| Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt |
|---|
|
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus |
| Toimumisaeg |
1940–1941 |
|---|
| Toimumiskoht |
Eestimaa |
|---|
| Tulemus |
Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941) |
|---|
| Osalised |
|---|
|
|
| Väejuhid või liidrid |
|---|
|
|
| Kaotused |
|---|
|
Eesti kaotas Teise maailmasõja käigus 17,5% sõjaeelsest rahvastikust ja Narva jõe piirkonna. |
|
Juunikommunistid on Eestis pärast 1940. aastal toimunud nn juunipööret peagi Eesti Kommunistlikku Parteisse astunud isikud, kohalikud oportunistlikud kollaboratsionistid, kes eristusid n-ö põliskommunistidest, umbes 100 isikust, kes olid kuulunud komparteisse juba juunipöörde eel.
Kõnekeeles on juunikommunistid ka eestimaalased, kes osalesid kaasajooksikutena vabatahtlikult 21. juunil 1940 toimunud Eesti valitsuse vastastel demonstratsioonidel, olid nende demonstratsioonide organisaatorid ja valmistasid Andrei Ždanovi juhtimisel ette Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu (vt ka Eesti NSV).
Tegevus
Punaarmee väeosade relvastatud toetusel läbi viidud demonstratsioonidel tunnustati baaside lepingut, Punaarmeed ja tema juhti Kliment Vorošilovit. Peale selle saadeti parimad tervitused Molotovile ja Ždanovile ning hüüti "Elagu!" Stalinile. Avaldati arvamust, et valitsus on käitunud vastutustundetult, sõlmides Balti Sõjalise Liidu, mis on NSV Liidu vastane ja mis tõukab Balti riigid sõtta ning et Stalini ja teiste rahupoliitika on õigeaegselt selle leppe avalikustanud ja aidanud sellega töötaval rahval paljastada kodanlaste sepitsused.
Suurimad meeleavaldused toimusid Tallinnas ja Tartus, kus nõuti baaside lepingu tingimuste täitmist, NSV Liidu vastaste elementide välja juurimist, uue valitsuse kujundamist, Kaitseliidu laialisaatmist, töölisliikumise tegelaste tagakiusamise lõpetamist, tööliste vallandamise lõpetamist.
Tallinnas kogunesid inimesed kõigepealt oma töökohtade juures, siis mindi Vabaduse väljakule, kus peeti kõnesid. Sealt mindi edasi rongkäiguga Kaarli puiestee kaudu üle Toompea Pikale tänavale. Sealt edasi Mere puiesteele ja Kadriorgu. Seal läks delegatsioon Pätsi juurde. President Päts pöördus Kadrioru lossi rõdult kogunenute poole, kuid teda katkestati esimese lause järel rõveda sõimuga. Peale tema olid rõdul veel Laidoner ja kolonel Grabbi. Seejärel läksid demonstrandid Keskvangla juurde ja vabastasid ise kõik seal viibivad vangid, kellest kaugelt suurem osa olid kriminaalkurjategijad. Toompeal heisati punane lipp.
Eesti politseile ja teistele EV asutustele oli verevalamise vältimiseks antud korraldus sündmustesse mitte sekkuda ning vastupanu mitte avaldada. Ainsaks erandiks jäi tulevahetus Raua tänava algkooli juures (praegu Tallinna 21. Kool).
Õhtul avaldas president kirja, millega nimetas ametisse uue valitsuse peaminister Johannes Vares-Barbaruse juhtimisel. Peaministri asetäitjaks sai Hans Kruus, haridusministriks Johannes Semper, kohtuministriks Boris Sepp, majandusministriks Johannes Nichtig, põllutööministriks Aleksander Jõeäär, siseministriks Maksim Unt, sotsiaalministriks Neeme Ruus, sõjaministriks Tõnis Rotberg, teedeministriks Orest Kärm, välisministriks Nigol Andresen.
Tegelikult organiseerisid riigivastaseid väljaastumisi NSV Liidu emissar Ždanov, NSV Liidu saatkond ja nendega seotud isikud. Demonstratsioonidel osalesid aga enamasti NSV Liidu sõjaväebaasidest toodud isikud ja baaside ehitustöödele värvatud ja/või Punaarmee isikkoosseisu kuuluvad tsiviilisikud, kelle vaated ega parteiline kuuluvus ei olnud oluline.
Juunikommuniste
-
Hans Kruus
-
Johannes Semper
-
Aleksander Jõeäär
-
Neeme Ruus
Vaata ka
.svg){kind=small}
