Ta sündis talupoja Jöns Erikssoni ja Dorothea Matsdotteri perekonnas, kuid sai tänu oma sõjalistele teenetele ooberstleitnandina 23. novembril 1660[3]teenistusaadlikuks.
Dahlberg, kes oli 1674. aastast Sõjakolleegiumi fortifikatsiooniameti juhataja, pidas Rootsi põhivastaseks Venemaad, erinevalt Karl XI-st, kes arvas, et selleks on jätkuvalt Taani. Et riigis kehtis absolutism, jäi kuninga sõna peale ja suuremad summad suunati just Taani vastas seisvate kindluste parandamisele. Vahetult enne Põhjasõda proovis Dahlberg Karl XII käest saada raha suurejooneliste kindlustustööde tegemiseks idapiiril, kuid asi jäi venima ja sõda tuli peale.
Dahlberg on tuntud ka mälestusteoste autori ja ajalooteoste kaasautorina. Samuti koostas ta graveeringute kogu, mis sai tuntuks "Suecia antiqua et hodierna" ('Muistne ja kaasaegne Rootsi') nime all.
16. augustil 1666 abiellus ta Maria Eleonora Drakenhielmiga (1650–1680), kes oli kammernõuniku, hilisema kommertskolleegiumi komissari ja Virtsu mõisa omaniku Wilhelm Böös Drakenhielmi (1624–1676) tütar esimesest abielust Elsa von Brandtiga (surnud 1658). Abielust sündis 3 poega ja 4 tütart:
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Erik Dahlberg
Teoseid
Svecia Antiqua et Hodierna – Sverige i forntid och nutid – Nationalupplaga med kort beskrivande text av D:r Aron Rydfors. Stockholm: Froleen & Comp. Boktryckeri. 1910, 1924. Lk 303. {{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |year= (juhend)
Erik Dahlbergs dagbok (1625–1699) / för första fullständigt efter de i Upsala och Stockholm bevarade originalmanuskripten utgiven med inledning af Herman Lundström. Uppsala och Stockholm: Almqvist & Wiksell. 1912. Lk 286. (toimetaja Herman Lundström)
Erik Dahlbergh. Hans levnad och verksamhet av Ernst Ericsson och Erik Vennberg. Till 300-arsminnet 1625–1925. Uppsala och Stockholm: Almqvist & Wiksells forlag. 1925. Lk 277.
Viited
↑J. F. v. Recke, K. E. Napiersky: Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, Bd. 1, 1827, lk. 402–403
↑August Wilhelm Hupel: Historisch-chronologisch-biographische Nachrichten von den liefländischen Generalgouverneuren, Gouverneuren und Statthaltern des Schlosses zu Riga zur königl. schwedischen Regierungszeit. / "Nordische Miscellaneen" St. 18–19, Riga: Hartknoch 1789, lk. 492–494
↑Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875 s. 50
↑Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Estland, Görlitz 1930, lk. 3
Kirjandus
Constans Pontin: "Äreminne öfver Kongl. Maj:ts Råd, Fältmarskalken, General-Fält-Engmästaren, General-Guvernören öfwer Estland och Liffland, Kansleren öfwer Universitetet i Dorpt m.m. Erik Dahlberg, Grefwe till Skenäs, Friherre till Stroppstad, Herre till Werder, Siggestad och Malma.", Stockholm 1847 libris.se
Inga von Corswant-Naumburg: Greve Erik Dahlbergh : kungligt råd, fältmarskalk och generalguvernör : "hiärtan alldra kiäreste herr far", Visby : Liberans förlag, 2008 ISBN 91-86091-00-Xlibris.se