Anton Starkopf oli Põhjasõjas osalenud Rootsi ohvitseri järeltulija.[1] Ta sündis Lohu-Kärneri talus talunikust ehitusmeistri paljulapselises peres.[2] Talu asus Tallinna–Rapla–Türi maantee ja raudtee vahel väikesel kõrgendikul. Koduküla nimest tuletas ta nimekuju Starkopf-Rea.
Sai alghariduse Järvakandi ministeeriumikoolis. Pärast selle lõpetamist töötas vallakirjutaja abina Kohilas ja Aleksandri vallas. Oli vahepeal ka lühemat aega Moskva lähistel mõisas raamatupidaja.[3] Haridusteed jätkas Tallinna kaubanduskoolis, jätkuvalt raamatupidamise erialal, ja Peterburi kõrgematel kaubandus-tööstuskursustel.[4] Suhtlemine Peterburis õppivate kunstnike August Janseni, Peet Areni, Paul ja Karl Burmani ning teistega äratas temas huvi kunsti vastu. Peterburis olles tulevane kunstnik haigestus ning saadeti Hyvinkäässe sanatooriumi, kus ta hakkas igavuse peletamiseks voolima. Juhuslikult sattusid tema tööd professor Wennerbergi ja skulptor Johannes Haapasalo kätte, kes soovitasid noormehel valida skulptori elukutse.[3]
Esimene kunstinäitus, kus Starkopf Eestis osales, oli Noor-Eesti näitus 1914. aastal, kus ta esineb koos Vabbega.[3] Näitusel eksponeeris ta neidsamu Ahvenamaal valminud joonistusi. Sama aasta kevadel siirdus Soome, Viiburi lähedale ning hilissuvel Saksamaale, kavatsusega minna sealt tagasi Pariisi.
1914. aasta sügisel viibis Anton Starkopf Dresdenis, kus ta arreteeriti kahtlustatavana spionaažis ning interneeriti esmalt Vehleni ja hiljem Ratheni külla.[5] Algul elatus ta Hispaania konsulaadist saadud rahalisest toetusest, selle lõppedes hakkas Dresdenis tööd otsima.[5] Soome tulevase konsuli abiga sai ta kiviraiuja õpilase koha Leo Buce töökojas.[5] Sel ajajärgul tutvus kunstnik tulevaste maailmanimede Otto Dixi ja Georg Kindiga.[5] 1917. aastal siirdus Starkopf romantiliste tunnete ajel Berliini, kus sai tööd professor Manzeli töökojas.[5] Seal töötades osales Starkopf Gaueseni toomkiriku reljeefide valmistamises.[5] Poolteist aastat töötas skulptor F. Metzneri ateljees ateljeejuhataja ja assistendina.[2] Aasta enne I maailmasõja lõppu kunstnik haigestus. Ta sai tööd tõlgina Sprottau tuberkuloosihaiglas, kuhu olid koondatud tuberkuloosi haigestunud sõjavangid üle Saksamaa.[5] Starkopfi ülesandeks oli surmateadete väljakirjutamine ning haiglas töötatud 10 kuu jooksul kirjutas ta ka 20 teadet Eestisse.[5] Eestisse õnnestus tal naasta 1918. aastal.
Eestis töötas ta lühemat aega Haridusministeeriumi kunstiosakonnas. Siis kutsusid Tassa ja Mägi Starkopfi Tartusse, kus koos asutati 1919. aastal Kõrgem Kunstikool Pallas. Aastatel 1919–1940 töötas koolis skulptuuriõppejõuna. Pärast Konrad Mägi lahkumist sellelt kohalt töötas ta 1929–1940 kooli direktorina. Tema käe all on õppinud hulk hilisemaid tuntud eesti skulptoreid: Ferdi Sannamees, Herman Halliste, Johannes Hirv, August Vomm, Ernst Jõesaar jt. 1934 pälvis kunstnik professori tiitli ja Rootsi Vasa ordeni.[6] 7. oktoobril 1939 nimetati ta Haridusministeeriumi juurde asutatud Kunstikomitee liikmeks. Eesti NSVs oli ta J. Koorti nimelise Rakenduskunstikooli direktor.
Aastatel 1944–1950 oli Starkopf Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuriõppejõud ja 1945–1948 ka selle direktor. 1950. aasta aprillis toimunud loominguliste liitude pleenumil nimetati Starkopfi fašistide käsilaseks ja vabadussõjalaste liikumise propageerijaks. Sellises õhkkonnas ei julgenud skulptor enam kodumaale jääda ning siirdus Moskvasse S. Merkulovi ateljeesse, kus tollal juba 60-aastane kunstnik teenis leiba kiviraiumise ja kipskoopiate valmistamisega.[7]1954. aastal Tartusse naasnult pühendus ta vabaloomingule. 1930. aastal oli valminud Starkopfil Arnold Matteuse projekteeritud suure valgusküllase ateljeega eramu Tähtveres. Seal töötas meister elu lõpuni. Pärast tema surma rajati ateljeeruumidesse tema majamuuseum.
Anton Starkopf suri 30. detsembril 1966 ning maeti koduaeda õunapuude alla.[7]
1920. aastatel olid eelismaterjalideks pronks ja puu. Tasapisi liikus kunstnik ekspressionistlikelt joonistustelt ja skulptuuridelt realistlikuma vormitunnetusega portreede loomisele. Temaatikalt eelistas kunstnik antiikmütoloogiat ja piiblistseene. Aastakümne algul tegi ta mitu Vabadussõja monumenti (Ambla, Laiuse, Türi, Kilingi-Nõmme). Starkopf eelistas lihtsa joonega vertikaalseid mälestussambaid, millest enamiku lahendas püramiidjate obeliskidena. Tähelepanuväärsed ongi pigem sammaste reljeefid. Eriti ilmekas pronksreljeef asub Puhja mälestussambal (1925), mis taasavati 1988. aastal. Vabadussõja monumentidest tõuseb veel esile Laiuse langenud sõdurite mälestusmärk (1925).[7]
1930. aastatel algas niinimetatud graniidiperiood ning kujunes välja kunstniku isikupärane kunstikeel. Tema loomingut iseloomustab suletud kompositsioon ja üldistav vormikäsitlus, arhitektooniline liigendus ja materjali eripära arvestav pinnatöötlus. Meistri kunstnikukreedo oli: Heas skulptuuris peab olema 33% modelli, 33% materjali ja 33% kunstnikku ennast. Kunstniku enda osas peab avalduma kunstniku süda, aju ja pöial.[6]
1960. aastatel pühendus kunstnik enam dekoratiivskulptuurile. Sel ajal valmisid mitmed Eesti kultuuritegelaste portreed. Anton Starkopf on kujutanud näiteks Kristjan Jaak Petersoni (puu, 1956–1957), Konrad Mäge (graniit, 1963) ja Nikolai Triiki (graniit, 1964).
Juba 1920. aastatel oli Starkopf loonud hulga range arhitektoonilise üldlahendusega reljeefi või figuuriga vääristatud mälestus- ja hauasambaid. Kunstnik pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptori töös ja rõhutas seda oma õpilastelegi. Elu lõpukümnendil valmisid vanameistril mitmed graniidist hauakujud: "Viimane samm" Metsakalmistul, "Finiš" Riia Metsakalmistul, "Kandlemängija" Raadi kalmistul ning "Väsinu" ja "Saarepiiga" Hageri kalmistul.[7]
Viimastel aastatel, tervise halvenedes eelistas Starkopf tehnikatest keraamikat ja materjalidest tina. Tema kätega valmis hulk keraamilisi plaate, millest õnnestunumateks loetakse neid, mis valmisid nooruspõlve joonistuste järgi.[7]
Isiklikku
Aastatel 1920–1928 oli Starkopf abielus Lydia Meiga.
Tema õe Linda Pääsukese elukaaslane oli kunstnik August Jansen, nende poeg oli skulptor Ole Ehelaid.
