anrep oli rootslaste poole meelitanud, otsustas 27. detsembril kapituleeruda. Komandant Ramel, kastellaanGeorg Schenking ning rittmeister Caspar von Tiesenhausen võeti vangi. Tartumaa aadel andis linna alistumise järel Karlile truudusvande, soovides vastutasuks privileegide kinnitamist.
1640/1642 avati Saksamaalt tulnud Justus Phaleri poolt Tähtvere mäeks kutsutud kohal Tartu esimene apteek, teine apteek avati 1783. aastal Tartus Kaalu uulitsal ("Wage Str."), majas nr. 66 ja 1794. aastal lubas meditsinaalkolleegium Jacob Daniel Thörneril avada juba 3. apteegi Kaalu (Rüütli) uul. ja turuplatsi (Suureturu) nurgal olevas majas[39].
1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel Narva lähedal Vallisaare mõisasVallisaare vaherahuga, millega lepiti kokku kolmeaastases vaherahus. Vallisaare vaherahulepinguga jäid Moskva tsaaririigi valdusse sõja käigus vallutatud alad ja linnad-kindlused: Koknese, Tartu, Alūksne, Vasknarva, Jama, Rēzekne, Daugavpils. Tartut ja Tartumaad (vene k. Юрьевъ Ливонской) valitsesid Moskva tsaaririigi vojevoodid: bojaar vürst Aleksei Nikititš Trubetskoi (1656 novembrini), stolnik Lev Tomofejevitš Izmailov (1656 novembrist), bojaar vürst Ivan Andrejevitš Hilkov (1656 detsembrist kuni 1658 jaanuarini) ja stolnik Lev Timofejevitš Izmailov ja Bogdan Ivanovitš Ordin-Naštšokin (1660. aasta augustini)[40].
L. Nörlingh'i Tartu plaan aastast 1696, täiendas Karl von Löwis of Menar aastal 1914. Numbrid kaardil ühtivad järgmiste kindlustustega: 1. Piiskopitorn; 2. (nimetu torn); 3. (nimetu torn); 4. Valge torn; 5. (nimetu torn); 6. Toomevärav ja Söetorn; 7. Kik in de Kogh; 8. Kuivtorn; 9. Moskva rondeel; 10. Kuraditorn; 11. Jakobi värav; 12. Veretorn; 13. Tömptorn; 14. Püha Juri torn; 15. Vene värav;16. Küütri tornike; 17. Mungavärav; 18. Küütrivärav; 19. Karjavärav; 20. Pasatorn; 21. Piinatorn ja -värav; 22. Riia värav; 23. Kõrgetorn. Suurtähtedega on märgitud järgmised (projekteeritud) bastionid: A. Karl IX bastion; B. Karl X Gustavi bastion; C. Gustav II Adolfi bastion; D. Karl XI bastion; E. Gustav I Vasa bastion; F. Ulrika Eleonora bastion; G. Kristiina bastion; H. Hedwig Eleonora bastion.
17. sajandi lõpus alustas Rootsi riik uute kaitseehitiste püstitamist piirivööndis Moskva tsaaririigiga, fortifikatsioonide direktor ja hilisema Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlberg jooniste järgi parandati ning täiustati mitmeid Rootsi impeeriumi kindlusi, sealhulgas ka Tallinnas, Narvas, Tartus ja Riias. Üks olulisemaid allikaid Põhjasõja ajal hävitatud Tartu kaitserajatiste kohta on krahv Erik Dahlbergi Tartu kindluse mudel, mille kohaselt ümbritsesid Tartut linnamüür ja tornid.
Põhjasõja ajal piirati Tartu linn 9. juunil 1704 sisse, 14. juunil (vkj) hakkas linna regulaarne pommitamine. 3. juulil (vkj) saabus piiramisele Narva piiramiselt Vene tsaar Peeter I. Tiheda pommitamise tulemusena 7.–13. juulil langes linnamüür Vene ja Jakobi värava vahel kohati kokku. 13. juuli õhtul algas venelaste tormijooks, äge võitlus värava ümbruses kestis kella üheksani hommikul. Et vältida venelaste vägivalda linnakodanike vastu linna langemisel, otsustas Skytte kapituleeruda ja 24. juulil (14. juulil vkj) alistus Tartu vene piiramisväele.
1708. aastal aga hävitati suur osa linnast: losse, kirikuid ja Tartu linnamüüre lasti õhku, mistõttu on tänased Tartu südalinna hooned peaaegu kõik 18. sajandi teisest poolest ja veelgi hilisemast ajast, säilinud on vaid Jaani kirik ja Toomkirik Toomemäel. Keskaegsest Tartu linnamüürist on alles üksnes jupikesed. 1708. aasta juulis viidi linnast viidi minema relvastus ja püssirohi ning kõik väärtuslik, isegi Tartu raekoja ja Tartu Jaani kiriku katuse- ja torniplekk, kirikukellad, kroonlühtrid ning paremad hauakivid. Linna hävitamine algas 12. juulil, linnamüür ja tornid lasti õhku, muldkindlustustest jäid püsima bastionid ning siis pandi tuli otsa linnamajadele ja kirikutele. Tulekahjud jätkusid mitu päeva ja 17. juulil 1708 lahkusid Vene väed veel põlevast Tartust. Suurem osa linnaelanikke küüditati. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne "Käsu Hansu nutulaul", mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".
1714. aastal lubati Venemaale Vologdasse küüditatud Tartu sakslastest linnakodanikel Tartusse tagasi pöörduda, kellest naasid vaid pooled küüditatutest.
Tartu, 1772
18. sajandi viimasel veerandil oli Tartu elanike arv umbes 3000. Majanduselu hakkas tasapisi kosuma. Tartus toimus igal aastal neli laata, millistest suurim oli kolm nädalat kestev jaanilaat. Sinna tuli ka väliskaupmehi Hollandist, Riiast, Innsbruckist ja mujalt.
Venemaa keisririigi aeg
25. juunil1775 valla pääsenud tulekahjus hävis suurem osa Tartu kesklinnast. Puusildu pidi pääses tuli ka ülejõele ning hävitas sealsed eeslinnad. Terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Paljuski tsaarivõimu abiga ehitati linn uuesti üles. Mõjule pääsesid nüüd hilisbarokk ning klassitsism. Aastal 1753 valminud algne Tartu Uspenski kirik, mis hävis suurtulekahjus ehitati uuesti aastal 1783. Muu hulgas kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla (valmis 1784), mida on peetud üheks ilusamaks sillaks kogu Liivimaal.
1802. aastal avati kohalike aadlike eestvedamisel ja ärgitusel keiser Aleksander I korraldusega Tartus taas ülikool. Ülikooli avamisega kaasnes ka suurem ehitustegevus, muu hulgas valmis 1809 Maarja kiriku varemete kohal ülikooli peahoone (arhitekt Johann Wilhelm Krause); varemetes Toomkiriku kooriossa rajati ülikooli raamatukogu, piiskopilinnuse kunagisele asukohale kerkis Tartu Tähetorn, ülikoolile rajati ka mitmeid abihooneid. Tartu kujunes arhitektuuriliselt klassitsistlikuks linnaks.
1805. aastal loodi Tartu politseivalitsus. Selle koosseisu kuulusid algselt: politseimeister, rajooniülevaatajad ja nende abid, sealhulgas ka kardavoi ehk linnapolitseinik. Politseivalitsus koosnes seitsmest täidesaatvast ametnikust. 1806. aastal kehtestati Liivimaa kubermanguvalitsuse eeskirjaga politseile kohustusteks ehitiste järelevalve ja kruntide kättenäitamine ehituste otstarbeks; järelevalve toiduainete hindade üle; hoolekanne; kontroll tsiviil- ja kriminaalkohtute otsuste täitmise üle; tuleohutuse järelevalve; sildade ja teede korrashoiu järelevalve; läbimarssivate sõjaväelaste majutamine ja väiksemate kriminaal- ja tsiviilkohtuasjade arutamine ning kurjategijate vahistamine[41].
19. sajandil esimesel poolel hakkas Tartus toimuma eestlaste rahvuslik ärkamine, mis ilmnes ka nende majandustegevuses. Varem olid eestlased Tartus peamiselt teenijaskonna hulgas, kuid siis hakkasid saksa käsitööliste, kaupmeeste ja teiste ettevõtjate kõrvale tekkima ka eestlaste ettevõtted. Tartu Ülikoolis õppisid ka mitmed eesti soost mehed, nagu Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja mitmed teised.
1869. aastal toimus Tartus esimene üldlaulupidu, mis sai eestlaste ärkamisaja tähtsündmuseks.
Lisaks eestlastele oli üliõpilaste hulgas 19. sajandi teisel poolel arvukalt ka lätlastest üliõpilasi, sest Tartu kuulus tollal Liivimaa kubermangu koosseisu, mille ainus ülikool oligi Tartus. Tartul ja Tartu ülikoolil oli tollal oluline roll lätlaste rahvusliku ärkamisaegse liikumise – noorlätlaste – tegevusel.
1880. aastal alustas aadressil Aleksandri 42 tööd Tartu Gaasivabrik, mis võimaldas viia ka tänavavalgustuse üle gaasile. Esimesed gaasituled süüdati uue kalendri järgi 14. novembril 1880. Samuti hakkasid gaasi kasutama tööstused, kauplused (sh vaateakende soojendamiseks) ja kodumajapidamised.[42]
Venestusajal, 1889. aastal, likvideeriti lõplikult Tartu raad ja 1893. aastal nimetati Tartu ametlikult ümber Jurjeviks (Jurjew),[43] ka ülikoolis muudeti õppetöö venekeelseks. Siiski jäi Tartu endiselt eestlaste rahvusliku liikumise keskuseks. 20. sajandi alguses toimus Tartus nn Tartu renessanss, mille eestvedajaks oli Jaan Tõnisson.
1907. aastal asutati Tartus, Eesti esimene naisorganisatsioon Tartu Naisselts, et «naesterahvaid varaliselt, vaimselt ja kõlbeliselt edendada»[44].
Esimese maailmasõja käigus vallutasid Tartu 25. veebruaril1918Saksa väed. Enne seda olid eestlased jõudnud seal aga juba Eesti Vabariigi välja kuulutada. Vabadussõja alguses hõivasid Nõukogude Vene väed Tartu taas mõneks kuuks, detsembrist 1918 kuni jaanuarini 1919. Suuremaid purustusi need sündmused endaga siiski kaasa ei toonud, kuid kommunistid hukkasid mitmeid silmapaistvaid ühiskonnategelasi, sealhulgas Eesti õigeusu piiskopi Platoni.
Uusim aeg
Tartu 1920–1940
Nikolai Triigi õlimaal "Talvine Tartu Emajõega" 1935. aastast. Veel on alles Kivisild ning Emajõe mõlemal kaldal on näha hoonestust, millest osa hävis teises maailmasõjas
Koos Eesti Vabariigi rajamisega läks Tartu linna valitsemine esimest korda eestlaste kätte. Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma eesti keeles.
Sõdadevahelisel ajal oli Tartu üks Eesti Vabariigi kultuurielu tähtsamaid keskusi. Siin asus neli kõrgkooli ja mitmeid keskseid teadusasutusi, ajalehtede ja ajakirjade toimetusi ning kirjastusi; Tartus toimusid olulised kontserdid, näitused jpm kultuuriüritused.
Enne Teist maailmasõda tegutsesid Tartus A. Le Coq'i õllevabrik, AS A. Silvere & Ко õlletehas ja suuremad Tartu tööstusettevõtted: Tartu Telefonivabrik, G. ja H.Lellepi masinavabrik (ehitustarvete, põllutööriistade ja lukkude valmistamine, aga toodeti ka ahjuuksi, labidaid, triikraudu, ehitustarbeid jm[45]), kammivabrik Estico, "Astra" saapavabrik, A. Hoppe ja Ко vilditööstus, E. Vengerfeldti jalanõudevabrik, G. Peetsi masinavabrik, AS Usvansky ja Pojad nahatööstus, Nahavabrik „Kalev", villavabrik "Estonia", OÜ Meltsi villavabrik, August Kuusik’u villavabrik, A. M. Univeri puidutööstus, C. Kaplani lauavabrik, Kahni puidutööstus, Tartu mehhaaniline puutööstus, Ferdinand Sassi puutööstus, Postimehe ja Ilutrüki, OÜ Matieseni, „Mareti", Noor-Eesti Kirjastuse, Eesti Kirjanduse Seltsi, M. Hermanni, J. Mällo, G. Rohti, R. Selmanovitci, „Trükk ja Kirjastuse" trükikojad, Põllutööriistade ja Masinavabrik J. Ratnik, põllutööriistade ja masinavabrik AS Tegur[46], AS "Seton" ehitustööstus, A. Klein’i ehitustööstus, Säre ja Ко Metall ja Kunstsarvest Tarvete tööstus, David Pasternak ja Ко Nööbitööstus "Ent“, veevärgi ja keskkütte sisseseadmise firma A. Tõnisson Tartu osakond, Raamatuköitekoda Hogo Kivisaar, R. Mällo mööblitööstus, Aleksander Sesterkini Mehaaniline puutööstus "Kalev“, Tartu stannioli- ja tuubivabrik, A. Hofrichteri vase- ja masinavabrik, R. Trikka & H. Prüüsi elektritarvete vabrik, V. Tiido kuld- ja hõbeasjade tööstus, Udo Silvere mööblitööstus, J. Raudsepp ja Ко Tartu Spordiriistade Vabrik, proviisor Lille rohukauba suurlaod ja laboratoorium, A. Frederkingi seebivabrik, M. A. Kamenovsky ja Pojad karusnahatööstus, K. Tomasson ja Poeg villa- ja värvimistööstus, „Ekstra" villatööstus[47] ja Haubneri metallitööstus.
Sõjategevuses Eestis 1941. aastal jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Taganev Punaarmee jättis Lõuna-Eesti maha ilma tõsisema vastupanuta, sakslaste edasitung peatati alles Emajõe – Matsalu lahe joonel ja juulis 1941 oli Tartu kaks nädalat rindelinn. 2. juulil pommitas Saksa lennuvägi esimest korda Raadi lennuvälja. Enne Saksa vägede pealetungi teostati kindlustustöid ja 3. juulil alustati tankitõrjekraavi ehk Jalaka liini rajamist Riia maantee ääres Räni aleviku lähedal, 4 kilomeetri kaugusel Tartust.
Teise maailmasõja ajal rüüstasid Tartut taganevate Nõukogude vägede hävituspataljonid, Tartu vanglas tapeti 193 inimest, laibad visati kaevu.
Tartu linna põlemine 1941. aasta sõjasuvel
7. juulil jõudsid Tartusse taanduvad Punaarmee väeosad, läbisid Tartu ja asusid kaitsele Emajõe põhjapoolsel kaldal. 9. juulil õhiti Tartu Kivisild, Ropka mõisas relva- ja laskemoonalaod, Riia tänavaraudteesild ja Jänese raudteesild. Linnas algasid 10. juulil kokkupõrked partisanide ja miilitsate vahel, eestlased vabastasid Tartu lõunaosa ja Punaarmee 11. laskurkorpuse üksused jäid positsioonidele Emajõe põhjakaldal. Sõjategevuse käigus sai Tartu linn süütepommide ja tulekahjude läbi suuri purustusi. 10. juulil jõudis Võrust Tartusse sakslaste luuresalk, kes aga lahkus linnast sama päeva õhtul. 10. juulil õhiti Punaarmee poolt ka kahte linna jõekallast ühendanud Vabadussild ning õhtul avasid Punaarmee suurtükipatareid Tartu lõunapoolsele osale süüte- ja kildmürskudega tule ja linnas puhkesid esimesed tulekahjud. Punaarmee suurtükitule all ning puhkenud tulekahjus hävis kolmandik linnast, sh paljud arhitektuuriväärtused, nagu Maarja kirik, Tartu kaubahoov, klassitsistlikke eluhooneid, põlesid Ülikooli ja Lossi tänaval kümmekond hoonet, nende hulgas kohvik Ateen, kino Central. jne.
Purustatud Vabadussilla parandustööd 1941. aasta septembris
11. juulil süttis Riia tänava alguses, Kaluri ja Riia tänava nurgal villavabrik Estonia. Ülikooli ja Vallikraavi tänava nurgal põles kaks sõjaväeringkonna hoonet. Üheks Punaarmee patareide märklauaks oli ka Eksporttapamaja. ja süütemürskudest puhkes tulekahju A. Le Coq-i õllevabrikus Tähtvere tänaval, tuleroaks langes ka õllevabriku limonaaditehas. 12. juulil süttis süütemürskudest kalurikontor Emajõe ääres ja põles maani maha. Mürsud tabasid ka Aia tänav 46 Ülikooli instituutide hoone õuel paiknenud maja, Mellini erahaiglat Aia 36 (Aia ja Pepleri tänava nurgal), Kaitseliidu Tartu maleva maja ja selle kõrvalhooneid ning süütemürsk tabas Tartu Maarja kirikut.
Puhkes tulekahju Tähe tänaval ja tuli levis sealt kiiresti edasi Tähe, Lootuse, Pargi, Koidu ja Päeva tänava majadele. Süütemürsud tabasid ka Eesti Lihaekspordi Eksporttapamaja. Tiigi tänava 43 juures tabas süütemürsk Whishawi linavabriku hooneid[49], tuli levis edasi Tartu vaksali ja Tartu Maarja kiriku poole ning peagi põlesid Kindral Põdra, Tiigi, J. Kuperjanovi, Veski ja Kastani tänava majad. Kokku põles Tartus korraga mitusada hoonet, mõned tänavad hävisid täielikult. Esimesed Saksa Wehrmachti rindeüksused jõudsid linna 12. juuli hommikul. 13. juulil jätkus Tartu lõunaosa pommitamine: Pandimaja, Eksporttapamaja, Tartu lauatehas, südalinnas tekkisid tulekahjud Ülikooli ja Kauba tänava nurgal, Õnne tänaval, Kalevi tänaval ja õhtul sai tabamuse Tartu Ülikooli võimla. 14. juulil kanti suurtükituli üle Toomemäele, ülikooli kliinikute piirkonda. Saksa suurtükitulest vastutulest tekkisid põlengud Tartu Pärmivabriku taga Pärna tänaval. 15. juulil tabas süütemürsk Tartu Turuhoonet, pärast tulekahju jäid hoonest järele vaid seinad, põles Aedviljaühisuse veinitehas Puu tänaval ja tulekahjud tekkisid 3. linnajaos Ülejõel. Kõigepealt süttisid Majanduse Ühisuse laod Holmi tänaval, sealt kandus tuli edasi Põllutööriistade ja masinavabriku A-S. „Tegur" hoonetele. Põles kogu Holmi, Raekoja, Narva ja Kalaturu vaheline kvartal ning edasi kandus tuli Raekoja, Kalda ja Narva tänava vahelisele alale. 16. juulil tekkis tulekahju Soola ja Kaluri tänava ümbruses ning hävines Tartu linna elektrijaamEmajõe sadamas. 17. juulil jätkusid tulekahjud sadama piirkonnas ja maha põlesid Peipsi Jõelaevanduse hoone, Riigi metsatööstuse puuhoovi kontor jt. 18. juulil pommitati Tartu kesklinna, süütemürsust algas tulekahju Kauba tänaval majast nr 9, kust tuli levis sealt edasi Turu ja Aleksandri tänava poole. Suurtükitulest süttisid mitmed majad Uueturu tänaval ning tules oli kogu Turu, Uueturu, Aleksandri ja Riia tänava vaheline ala, samuti Uueturu, Kauba ja Aleksandri tänava vaheline ala. 20. juulil jätkusid linnas eelmisel õhtul alanud tulekahjud: süttis mürskudest Tartu Kaubahoov ja hoone põles täielikult maha. Põleng kandus Võidu tänavalt edasi Jaani ja Kitsa tänava piirkonda, põles Aia ja Kitsa tänava vaheline ala ning tuli kandus ka üle Aleksandri tänava, maha põlesid Tartu Maavalitsuse hoone ja Brunhofi apteek. Samuti süttis Suurturg 12 asunud a/s Kauba Pank maja. 25. juuli keskööst algas Punaarmee aktiivne suurtükituli Tartule, see kestis kuni koiduni, pärast mida Punaarmee väeosad taandusid rindejoonelt ning Saksa üksused ületasid mitmes kohas Emajõe.
Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril kogunevad tartlased kell 10 hommikul tähetorni juurde Eesti lippu tervitama. Tähetornis lehvib sinimustvalge lipp 23. juunist 1988 ööpäev läbi, seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul.
Suur osa 1944. aastal purustatud Tartu kesklinna kvartalitest oli kuni viimase ajani hoonestamata ning haljastatud, sest Tartu legendaarne peaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud sinna püstitada kahtlase väärtusega ehitisi. Viimastel aastakümnetel on Tartu kesklinna siiski rajatud suurehitisi, mille arhitektuuriline ja mahuline sobilikkus on tekitanud poleemikat (nt Tartu uus kaubamaja, mida halvustavalt on kutsutud "Tallinna Ülikooliks", samuti Tasku keskus).
↑Tartu stiftfoogt Elert Kruse teade Riia peapiiskop Wilhelmile, 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk 469–477
↑Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk 483
↑Русские акты Ревельскаго городского архива. Изд. Археографическою коммисс. под ред. Александра Барсукова. Санкт-Петербург: Тип. А. Катанскаго, 1894, стр 133/134
↑Korhonen, Arvi 1953. Eerikki Antinpoika. Porvoo: Werner Söderström. 466 s.
↑Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega nils-stier on ilma tekstita.
↑VEEL PÜSIB ALMA MATER TARTUS, Teataja: poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 11 detsember 1982
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2009. Vaadatud 1. novembril 2008.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
.jpg)
.svg)
