PROFILBARU.COM

Kaitseliit
	Kaitseliidu vapp
	Kaitseliidu lipu esi- ehk paraadkülg
Asutatud	11. november 1918; taasasutati 17. veebruaril 1990
Eesmärk	Eesti iseseisvuse kaitse
Asukoht	Toompea 8, 10130 Tallinn
Liikmeid	16 000 inimest, koos ; eriorganisatsioonidega 25 000
Ülem	Ilmar Tamm (2023–)
Peaorgan	Kaitseliidu peastaap
Allorganisatsioonid	Tallinna malev; Harju malev; Rapla malev; Alutaguse malev; Viru malev; Jõgeva malev; Järva malev; Pärnumaa malev; Lääne malev; Lääne maleva Hiiumaa malevkond; Saaremaa malev; Tartu malev; Sakala malev; Valgamaa malev; Võrumaa malev; Põlva malev
Veebileht	Kaitseliidu koduleht

See artikkel räägib Eesti organisatsioonist; Soome kaitseliidu kohta vaata artiklit Kaitseliit (Soome).

Kaitseliit on vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis kuulub Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Kaitseliidu liiget nimetatakse kaitseliitlaseks.

Koosseis ja ülesehitus

Juhtimine

Kaitseliidu ülem on kindralmajor Ilmar Tamm.

Kaitseliidu ülem allub Kaitseväe juhatajale.

Kaitseliidu ülema tööorgan – Kaitseliidu peastaap – asub Tallinnas. Lisaks osalevad Kaitseliidu juhtimises vanematekogu ja keskjuhatus.

Ülemaid, välja arvatud Kaitseliidu ülemat, Kaitseliidu peastaabi ja selle osakondade ülemaid, nimetatakse Kaitseliidus pealikeks.

Liikmeskond

Kaitseliidu koosseisus on umbes 16 000 kaitseliitlast, koos nais- ja noorteorganisatsioonidega 25 000 inimest.^[3] Kaitseliitlased jagunevad tegev-, toetaja-, au- ja noorliikmeteks. Kaitseliidu liikmeks võetakse isikuid, kes vastavad organisatsiooni nõuetele ja kellel on liikmete seast kaks soovitajat. Osa Kaitseliidu tegevust juhtivaid ohvitsere ja allohvitsere on tegevväelased. Kaitseliidu liikmete hulgas on avaliku elu tegelasi.

Struktuur

Staabi kohta loe pikemalt artiklist Kaitseliidu peastaap.

Maakaitseringkonda juhib maakaitseringkonna pealik, kes allub vahetult Kaitseliidu ülemale, maakaitseringkonnad koos vastutusalasse kuuluvate malevatega

Põhja maakaitseringkond^[4]
Kirde maakaitseringkond
Lääne maakaitseringkond
- Kaitseliidu Pärnumaa malev,
- Kaitseliidu Lääne malev,
- Kaitseliidu Saaremaa malev (Hiiumaal on Saare maleva Hiiumaa malevkond),
Lõuna maakaitseringkond

Nais- ja noorteorganisatsioonid

Kaitseliidu tegevust toetavad ja järelkasvu valmistavad ette järgmised nais- ja noorteorganisatsioonid:

Väljaõpe ja tegevus

Kaitseliidu fookuses on riigi- ja sisekaitse ning päästetegevus, ent organisatsioonis on tähtsal kohal ka seltskondlik tegevus. Enamik tegevusest ja üritustest toimub nädalavahetustel või muul töövälisel ajal.

Riigikaitse

Kaitseliitlased läbivad organisatsiooni astudes Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste kursuse (SOK, varem ka TSOBKkl, BÕK) ja hiljem vajalikud eriala täiendkoolitused. Ajateenistuse läbimise järel Kaitseliitu astunud läbivad baasõppe ja erialakoolituse tavaliselt osaliselt. Kaitseliidu Koolis Alus saab omandada reservrühmaülema ettevalmistuse. Samuti saab organisatsioonis omandada reservjaoülema ettevalmistuse. Paljud kaitseliitlased arendavad end sõjalisel alal ka ise.

Kaitseliidu väliharjutused, õppepäevad ja laskeharjutused toimuvad tavaliselt kuni kord kuus territoriaalpõhimõttel moodustatud jagude, rühmade või kompaniide koosseisus. Kaitseliidu allüksused osalevad sageli Kaitseväe õppustel, sealhulgas tavaliselt ka ajateenistustsükli lõpuõppusel "Kevadtorm". Kaitseliidu väliharjutustel pööratakse suurt rõhku väikeste üksuste iseseisvale võitlusele ja initsiatiivile.

2003. aastast osalevad kaitseliitlased Kaitseväe üksuste ja linnakute palgalises valveteenistuses.

2004. aastast on kaitseliitlaste baasil moodustatud rühmad osalenud välisoperatsioonidel.

Sisekaitse ja pääste

Pärast 2000. aastat on hakatud Kaitseliidus tähelepanu pöörama abipolitseinike ettevalmistusele ja päästealasele valmidusele, mis on osutunud vajalikeks tsiviilülesannetes, kuid sellegipoolest on organisatsiooni põhieesmärgid riigikaitselised. Kaitseliitlased on osalenud loodusõnnetuste ja tulekahjude likvideerimisel. Organisatsioonis on antud päästealast koolitust. Abipolitseinike osatähtsus on suurenenud just 2000. aastail. Eriti tõhusaks osutus kaitseliitlastest abipolitseinike kaasamine 2007. aasta aprillisündmuste aegu.

Muu tegevus

Liikmetele teabe edastamiseks ja üldiste administratiivotsuste vastuvõtmiseks korraldatakse perioodiliselt allüksuste infotunde ja koosolekuid.

Lisaks paramilitaarsele tegevusele on Kaitseliidul oluline seltskondlik ja sportlik roll. Perioodiliselt peetakse Kaitseliidus, malevates, malevkondades ja allorganisatsioonides suvepäevi, millest saavad osa võtta ka liikmete perekonnad. Kaitseliidu haldusalas on jalgpalliklubi JK Kaitseliit/Kalev.

Varustus ja relvastus

Kaitseliitlaste isiklik varustus ja riietus on tavaliselt hoiul liikmete käes. See kiirendab nende operatiivset kasutamist kriisiolukorras. Paljudel kaitseliitlastel on enda käes hoiul ka käsitulirelv. Aktiivsemad kaitseliitlased on muretsenud suure osa individuaalsest lahinguvarustusest ise. See on võimaldanud leida tõhusamaid ja mugavamaid varustuselemente, kuid muudab allüksuste väljanägemise kirjumaks. Nõutav on siiski ühtse vormiriietuse ja eraldusmärkide kasutamine.

Lisaks automaatrelvadele – tänapäeval enamasti Rootsi päritolu AK-4 ja Iisraeli päritolu Galil AR – on Kaitseliidus ka granaadiheitjad, miinipildujad ja tankitõrjekahurid. See muudab Kaitseliidu arvestavaks lahingujõuks. Allüksuste varustust, sõidukeid ja raskerelvi hoitakse tsentraliseeritult. Liikumisvahenditena kasutatakse peamiselt taktikalisi veoautosid ja maastureid.

Kaitseliidu käsutuses on ühtlasi veesõidukitest paar kaatrit ja mitu mootorpaati.

Meedia ja tsiviilkoostöö

Kaitseliit annab välja ajakirja Kaitse Kodu!, mida levitatakse reeglina riigikaitseorganisatsioonide sees. Mõnel maleval on oma perioodiline häälekandja. Malevates on määratud propagandapealikud, kelle ülesannete hulka kuulub tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ja vajadusel suhtlemine ajakirjandusega.

Võidupüha paraad toimub põhiliselt kaitseliitlaste osavõtul. Kaitseliitlased osalevad sageli kohalikel riigikaitselistel ja muudel jõustruktuuride üritustel.

Väljaanded

Kaitse Kodu!
Alutaguse maleva Malevlane
Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja
Järva Maleva Teataja
K. L. Tallinna Maleva Teated
K.L. Viru Malevlane 1928–1940
Lääne Maleva Teataja
Narva Maleva Teataja
Petseri Maleva Teataja
Saaremaa Maleva Teataja
Sakalamaa Maleva Teataja
Tartumaa Maleva Teataja
Valga Maleva Teataja

Kaitseliidu muuseum

Pikemalt artiklis Kaitseliidu muuseum

Ajalugu

Kaitseliit 1918–1920

Kaitseliidu asutamine ja tegevus kuni Vabadussõjani

Kaitseliit asutati 11. novembril 1918. Organisatsiooni esialgne nimetus oli Eesti Kaitse Liit ning kontor asus Tallinnas Brokusmäel majas nr 8,^[5] endistes Linna tööameti ruumides, mis rekvireeriti organisatsiooni kasuks. Detsembris kolis Peastaap Vene tänava majja nr 5, endise saksa okupatsioonivõimude komandantuuri ruumidesse. Organisatsiooni esmaülesandeks sai sisejulgeoleku tagamine.

Kõigi nimetuste kinnituseks ilmus 11. novembril Eesti Kaitseliidu päevakäsk nr 1.^[6] 11. novembri õhtul Laevanduse seltsi kontoris toimunud koosolekul loobuti Saksa okupatsiooniaegsest bürgerwehrist ja uus organisatsioon nimetati kaitseliiduks. Uue kaitseliidu juhtimise võttis endale Ernst Põdder. Ilmus päevakäsk nr. 1 järgneva sisuga: 1. Alates tänasest päevast võtan E. K. L. juhatuse endale. Alla kirjutanud kaitseliidu juhataja Põdder. Maakondade korralduste ülemaiks nimetan endised Eesti sõjaväe ohvitserid: Harju maakonna ja Tallinna ülem on Kann. Wiru maakonna ja Rakwere Reek. Tartu maakonna ja Tartu Kurvits. Järwa maakonna ja Paide Puskar. Wiljandi maakonna ja Wiljandi Kubu. Läänemaakonna ja Haapsalu Rõuk. Pärnumaakonna ja Pärnu Tannbaum. Wõru maakonna ja Wõru Vreemann. Walga linna Irw. Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Poopuu. Tallinna jaoskondade ülemad on: 1. Abrams. 2. Dreverk. 3. Schmidt. 4. Kuusik. 5. Lepp. 6. Vokk. Sadama komendant: kaugsõidu kapten Treilmann, abi: Eduard Friedenstein. Balti vaksali komendant: Friedenstein, noorem. Liidu peastaab asub Brokusmäel nr. 8

11. novembril 1918 moodustati Kaitseliidu juurde ratsaosakond, mille ülemaks sai rittmeister Gustav Jonson ning Kaitseliidu ratsaosakonna esmane ülesanne oli kaitsta Ajutise Valitsuse hoonet ja patrullida pealinnas. 29. novembril 1918 nimetati ratsaosakond ümber 1. ratsapolguks, ülemaks jäi Gustav Jonson. Hiljem moodustati Tallinnas ka täiendavalt baltisakslastest 7. (reserv)rood, mille ülemaks oli polkovnik Krusenstern, hilisem Tallinna 3. kaitsepataljon.

1. detsembrist 1917. aastal kuulutati välja sundmobilisatsioon kõigile 21–24-aastastele sõjaväekõlbulikele meestele. 11. detsembrist muudeti Kaitseliitu kuulumine kohustuslikuks kõigile meessoost kodanikele. Kava kohaselt pidid I kategooria kaitseliitlased (18-35-aastased Rahvaväe mobilisatsiooni alla mittekuuluvad väeteenistuskõlbulikud mehed) saadetama vaenlase lähenedes rindele, II kategooria (alla 18-aastased poisid, 36–45-aastased mehed ja väeteenistuseks kõlbmatud) kanda pidi jääma tagalateenistusse.

17. detsembril avaldas Tallinnas sisekaitse ülem kindral Põdderi päevakäsu nr. 4: „Mina käsin kõiki avalikke asutusi ja ametikohti oma ametnikkudele ette kirjutada, et need sunduslikult KaitseLiidust osa võtaksid. Ametkondade ja asutuste juhid on kohustatud selle järele valvama, et see käsk täitmist leiaks. Käsu täitmata jätmise eest karistan ametist vallandamisega.“ 17. detsembril ilmus ka kindral Põdderi päevakäsk nr. 5: „Kõik kodanikud on kohustatud kohaliku kaitseliidu ülema kutsel kaitseliidu liikmeks astuma ja liidu käskusi ja korraldusi täitma. Kes selle määruse vastu eksivad, karistan rahatrahviga kuni 10 000 margani ehk vangistusega kuni 3 kuuni, ehk mõlema karistusega korraga.“ Kaitseliitu kuulumine tehti kohustuslikuks kõigile 18–60aastastele meeskodanikele, kes polnud mobilisatsiooniga rindele kutsutud^[7].

Kaitseliit Vabadussõjas

21. novembril 1918 alustas Narvas polkovnik Aleksander Seiman „4-da Eesti Rahvaväe polgu" formeerimist. Juba 22. novembril saabus Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Nikolai Steinmanniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades polgu I kompanii. 22. novembril Kulgu lahingust võtsid osa üksikud Narva kaitseliitlased omal algatusel koos saksa sõduritega. Saksa vägede taandumisel Narvast, lahkusid viimaste saksa väeosadega Narvast ka kaitseliitlased. Vt Kaitseliidu Narva malev, Narva lahing (1918)

28. novembriks saadeti Virumaa kaitseliidust Vabadussõja idapiirile 13 ohvitseri ja 456 kaitseliitlast 4 kuulipildujaga ja nad paigutati Jaanilinna kindlusse. Vt Kaitseliidu Viru malev

Detsembris moodustati Pärnu linna kaitseliitlastest linna garnison, milline pidi vajadusel asuma linna kaitsele. Teise osa kaitseliitlaste ülesandeks oli vahiteenistus linnas. 26. detsembril sai Kaitseliidu Pärnumaa maleva Talli Kaitse Liit korralduse saata 12-mehelise piirivalvetoimkonna väljasaatmiseks ning oma valla piire Lätiga asusid valvama ka Pati, Kilingi ja Häädemeeste vald. Pärnumaa piirkonnas jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Pärnumaa maleva vastutusele. Vt Kaitseliidu Pärnumaa malev

Vabariigi Valitsuse otsusega 14. oktoobrist 1919 viidi Kaitseliit koos kõigi asutustega sõjavägede ülemjuhataja alluvusest Sõjaministeeriumi alluvusse. 1. juunist 1920 likvideeriti Kaitseliidu Staap; Kaitseliidu tegevust hakkas juhtima Sõjaringkonna Staap, mille juurde loodi Kaitseliidu osakond. Pärast Vabadussõda jäi Kaitseliidu tegevus soiku ning selle tegevus lõpetati 1920. aasta 12. augustist.

Vaheperiood 1920–1924

Pärast Vabadussõda Kaitseliit üleriikliku organisatsioonina ei toiminud. Kaitseliidu nime hoidsid alal Sõjaväe Ringkonna Staabi Kaitse Liidu osakond, maakonna rahvaväe ja kaitseliidu ülemad ja vabatahtlikest koosnevad kaitseliidu kütisalgad ("Oli tekkinud mõistusevastane olukord, kus oma riigi püsimise pärast muretsevad kodanikud pidid selle riigi kaitsmiseks relvastuma ja oma võitlusvõime säilitamiseks harjutama salaja"^[8]).

Kaitseliit 1924–1940

Pärast kommunistide 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset kutsuti Kaitseliit 17. detsembril 1924 taas ellu. Järgnes organisatsiooni tugevnemine ja edukas juurdumine ühiskonnas. Kaitseliidu tegevust hakati taaselustama ja tänu sellele suurenes ka Kaitseliidu liikmeskond. Hiljem loodi Kaitseliidu haruorganisatsioonidena Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred. 1925. aastal kehtestatud uue Kaitseliidu põhikirjaga fikseeriti täpsed Kaitseliidu allüksuse nimetused. 2. veebruaril 1925 toimus Kaitseliidu põhikirja muutus, millega said endised malevate jaoskonnad malevkondadeks ja ringkonnad kompaniideks. Kaitseliidu liikmeskond kasvas 1940. aastaks 42 000 liikmeni.

Kaitseliidu ülesanded olid:

seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel;
ühiskondlikkude õnnetuste puhul abiandmine;
oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine;
kodanikes isamaaliste ja rahvuslike tunnete süvendamine;
rahva kehalise kasvatuse arendamine;
teiste ülesannete täitmine, mis seaduslikus korras tema peale pannakse.

Enne Teist maailmasõda olid Kaitseliidul järgmised malevad:

Kaitseliit likvideeriti 28. juunist 1940 president Konstantin Pätsi 27. juuni 1940. aasta seadlusega.^[9] Paljud liikmed langesid nõukogude repressioonide ohvriks või alustasid peagi iseseisvat vastupanu okupatsioonile. Vastupanuliikumisest kasvas välja metsavendlus.

Kaitseliidu taasasutamine ja areng tänapäeval

Kaitseliidu ülesehitamine 1990–1996

Kaitseliit taasasutati 17. veebruaril 1990. Kaitseliidu taasasutamine toimus Järvakandis. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon. Esialgu oli kaitseliitlase relvastus, varustus ja ettevalmistus juhuslikku laadi, kuid motivatsioon hea. Mitmetest tolleaegsetest noortest liikmetest on saanud tänaseks juhtivad ohvitserid kaitseväes, Kaitseliidus või Piirivalves.

Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal hakkas Kaitseliidu liikmeskond kasvama. 1993. aasta alguseks oli liikmeid juba umbes 6500. Samas osutus keerukaks kohaliku algatuse korras areneva relvastatud organisatsiooni üle piisava kontrolli saavutamine ja tegevuse korraldamine. Puudus oli sõjaliselt haritud ohvitseridest ja allohvitseridest. Paljud perspektiivikad ohvitserid liitusid samas Kaitseväe või Piirivalvega. Esmase sisekorra tagamiseks ja tegevuse korraldamiseks kehtestati 1932. aasta põhikiri ja kodukord. Algul kippusid esile tõusma erakondlikud ideoloogid, kuid see lõpetati, sest Kaitseliit pidi olema apoliitiline. Kaitseliidu malevad hakkasid tegelema iseseisva majandustegevusega ja said sellest sageli rohkem omavahendeid, kui riigieelarvest. Suuri raskusi oli iseseisvuse algaastail riietuse ja varustusega. Korralikumat Kaitseväe laigulist vormiriietust jagus vaid palgalistele pealikele. Mõnel kaitseliitlasel õnnestus osta Kaitseväe laiguline vorm, aga mõni allüksus lasi õmmelda endale vormid ise hangitud laigulisest riidest. Militaar- ja jahinduspoode oli Eestis samas veel väga vähe, valik kesine ja hinnatase kõrge. Esimestel iseseisvusaastatel sai Kaitseliit esmase enam vähem ühtse varustuse ja riietuse peamiselt riigikaitseabi näol partnerriikidest. Olulist osa etendasid Rootsi (näiteks vormid, kiivrid, muu lahinguvarustus), Prantsuse (vormid) ja Saksa (sealhulgas endised NVA vormid) saadetised. Kirju välimus iseloomustas kaitseliidu allüksusi siiski veel hulk aastaid.

Relvastusega oli olukord algul veel viletsam kui muu varustusega. Automaate jätkus esimestel iseseisvusaastatel vaid üksikutele allüksustele. Soomest saadi peagi suur hulk vanu SKY vintpüsse, mida jagati juba paljudele. Samuti õnnestus saada ja jagada suurem hulk (1992. aastal tollis konfiskeeritud) püstoleid PM. Et Kaitseliidu liikmeskond oli mõne aastaga oluliselt kasvanud, kuid distsipliin ja järelevalve jäid lünklikuks, esines veel aastaid korduvaid probleeme (õnnetused, kuritarvitused, alkohol) kaitseliitlaste käes olevate tulirelvadega. See takistas ühiskonnas ja riigiasutustes Kaitseliidu vastu usalduse kujunemist. Kohalikel kaitseliitlastel õnnestus hankida varustust ja tehnikat ka otse lahkuvalt Vene armeelt. Seda nii ostes, varastades kui ka isegi röövides. Agressiivsem isetegevus põhjustas ka mõningaid poliitilisi konflikte. Pärast kaitseväele Iisraelist uue relvastuse ostmist 1993–1994 sai Kaitseliit 1990. aastate keskpaigast alates enda käsutusse hulgaliselt Kaitseväe relvastusest eemaldatud käsitulirelvi: peamiselt Hiina automaadid M-56, M-56-2 (AK-47), kuulipildujad RPD ja ühekordsed granaadiheitjad PF-89. Täiendus tugevdas ja ühtlustas oluliselt Kaitseliidu relvastust ja lahinguvõimet.

Samal ajal Kaitseliidu põhiosaga ehitati üles ka eriorganisatsioone: Naiskodukaitset, Noori Kotkaid ja Kodutütreid. Nende tegevuse käivitamine osutus raskemakski, sest neile jagus ressursse sageli veel vähem kui tavakaitseliitlastele. Sarnaselt Kaitseliiduga võeti kasutusele 1930. aastatest pärinevad õigusaktid ja skautlikud suunad, mis jäid varsti ajale jalgu. Noorteorganisatsioonide taasloomisse panustasid samas olulisel määral II maailmasõja eelsed veteranliikmed. Nende arusaamad ei ühtinud aga sageli nooremate noortejuhtide omadega ja nii tekkis arusaamatusi. Seepärast kippusid kohalikud Kaitseliidu malevkonnad panustama sageli hoopis noor-kaitseliitlastele (alates u 14-15 a), keda hakati värbama ja ise koolitama.

Kaitseliidu reformimine ja areng 1996–2013

1996. aastal likvideeriti Politsei juhtimise all olnud Kodukaitse, mida oli peetud "konkureerivaks" organisatsiooniks. Osa Kodukaitse liikmeid õnnestus hiljem kaasata Kaitseliidu tegevusse. Kaitseliidule hakati samas panema ka sisekaitse tugevdamise funktsioone. 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate algul, kui Kaitseliidu peastaabi ülemaks (hiljem Kaitseliidu ülem) määrati politsei taustaga kapten Benno Leesik, viidi organisatsioonis läbi liikmeskonna selektsioon ja struktuuri korrastamine. Oluliselt vähenes mainet kahjustavate vahejuhtumite arv. Vajalikku liikmete arvu mitte saavutanud malevkonnad nimetati üksikkompaniideks.

1999. aastal kuulusid Kaitseliidu organisatsiooni: Kaitseliidu Peastaap (Tallinn, Toompea 8); Kaitseliidu malevad: 1) Ida-Viru maakond – Alutaguse Malev (maleva staap – Kohtla-Järve, Lai 4), 2) Harju maakond (välja arvatud Tallinn) – Harju Malev (maleva staap – Tallinn, Männiku tee 121), 3) Jõgeva maakond – Jõgeva Malev (maleva staap – Jõgeva, Aia 4), 4) Järva maakond – Järva Malev (maleva staap – Türi, Väike-Pärnu 6b), 5) Lääne maakond ja Hiiu maakond – Lääne Malev (maleva staap – Haapsalu, Lahe 17), 6) Põlva maakond – Põlva Malev (maleva staap – Põlva, Võru 3), 7) Pärnu maakond – Pärnumaa Malev (maleva staap – Pärnu, Pikk 20), 8) Rapla maakond – Rapla Malev (maleva staap – Rapla, Sügise 4), 9) Saare maakond – Saaremaa Malev (maleva staap – Kuressaare, Väljaku 5), 10) Viljandi maakond – Sakala Malev (maleva staap – Saarepeedi vald, Karula küla), 11) Tallinna Malev (maleva staap – Tallinn, Narva mnt 81), 12) Tartu maakond – Tartu Malev (maleva staap – Tartu, Riia mnt 12), 13) Valga maakond – Valgamaa Malev (maleva staap – Valga, Võru 12), 14) Lääne-Viru maakond – Viru Malev (maleva staap – Rakvere, Pikk 15), 15) Võru maakond – Võrumaa Malev (maleva staap – Võru, Karja 22) ja Küberkaitse üksus (Tallinn, Toompea 8)^[10].

2000. aastal toimus Haapsalus esimene täielikult Kaitseliidu korraldatav võidupühaparaad.

Pärast Rootsi relvaabi saabumist peamiselt Kaitseväele, aga osaliselt ka Kaitseliidule 2002 paiku õnnestus Kaitseliidul just Eesti NATO-sse astumise aegu minna üle ka NATO standarditele vastavale relvastusele. Peamiseks automaatiks sai rootsi AK 4, kuulipildujaks KSP 58 ja granaadiheitjaks Carl-Gustaf. Muuhulgas sai Kaitseliit enda käsutusse lõpuks hulga korralikku teenindus- ja toetusvarustust nagu telgid, maskeerimisvõrgud, väliköögid jms. Hiljem lisandusid veel tagasilöögita tankitõrjekahurid.

2005. aasta detsembris ületas Kaitseliidu liikmete, kaitseliitlaste, arv 10 000 piiri. Lisaks oli eriorganisatsioonides veel üle 9000 liikme.^[11]

2000. aastate keskpaiku üritati Kaitseliidus arendada kaitseringkondade põhist pataljonidega süsteemi ja juhtmalevaid, mis aga tänu ebaefektiivsusele peatati.

2000. aastate lõpul paranes oluliselt Kaitseliidu varustamine vormiriietuse ja sõdurivarustusega. 2008. aasta paraadiks varustati kõik tuhatkond osalenud kaitseliitlast ühtse digitaal-laigulise vormiga (katsepartii), eesti rakmetega ja saksa kiivritega. Mõne aasta pärast hakkas toimima ka tavapärane varustamine ja Kaitseliidu aktiivsed allüksused omandasid 20 tegevusaasta järel esimest korda praktiliselt ühtse ilme.

Kaitseliit ja kaitseliitlased etendas märkimisväärset rolli pronksiöö sündmuste stabiliseerimisel 2007. aastal. Pronksiöö ja Gruusia sõja järel suurenes ühtlasi Kaitseliitu astumise huvi. 2010. aastaks kasvas Kaitseliidu liikmete koguarv üle 20 000, sealhulgas kaitseliitlasi oli üle 12 500.

Kaitseliidu areng alates 2013

2013. aastal võeti vastu uus Kaitseliidu seadus. Samaks aastaks oli Kaitseliidus kokku üle 22 500 liikme.

2017. aasta suveks oli Kaitseliidus üle 25 000 liikme.

Kaitseliidu ülemad ja peastaabi ülemad

Ülemad Eesti Vabariigis (1918–1940)

Kaitseliidu esimeseks ülemaks loetakse Johan Pitkat, kes valiti 11. novembril 1918 loodud Eesti Kaitse Liidu juhatuse esimeheks.

kindralmajor Ernst Põdder (11. november 1918 – 4. aprill 1919)
Eduard Alver (4. aprill – 24. oktoober 1919)
polkovnik Johan Unt (24. oktoober 1919 – 29. märts 1920)
(Sõjaväe Ringkonna Staabi Kaitse Liidu Osakonna Ülem 1920–1924)
kolonel Aleksander Seiman (17. detsember 1924 – 10. veebruar 1925)
kindralmajor Johannes Orasmaa (aastani 1935 kandis nime Johannes Roska, 10. veebruar 1925 – 28. juuni 1940)

Kaitseliidu Staabi ja Peastaabi ülemad Eesti Vabariigis (1918–1940)

kolonel Jakob Vende 1925–1926;
kolonel Jaan Maide, Kaitseliidu staabiülema kohustetäitja 1926, ülem 1927–1940;
kolonel August Balder, 1940.

Ülemad taasiseseisvunud Eestis

kolonel Kalle Eller (17. veebruar – 10. november 1990)
kolonelleitnant Manivald Kasepõld (10. november 1990 – 16. november 1992)
kapten, hiljem major ja kolonelleitnant Johannes Kert (16. november 1992 – 23. jaanuar 1996)
kapten, hiljem major Neeme Väli (kohusetäitja, 20. jaanuar 1996 – 7. aprill 1997)
kolonelleitnant, hiljem kolonel Lui Jaanson (kohusetäitja, 7. aprill 1997 – 8. juuni 1999)
kapten, hiljem major Benno Leesik (8. juuni 1999 – 25. märts 2006)
- Kaitseliidu staabiülem Kaitseliidu ülema kohustes major Urmas Muld
major, hiljem kolonelleitnant Raivo Lumiste (6. september 2006 – 31. august 2012)
- Kaitseliidu staabiülem Kaitseliidu ülema kohustes kolonel Kajari Klettenberg (31. august 2012 – 16. detsember 2012)
brigaadikindral, hiljem kindralmajor Meelis Kiili (16. detsember 2012 – 19. juuli 2019)
kolonel, hiljem brigaadikindral ka kindralmajor Riho Ühtegi, (19. juuli 2019 – 16. detsember 2023)
kindralmajor Ilmar Tamm (16. detsember 2023 – ???)

Kaitseliidu Peastaabi ülemad taasiseseisvunud Eestis

kolonelleitnant Heldur Toomet (10.11.1990–23.11.1993)
major Neeme Väli (1993–1996)
kapten Benno Leesik (1996 – 8. juuni 1999)
staabiülema kohusetäitja Kaitseliidu peainspektor kapten Mati Sülluste (1999–2000)
major Riho Terras (jaanuar 2000 – detsember 2000)
kolonel Kajari Klettenberg (2007–2013)
kolonel Ilmar Tamm (2013 – 30. juuli 2018)
kolonel Jaak Mee (30. juuli 2018 – 2020)
kolonel Eero Rebo (jaanuar 2020 – )