Märtsipleenum

Märtsipleenum, ametlikult EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, oli 21.–26. märtsil 1950 toimunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee üldkogu, mis on tuntud peamiselt Eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Arreteeriti ka mitmed juhtivad juunikommunistid, nagu Nigol Andresen ja Hans Kruus ning isegi vanad Eesti Vabariigis vangis istunud kommunistid nagu Hendrik Allik ja Arnold Veimer. EK(b)P KK I sekretär Nikolai Karotamm sunniti ametist lahkuma ja tema asemele asus Johannes Käbin, kes juhtis parteid kuni 1978. aastani.

Kaheksanda pleenumi toimumise põhjuseks oli ÜK(b)P KK Poliitbüroo 7. märtsi otsus "Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös". Selles otsuses sai Eesti kommunistliku partei juhtkond karmilt pähe oma loiduse eest võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitika ajamise eest jms.

Pleenumi eel

1949. aastal alustas Jossif Stalin uut puhastuslainet Nõukogude võimuladvikus, et distsiplineerida kohalikku juhtkonda, keda võis kahtlustada püüdes saavutada keskvõimust suuremat iseseisvust.

Tunnustatud vene ajaloolane Jelena Zubkova on Kremli sõjajärgses Baltikumi poliitikas väljatoonud kaks perioodi. Esimene hõlmas aastaid 1944–1947, mil Moskva lubas siinsele arengule teatavaid autonoomseid jooni. Hoiduti põllumajanduse kollektiviseerimisest ja Nõukogude võimu repressioonid olid tollal suunatud peamiselt vastupanuliikumise vastu. Teine periood algas 1947. aasta keskel ja kestis Stalini surmani 1953. aasta märtsis. Sellel perioodil rakendas keskvõim otsest unifitseerimispoliitikat, millega kaasnesid ulatuslikud massirepressioonid.[1] Selle protsessiga liitus omakorda võimuvõitlus Stalini lähikondsete seas, kus vastamisi seisid Malenkovi-Beria ja Ždanovi-Kuznetsovi rühmitused. Pärast Andrei Ždanovi surma 1948. aastal lõppes see vastasseis Malenkovi-Beria võiduga. Sellega kaasnes 1949. aastal suurim sõjajärgne parteisisene puhastusaktsioon – nn Leningradi süüasi. Selle aktsiooni tuules võttis Kreml ette ka Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei ladviku kuna EK(b)P juhtkonda peeti seotuks Leningradi parteijuhtkonnaga. EK(b)P sees oli omakorda vastasseis Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanade revolutsionääride" ja Nõukogude okupatsiooni ajal Venemaalt tulnud tippkommunistide vahel. Vanade poliitvangide rühma tuumiku moodustasid Eesti NSV Ministrite Nõukogude esimees Arnold Veimer, tema asetäitja Hendrik Allik ja Eesti NSV julgeolekuminister Boris Kumm. Venemaalt tulnud tippkommunistide seas olid mõjukaimad EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm ja EK(b)P KK sekretär agitatsiooni ja propaganda alal Johannes (Ivan) Käbin. Karotamm siiski selgelt toetas poliitvangide rühma, kes püüdsid sovetiseerimist Eestis läbi viia mõnevõrra pehmemates vormides, säilitades võimalikult rohkelt rahvuslikku kaadrit. Omaette rühma moodustasid nn juunikommunistid – Eesti vasakpoolsed haritlased, kes 1940. aastal olid uue võimuga kaasa läinud. 1940ndate lõpul oli Hans Kruus Eesti NSV Teaduste Akadeemia president ja Eesti NSV välisminister. Johannes Semper oli 1940–1948 haridusminister ja 1946–1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. Nigol Andresen oli 1946–1949 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja.

Nn Eesti süüasja tekke formaalseks ajendiks said avalikkusele tundmatu Anna Brandti kaebekirjad kõikvõimalikele Kremli võimukandjatele, kus süüdistati Karotamme ja tema lähikondlasi kõikvõimalikes poliitilistes möödalaskmistes (oma kirjades nimetas ta Karotamme Rajk[a]-Karotammeks). 1949. aasta veebruaris arutati Brandti järjekordset kaebust Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) Keskkomitee sekretariaadi koosolekul. Brandt olevat kaotanud töökoha Eesti NSV riigikontrollis ja ka tema vend oli vabastatud parteitöölt. Sellest peale arutati kolmel järgmisel aastal Eesti NSV juhtkonnaga küsimusi ÜK(b)P KK orgbüroos, sekretariaadis ja poliitbüroos vähemalt 15 korral.[2] Kompromiteeriva materjali kogumine kestis läbi kogu 1949. aasta.

1949. aasta detsembris saatis ÜK(b)P KK Eestisse järjekordse kontrollkomisjoni, kuhu kuulusid Ivan Jagodkin ja Vassili Kossov. Nende lõpparuande järgi jättis neile sügavaima mulje Johannes Käbinilt saadud informatsioon. Viimase sõnul olla ta korduvalt vabariigi juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu juhtinud tõigale, et vabariigi eesotsas on hulgaliselt sobimatuid kodanlik-natsionalistlikult meelestatud inimesi. Oma ettekandes jõudsid Jagodkin ja Kossov järeldusele, et "Sm Karotamm käitub ebaparteilaslikult, oma töös toetub ta vanale, poliitilist usaldust mitte pälvivale kodanlikule kaadrile ... suunab parteiorganisatsioone rahulikule kooseksisteerimisele vaenulike elementidega, rõhutab igati vajadust viimaseid ümber kasvatada, nüristab kommunistide poliitilist valvsust, mis omakorda risustab vabariiklikke organisatsioone inimestega, kes ei ole poliitiliselt usaldatavad. Vaevalt võib sm Karotamm selliselt käitudes jääda Keskkomitee juhtkonda."[3] Lisaks heideti Karotammele ette kulakute kaitsmist, vähest tähelepanu parteisse vastuvõtu küsimustele, valesid juhtimismeetodeid, tagasihoidlikkuse puudumist ja kalduvust oma juhirolli suurendada. Inspekteerimise tulemusi arutati ÜK(b)P KK sekretariaadis, kus 20. jaanuaril 1950 võeti vastu otsus luua asja uurimiseks komisjon eesotsas Panteleimon Ponomarenkoga. Komisjon tutvus kuu aja jooksul süüasja materjalidega ja kuulas ära osapooled.

Mõistes asja tõsidust, pöördus Karotamm kirjaga esmalt Malenkovi, seejärel Stalini poole. Kirjades tunnistas ta end süüdi kaadri vales valikus, kuid ei tunnistanud end süüdi kulakute kaitsmises. Tõestusena EK(b)P KK pingutustest võitluses kodanliku natsionalismiga oli tema sõnul see, et kolme aasta jooksul jäi Eestis poliitilistel põhjustel tööst ilma 1022 õpetajat ja mitukümmend kõrgkoolide õppejõudu. Oma saavutustena tõi ta veel välja 12 000 inimese, kui nõukogudevastase natsionalistliku elemendi arreteerimise ja süüdimõistmise, kulaklik-natsionalistliku elemendi väljasaatmise Eesti NSVst 1949. aasta märtsis, natsionalistide ja formalistide paljastamise kirjanduses ja kunstis (Nigol Andresen, Paul Viiding). Saades õigesti aru sellest, et Moskva repressioonide tegelik põhjus on hirm liiga sõltumatu poliitika ees, kirjutas ta: "Oluliseks puuduseks minu töös oli see, et ma pöördusin liiga vähe nõuannete ja juhtnööride saamiseks ÜK(b)P KK aparaadi poole. Edaspidi ma kahtlemata likvideerin selle puuduse."[4][5]

18. veebruaril 1950 esitas ÜK(b)P KK komisjon uue ettekande, kus oli ilmselt arvestatud ka Karotamme patukahetsust. Siin ei tooda välja ainult Eesti NSV juhtkonna puudusi, vaid ka teatavaid edusamme vabariigi sõjajärgses ülesehitustöös. Viimases ettekandes ei süüdistata Karotamme enam kulakute kaitsmises, vaid selle eest, et ta ei taganud kulakute väljasaatmisel range poliitilise joone järgimist. Samuti ei süüdistatud teda enam kodanlike natsionalistide mahitamises, vaid vähese tähelepanu osutamises kodanliku natsionalismi ilmingutele.[6]

20. veebruaril kuulas ÜK(b)P KK orgbüroo ära Karotamme ja ÜK(b)P KK komisjoni ettekanded. Arutelu järel võeti vastu otsus "Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös", mille 7. märtsil 1950 kinnitas ka ÜK(b)P KK Poliitbüroo. Eesti NSV juhtkonda süüdistati ebapiisavas võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, ebapiisavas kriitikas ja enesekriitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning mitmetes teistes möödalaskmistes. Konkreetselt süüdistati Karotamme kodanlike natsionalistide (peeti silmas Nigol Andresenit, Johannes Semperit, Hans Kruusi jt) soosimises. ÜK(b)P KK kohustas Eesti NSV juhtkonda arutama seda otsust EK(b)P KK pleenumil, mis kutsuti kokku 21. märtsil 1950.

Ametist kõrvaldamised ei alanud aga mitte partei, vaid julgeoleku juhtkonnast. 1950. aasta jaanuaris saabus Tallinna Eesti NSV julgeoleku tööd kontrollima NSV Liidu MGB komisjon eesotsas MGB 5. valitsuse (varjatud jälgimine ja riigivastases tegevuses kahtlustatavate läbitöötlemine) ülema Aleksandr Volkoviga. Komisjoni aruande tulemusena tegi Poliitbüroo 24. jaanuaril 1950 otsuse vabastada Boris Kumm Eesti NSV julgeolekuministri ametist ja määras tema asemele senise Tšita oblasti julgeolekuülema Valentin Moskalenko. Kummile sai saatuslikuks tema põlvnemine "vanade revolutsionääride" hulgast, samuti selline seik, et ta oli Eesti Vabadussõjas sõdinud Eesti armees Nõukogude Venemaa vastu.

Pleenumi ja pleenumijärgsed otsused

Eesti ajaloos väga negatiivse kuvandiga EKP KK VIII pleenum leidis aset 21.–26. märtsil 1950 Tallinnas. ÜK(b)P KK nimel esines seal süüdistuskõnega senise Eesti NSV juhtkonna aadressil Panteleimon Ponomarenko. Ka kõik teised sõnavõtjad kritiseerisid Eesti NSV juhtkonda eesotsas Karotammega. Põhiliseks süüdistuseks oli ebapiisav võitlus kodanliku natsionalismiga ja kodanlike natsionalistide, nagu Andresen ja Kruus soosimine. Süüdistused kodanlikus natsionalismis esitati ka teistele "vanade revolutsionääride" hulka kuulunud Eesti kommunistidele: Dmitri Kuzminile, Arnold Veimerile, Hendrik Allikule, Boris Kummile jt. Ka mitmeid Venemaalt tulnud tippkommuniste (Eduard Päll, Konstantin Boitsov) süüdistati kodanlike natsionalistide seisukohtade võtmises. Pleenumil üritati tõestada, et Andresen ja Kruus üritasid Eestit Nõukogude Liidu koosseisust välja viia. Julgeolekutöötaja Dmitri Taevere nimetas Kruusi "Eesti Nõukogude Liidust lahutamise initsiaatoriks". Tule alla sattusid ka mitmed loovintelligenti esindajad. Pleenumi sõnavõttudes süüdistati heliloojaid Tuudur Vettikut, Alfred Karindit ja Riho Pätsi, kes olid küll pleenumi ajaks juba arreteeritud. Heliloojad olid ka loomeinimeste hulgast esimesed, kes 1950. aasta vangistamislaine ajal arreteeriti. Pleenumil käsitleti ka 1949. aasta märtsiküüditamise ebatõhusat läbiviimist. Hulk inimesi jäi välja saatmata, kuna nad läksid pakku. Pleenumi otsusega vabastati EKP KK esimene sekretär Karotamm ja asendati Johannes Käbiniga. Samuti vabastati ametist Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Eduard Päll ja asendati August Jakobsoniga. EK(b)P KK büroo koosseisust visati välja Eduard Päll, Boris Kumm ja Fjodor Zozulja. Uute liikmetena valiti Keskkomiteesse August Jakobson, Aleksander Kelberg, Aleksander Jaanus ja Dmitri Kuzmin. Sellise vahetusega sai "Käbini rühmitus" partei juhtkonnas absoluutse ülekaalu. Arnold Veimer jäi esialgu oma ametisse alles, kuid pleenumil vastuvõetud otsuses juhiti tähelepanu tema "tõsistele vigadele ja printsipiaalse käitumise ebapiisavale teravusele". Uue Eesti NSV juhtkonna koosseis kinnitati poliitbüroo 5. aprilli otsusega.[7]

Kohe pärast pleenumit algas Eesti juhtkonnas puhastus. Juba 24. märtsil arreteeriti Nigol Andresen.[8][9] Parteist visati välja ja seejärel vahistati Hans Kruus, Hendrik Allik, kohtuminister Aleksander Jõeäär jt. Detsembris 1950 vallandas Käbini juhitud EK(b)P KK büroo siseministri Aleksander Resevi[10]. Töötajaid vallandati ulatuslikult nii võimuaparaadis kui ka tööstusettevõtetes. Eriti karmilt tabas puhastus kultuurivaldkonda. Teaduste Akadeemiast vallandati aasta jooksul poliitilistel motiividel üle saja inimese, sealhulgas mitme teadusinstituudi juhid.

Nikolai Karotamm pääses arreteerimisest ja saadeti mais 1950 Moskvas asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri. Käbini vastuseisu tõttu ta enam ei naasnudki Eestisse. Käbin ei rahuldunud ka Arnold Veimeri jäämisega Ministrite Nõukogu esimeheks. Kohe pärast VIII pleenumi lõppu moodustas ta salajase rühma, mis kogus Veimeri kohta kompromiteerivat materjali. Veimerit süüdistati vales juhtimisstiilis ja vales majanduspoliitikas, samuti tema väidetavates sidemetes trotskistidega. EK(b)P KK büroo otsusega 19. märtsist 1951 vallandati Veimer Ministrite Nõukogu esimehe kohalt ja saadeti Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudi direktoriks. EK(b)P KK VIII pleenumile formaalse ajendi andnud Anna Brandt jätkas kaebekirjade kirjutamist Moskva võimumeestele ka uue Eesti NSV juhtkonna vastu. Seepeale ta arreteeriti 1950. aastal ja mõisteti "Nõukogudevastase agitatsiooni" eest 10 aastaks vangi.[11]

"Eesti süüasja" arutas kommunistliku partei Moskva juhtkond viimati 1952. aasta alguses, kui Käbini pealekaebamisel loodi Veimeri ja Karotamme süüasja uurimiseks uus komisjon. Viimased kutsuti ka Moskvasse aru andma, kuid see lõppes neile leebelt – kõigest parteilise noomitusega.[12]

See "Eesti süüasi" ja EKP KK VIII pleenum oli mõeldud ka näidisprotsessina ja hoiatuseks teiste liiduvabariikide juhtkondadele, et kõiges ja alati tuleb vastu vaidlemata täita Kremlist tulevaid juhiseid. Ajaloolased pole siiski tänaseks ammendavalt selgitanud, miks selliseks ohvriks valiti just Eesti NSV juhtkond.

Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes ilmus 6. mail 1950 juhtkiri "Veel otsustavamalt võidelda kodanliku natsionalismi vastu meie ülikoolis"[13], milles juhiti tähelepanu ülikoolis veel esinevatele kodanliku natsionalismi nähtudele ja kodanlike natsionalistide rahvavaenulikule tegevusele. Ülikoolis said süüdistuse umbes 200 õppejõudu ja eksmatrikuleeriti ligi 100 üliõpilast.

Pleenumil leiti, et:

  • kaadrivaliku bolševistlike printsiipide rikkumise tõttu on juhtivatele kohtadele pääsenud kodanlikud natsionalistid (Kruus, Andresen, Semper, Vettik, Karindi jt);
  • kodanlikud natsionalistid on takistanud kultuuri arengut ning pole lubanud esile tõusta uutel talentidel;
  • EK(b)P juhtkond on teinud suuri vigu parteisse vastuvõtul;
  • EK(b)P KK ideoloogiline töö on nõrk;
  • EK(b)P KK pole pööranud piisavalt tähelepanu kolhoosidele ja tööstusettevõtetele;
  • EK(b)P juhtkond on vaikides mööda läinud Lääne kultuuri ülistamisest ja Lääne teaduse üleoleku propageerimisest.

Pleenumil pidas Max Laosson kõne, kus süüdistas N. Andresenit, J. Semperit, Adamson-Ericut ja teisi kodanlikus natsionalismis, antimarksismis jne.

Johannes Semper, Nigol Andresen ja paljud teised juunikommunistid kaotasid oma ametikoha. N. Andresen vahistati 24. märtsil 1950 ja sai 25 aastat, kuid vabanes nn Hruštšovi sula ajal viis aastat hiljem.

Koha kaotasid Tartu Kunstikooli juht Anton Starkopf ja Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi juht Adamson-Eric.

Vaata ka

Stenogramm

Märkused

^a Laszlo Rajk oli Ungari välisminister, kes arreteeriti 30.05.1949 ning hukati süüdistatuna titoismis ja lääne imperialistide huvide teenimises.

Viited

  1. ↑ Jelena Zubkova "Baltimaad ja Kreml 1940–1953" Tallinn, 2009. Lk 248
  2. ↑ Tõnu Tannberg "1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu" Tuna 2001/3 lk 123
  3. ↑ Zubkova lk 223–224
  4. ↑ Zubkova lk 224
  5. ↑ Meelis Saueauk "Propaganda ja terror. Nõukogude julgeolekuorganid ja Eestimaa Kommunistlik Partei Eesti sovetiseerimisel 1944–1953" Tallinn, 2015. Lk 332–333
  6. ↑ Zubkova lk 225
  7. ↑ Saueauk lk 343
  8. ↑ Zubkova lk 226
  9. ↑ Saueauk lk 333–334
  10. ↑ Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee. Organisatsiooniline struktuur 1940–1991. Tallinn, 2002. Lk 578
  11. ↑ Estonia since 1944. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn, 2009. Lk 632. Eesti ajalugu VI. Tartu, 2005, lk 282
  12. ↑ Eesti ajalugu VI. Tartu, 2005. Lk 282
  13. ↑ Veel otsustavamalt võidelda kodanliku natsionalismi vastu meie ülikoolis, TRÜ 6. mai 1950. Vikitekstid.

Kirjandus

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!