Tiina Pikamäe (aastani 1972 Olep, sündinud 5. juunil 1947 Tallinnas) on eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.[1]
Lõpetas 1965. aastal Tallinna 22. Keskkooli ja 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli.
Töötas 1969–1993 Eesti Kunstimuuseumis, sh 1985–1993 skulptuuriosakonna juhatajana. Oli 1993–2000 Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, seejärel Tallinna 21. kooli õpetaja.[1]
Käsitlenud peamiselt 1970. aastate põlvkonna Eesti skulptorite loomingut, uurinud August Ludwig Weizenbergi loometeed ja Eesti medalikunsti ajalugu, tegutsenud kunstikriitikuna, koostanud näitusi ja katalooge.[1]
Teoseid
- Sovjetestnisk grafik i Sverige (kataloog). Tallinn 1977
- Akt eesti skulptuuris. Tallinn 1978
- Jaak Soans. Tallinn 1986
- A. Weizenbergi eestiaineliste teoste tähendusest 19. sajandi eesti kultuuris. // RKM-i kogude teatmik 1986. Tallinn 1989
- Ülo Õun. Tallinn 1990
- Olav Männi. Tallinn 1990
- Mare Mikoff. Tallinn 1991
- Sajandivanune traditsioon. // Horisont (1991) 9
- Hille Palm. Tallinn 1992
Isiklikku
Tema isa oli teatrikunstnik Jaak Olep ning vend oli kunstiajaloolane ja -kriitik Jaak Olep.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Kirjandus
- Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn 1996. Lk 386
Välislingid
