“Portree ajakirjanik Sylvia von Hardenist”, “Skatimängijad”, "Sõda"
Otto Dix 1933.
Otto Dix (2. detsember1891Gera, Saksamaa – 25. juuli1969 Singen, Saksamaa) oli 20. sajandi Saksa maalikunstnik, kelle teostel on oluline osa liikumises Neue Sachlichkeit (uusasjalikkus). Dix osales vabatahtlikuna esimeses maailmasõjas, tema tuntumad teosed kujutavad sõjas haavatud sõdureid, samuti maalis Dix ühiskonnakriitilisi teoseid. Dix sattus oma vaadete tõttu natside ebasoosingusse ja lõpetas seetõttu sotsiaalsete teemade käsitlemise. Hilisema elu pühendas ta maastike ja kristlike teemade maalimisele.[1]
Elulugu
Otto Dix oli töölispere vanim poeg. Vaatamata töölisklassi taustale, puutus Dix kunstiga kokku juba noorest east – tema nõbu oli Naumburgis maalija ning ka ema oli kunstilembene. Noorena veetis Dix palju aega oma nõo ateljees, kuid kunstiga tegelema innustas teda hoopis põhikooliaegne õpetaja, kes julgustas Dixi vabale loomingulisele väljendusele. 1906.–1910. aastal oli Dix Carl Senffi juures õpipoiss, kuid Dixi enda sõnul ei julgustanud Senff kunstnikku, vaid pidas teda alati keskpäraseks. 1909–1914 õppis Dix Dresdeni kommertslikus kunstikoolis, pidades seda ise tehniliselt vajalikuks, kuid kunstiliselt vähearendavaks. Tema õpetajad olid Richard Melbert, Paul Nausmann ja Richard Guhr. Esimesed Dixi maastikumaalid ja autoportreeseeriad pärinevadki Dresdeni kooli aegadest. Kooliajal mõjutas Dixi loomingut kokkupuude futurismi, sümbolismi ja impressionismiga, samuti Van Goghi looming ja Nietzsche teosed. Samuti reisis Dix kooliajal ka Austriasse ja Itaaliasse.[2]
Esimeses maailmasõjas
1914. aastal astus Dix vabatahtlikuna esimese maailmasõja väeteenistusse. Nagu mitmed teisedki temaaegsed haritlased, pidas Dix sõda muutuva maailma märgiks ning oli eufooriline sõja pooldaja. Siiski kadus entusiasm sõja tegelikkust nähes ruttu. Erinevalt teistest kunstnikest, kes sõja tegelikkust nähes närvivapustuse või šoki tõttu koju saadeti, osales Dix sõjas siiski sõja lõpuni. Dix väärtustas sõjas saadud kogemusi, sest pidas end realistiks, kes pidi elu erinevaid külgi ise kogema ja nägema. Dix oli sõjas kuulipildur, mistõttu osales ta tihti lahingu eesliinil. Ka sõja ajal jätkas Dix kunstiga tegelemist. Tema sõjaaegset graafikat eksponeeriti Dresdenis 1916. aastal.[1]
Elu pärast sõda
Pärast sõda, 1919. aastal kolis Dix Dresdenisse, kus temast sai osa lühiajalisest ekspressionistlikust grupist Dresdeni Setsessioon, millega korraldati ka kaks näitust. Aastatel 1922–1925 elas Dix Düsseldorfis. See avas ta uutele mõjutustele. Ta oli osa Johanna Ey’ri kunstisalongi ringkonnast ja modernistlikust kunstiliikumisest Das Junge Rheinland. 1923. aastal abiellus Otto Dix Martha Kochiga. Paar sai järgneva kümnendi jooksul kolm last ning isa maalis lapsi kogu nende lapsepõlve vältel.[1]
1924. aastal liitus Dix Berliini Setsessiooniga, mille eesmärk oli pakkuda vastukaalu akadeemilisele kunstile. 1925. osales Otto Dix Neue Sachlichkeiti näitusel. Sellest näitusest kujunes uus kunstiline liikumine – uusasjalikkus. Uusasjalikud kunstnikud, kelle parimaks esindajaks peetakse just Otto Dixi, sattusid kiirelt natside ebasoosingusse – neid süüdistati ebamoraalsuses ja natsismivastaste vaadete levitamises.[3]
1926. aastast palgati Dix Dresdeni Akadeemia professoriks, samal ajal alustas ta oma loomingu ambitsioonikamaid teoseid, milleks olid triptühhonid “Metropolis” ja “Sõda”. 1931. aastal nimetati Dix Preisi Kunstiakadeemia (Preußische Akademie der Künst) liikmeks. 1933. aastal, kui natsid pääsesid võimule, võeti Dixilt päevapealt Dresdeni akadeemias õpetamise õigus. Leiti, et tema teosed ei sobi natsistliku moraaliga. 1930. aastate keskel kolis Dix korduvalti ühest väiksest Saksa külast teise ja tõmbus ühiskonnaelust tagasi. Tema kunsti temaatika muutus neutraalsemaks ning ta hakkas maalima maastikke ja kristlikke teemasid. 1945. aastal värvati Dix teise maailmasõja Saksa armeesse, kus ta langes Prantsusmaal sõjavangi, kuid sõja lõppedes lubati ta tagasi oma kodupaika Hemmenhofi.[3]
Sõja järel poliitiliselt lõhestatud Saksamaal suutis Dix oskuslikult navigeerida Lääne ja Ida vahel. Ta õpetas nii Lääne- kui ka Ida-Saksamaa akadeemiates ja võitis auhindu nii Saksa Föderatiivses Vabariigis kui ka Saksa Demokraatlikus Vabariigis.[3]
Otto Dixi loomingust räägitakse enamasti ekspressionismi võtmes, ometi iseloomustab tema kunsti eeskätt uusasjalik liikumine. Dix töötas peamiselt õlivärvidega, saades inspiratsiooni vanadelt saksa meistritelt. Samuti tegeles ta graafikaga ja vähem ka akvarellidega. Dixi loomingu algusaastad langesid kokku Dresdenis elava kultuurielu perioodiga, mistõttu tutvus Dix nii saksa vanemate stiilide kui ka uuemate vooludega nagu sümbolismi, impressionismi ja kubismiga. Samuti mõjutasid tema loomingut Nietzsche filosoofilised ideed. Dixi sõjaeelsest loomingust pärinevad autoportreede ja maastikumaalide seeriad, mis on stilistiliselt segu 16. sajandi saksa stiilist ja juugendist.[2]
Vaatamata Dixi aktiivsele tegevusele esimeses maailmasõjas, oli ta sel perioodil aktiivne ka loominguliselt, tegeledes peamiselt graafikaga. Tema maailmasõjaaegset loomingut iseloomustab sõja kujutamine teatud abstraktsusega, kuid ometi säilitades ka visuaalse objektiivsuse (teosed “Kaevikud”, “Õhtupäike”).[2]
Esimeses maailmasõjas kogetu mõjutas Dixi kunsti kogu ta loometee vältel, kuid kõige enam 1920. aastatel. Vahetult pärast sõda maalis Dix teoseid sõjainvaliididest ja nende igapäevaelust Weimari vabariigis. Teoses “Skatimängijad” kujutab Dix invaliidistunud sõjaveterane, kes mängivad kaarte. Maal on üks Dixi tuntumaid (samasse temaatikasse kuuluvad ka maalid “Prager Straße” ja “Tikumüüja”) . 1920. aastatel arendas Dix stiililiselt välja oma loomingule omase realismi, mis peegeldas satiiriliselt ja groteskselt Weimari vabariigi ühiskonda. Lisaks portreedele kujutas Dix prostituute, vägivalda ja mõrvastseene. Sellest perioodist on pärit ka Dixi ilmselt kuulsaim teos “Portree ajakirjanik Sylvia von Hardenist”.[1]
1925. aastal osalesid Dixi teosed näitusel “Neue Sachlichkeit”, mis ühendas kunstnikke, kes olid oma teostes välja töötanud uue postekspressionistliku kujutamise viisi. Uusobjektiivne liikumine hõlmas stiililiselt erinevaid kunstnikke, kuid neid kõiki ühendas põhimõte kujutada asju sügavalt olemusliku realismiga.[4]
Otto Dixi majamuuseum, Gera, Saksamaa
Dixi sõjamaalide tippteos on 1929–1932 maalitud triptühhon “Sõda”. See on neljast maalist koosnev suurteos, mis kujutab sõda selle algusest kuni “võiduka lõpu” või surmani. Natside võimuletulekuga 1930. aastatel muutus suhtumine Dixi kunsti negatiivseks. Seda peeti ebamoraalseks ja tal keelati Saksamaal näituste korraldamine. Aastatel 1937–1938 olid tema teosed natside korraldatud näitusel, mille eesmärk oli hävitada nende kunstnike karjääri, keda peeti vaimuhaigeteks, ebasobivateks ja ebapatriootlikeks. Vastuseisust olenemata jätkas Dix ka 1930. aastate algul ühiskonnakriitilise kunsti loomisega, satiiritsedes isegi Hitleri üle (teoses “Seitse surmapattu”).[2]
Dixi 1930. ja 1940. aastate loomingut iseloomustab sisemine kriis, mille tekitas poliitiliselt vaba kujutusviisi keelamine. Selle tulemusena hakkas Dix maalima maastikke ja kristlikku temaatikat, tehes harva ka portreesid.
Teises maailmasõjas
1945. aastal värvati Dix teise maailmasõtta, kus ta langes Prantsusmaal vangi. Sõjavangina maalis Dix toidu ja sigarettide eest pisikesi akvarellmaale ja tegi joonistusi. Pärast teist maailmasõda jätkas ta maastiku ja kristlike teemade maalimist, ent loomingusse ilmusid taas ka sõjamotiivid. Dix täiustas veelgi oma ajaloolistest maalimistehnikatest inspireeritud stiili, tegeles ka graafikaga ning osales elu lõpul lühikeses dokumentaalfilmis.[1]
Olulisus kunstiajaloos ja pärand
Otto Dixi mäletatakse eeskätt tema Weimari vabariigi aegsete portreede tõttu, mis annavad edasi 20. sajandi alguse Saksamaa keerulist ühiskondlikku olu. Samuti on oluline tema panus uusasjaliku stiili väljatöötajana ja esindajana. Dixi teosed esimesest ja teisest maailmasõjast aitavad mõista sõja koledust ja psühholoogilist mõju selles osalenud inimestele.[1]
