Aleksander Jaanus (detsember 1904 Rakvere – november 1960 Tallinn) oli Eesti NSV riigitegelane ja Eestimaa Kommunistliku Partei juhtivametnik, rahvuselt eestlane.
Noorus
Aleksander Jaanus (Ivanov)[viide?] sündis Rakveres tisleri perekonnas. Isa Nikolai suri 1914, ema töötas teenijana. 1912–1916 õppis Rakvere linna algkoolis, 1916–1918 oli õpilane-lukksepp lukksepatöökojas Rakveres.
Tegevus NSV Liidus
1918 – aprill 1919 elas tädi juures Petrogradis, aprill 1919 – aprill 1924 oli Punaarmees, 1919–1921 võttis osa Anton Denikini ja Mahno vastastest lahingutest Harkovi ja Luhanski all Ukrainas (Mahno vastu võitles Uljanovi-nimelise üksiku hävituspataljoni rühma koosseisus). Sai 1921 haavata. Aprill 1924 – november 1929 veevärgilukksepp masinaehitustehases Bolševik Kiievis. ÜK(b)P liige 1926. aastast. 1927–1929 õppis Kiievis õhtuses töölisfakulteedis. Novembrist 1929 kuni aastani 1931 oli ta Tarassovi rajooni tööliste-talupoegade inspektsiooni kontrollkomisjoni esimehe asetäitja Põhja-Kaukaasia krais. 1931–1935 õppis Stalini-nimelise Kommunistliku Ülikooli sõjalises teaduskonnas ajalugu ja sõjaasjandust, omandas ajaloolase-propagandisti ning Tööliste ja Talupoegade Punaarmee poliittöötaja eriala. 1935–1937 oli Staro-Ataginski masina-traktorijaama direktori asetäitja poliitalal Tšetšeeni-Inguši ANSV-s, 1937 – mai 1940 Groznõi linnas vabariikliku ajalehe "Groznenski rabotši" toimetuses partei- ja propagandaosakonna juhataja. Mai 1940 – august 1940 oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee poliittöötajate reservis Leningradi sõjaväeringkonna Poliitvalitsuse juures,
Tegevus Eesti NSV-s
Augustist 1940 – augustini 1941 180. territoriaalse laskurdiviisi poliitosakonna ülem Tallinnas.
Tegevus Teises maailmasõjas
Augustist 1941 juunini 1942 oli ta 202. motoriseeritud laskurdiviisi poliitosakonna ülema asetäitja Looderindel. Sai kergelt haavata. Juuni 1942 – märts 1943 oli
126. üksiku laskurbrigaadi poliitosakonna ülem Looderindel, märts–juuni 1943 Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Poliitpeavalitsuse juures reservis Moskvas. Auastmelt major. Juuli 1943 – veebruar 1944 oli 8. Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna inspektor Kalinini ja Leningradi rindel. Sai raskelt haavata. Veebruarist 1944 jaanuarini 1945 oli 779. suurtükiväepolgu komandöri asetäitja poliitalal Leningradi rindel, jaanuar 1945 – jaanuar 1946 938. polgu komandöri asetäitja poliitalal Leningradi rindel ja Turkestani sõjaväeringkonnas. Sai 1945 kergelt haavata.
Tegevus Eesti NSV-s
Jaanuarist 1946 aprillini 1950 EK(b)P Viljandi maakonnakomitee I sekretär. EK(b)P KK määrusega 18.03.1948 avaldati Jaanusele noomitus ÜK(b)P KK ja EK(b)P KK määrustesse vastutustundetu suhtumise ja nende puuduliku täitmise eest.
2. märtsil 1950 pöördus Jaanus EK(b)P KK Büroo poole palvega tühistada tema parteiline karistus. 10. märtsil 1950. aastal seda Nikolai Karotamm EK(b)P KK sekretärina ka tegi. Aprill 1950 – aprill 1951 oli Jaanus EK(b)P KK sekretär, aprill 1951 – juuni 1953 Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi poliitsektori ülem.
16. juuni 1953 – veebruar 1954 oli Eesti NSV Siseministeeriumi Miilitsavalitsuse Poliitosakonna ülem, veebruar 1954 – juuli 1956 Eesti NSV kaubandusministri asetäitja kaadrite alal.
27. jaanuar 1956 esitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Müürisepa ettepaneku vabastada Jaanus ametikohalt kui tööga mitte toimetulev isik. 24. jaanuaril 1956 on koostas A. Jaanuse allkirjastamata avalduse tema vabastamise kohta Eesti NSV kaubandusministri asetäitja ametikohalt kaadrite alal alates 1. veebruarist 1956. Põhjusena olid toodud tema lakkamatu tagakiusamine ja intriigse õhkkonna kujundamine tema ümber töökohal. 23. märtsil 1956 arutati Jaanuse küsimust Tallinna linna EKP Keskrajooni rajoonikomitee bürool. Talle heideti ette, et oli lahkunud 1955. aastal oma pere juurest ja vastavas määruses rõhutati tema ebaparteilist suhtumist peresse. Ühtlasi peeti vajalikuks ta parteist välja visata. Kuna Jaanus pöördus pere juurde tagasi, siis avaldati talle selles osas üksnes parteiline noomitus. Samal ajal ei peetud otstarbekaks jätta teda ministri asetäitjaks: EKP KK büroo otsusega 31. juulist 1956 vabastati sellelt kohalt.
1956–1960 oli ta Tallinna sööklate, restoranide ja kohvikute trustis restorani Nord direktor[1]. Taotles 10. mail 1960 personaalpensioni, milleks aga Johannes Käbini arvates polnud alust.
Valdas eesti, vene ja ukraina keelt.
Ta suri Tallinna Vabariiklikus Haiglas 18.novembril 1960 ja ta maeti 20. novembril 1960 Metsakalmistule[2].
Isiklikku
Abikaasa: Anna Andrei t. Pastuhhova (s. 1916). Tütar: Ella (s. 1938).
Pojad (kaksikvennad): Feliks (s. 1941), Valentin (s. 1941)[3].
Viited
