August Jansen sündis Allikukivi[1] kalevivabriku kangru ning ühtlasi harrastusnäitleja ja teatridekoraatori perekonnas. 1886. aastal suri kunstniku isa ning ema kolis Narva.[2] August Jansen õppis aastatel 1894–1895 Narva algkoolis, töötas ühtlasi linavabrikus ja hiljem joonestajana kalevivabrikus ning seejärel aastani 1898Stieglitzi kunstikooli Narva filiaali õhtustel joonistuskursustel.[3]
Aastatel 1900–1904 õppis Jansen Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis, mille lõpetas suure hõbeaurahaga.[2]1905. aasta sügisel astus ta Peterburi Kunstide Akadeemiasse. 1910. aastal halvenes Janseni tervis järsult ning ta taotles akadeemialt aastast õppepuhkust. Hilissügisel sõitis ta tagasi Eestisse ning asus Anton Starkopfi õhutusel Triigis maaliõpetajaks vallasekretär Luki pojale, tulevasele maalikunstnikule Herbert Lukile. Suvel rändasid kõik kolm – Jansen, Starkopf ning Lukk – mööda Eestit: Starkopfi kodukohas Kohilas, Kärus, ning Jansen jõudis ka Vormsi ja Muhu saartele.[4] Sügisel naasis Jansen Peterburi, kus lõpetas 1913. aastal akadeemia maali erialal.
Jansen töötas Peterburi, Rakvere ja Tallinna koolides joonistusõpetajana. 1927. aastast töötas ta õpetajana Riigi Kunsttööstuskoolis[8]. 1942. aastal vallandati ta tolleks ajaks Tallinna Kujutava ja Tarbekunsti Kooli nime kandva õppeasutuse õppejõu kohalt. 1946. aastal sai ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi professoriks. 1956. aastal läks August Jansen pensionile ning suri aasta hiljem.
1925 ehitas Jansen koos kunstnike Peet Areni ning Karl BurmanigaKadriorgu Peeter I tallide kohale nn "kunstnike koloonia" ehk ateljee, kus elas ja töötas. 28. augustil 1941 süütas Tallinna Töölispolk need hooned põlema.[9] Tulemöllus hävis Janseni ateljee koos suure hulga tema loominguga. Kunstnik kolis seejärel koos perega Harjumaale Põllkülla.[10]
August Janseni mälestuskivi
Looming
August Janseni loomingu hulka kulub portreid, maastikumaale, linnavaateid, ulatuslikke kompositsioone, dekoratiivseid pannoosid ja natüürmorte. Tehnikatest eelistas ta õlimaali, vähem temperat, guašši ja pastelli. Ta oli erakordselt viljakas looja. 1946. aastal antud intervjuus arvas kunstnik, et on loonud umbes 1000 teost, millest 300–400 hävisid Teises maailmasõjas.[10]
Jansen hakkas näitustel osalema 1910. aastal, esinedes Tallinna Eesti Kunstiseltsi näitusel, kus ta sai tähelepanu oma realistliku žanrimaaliga "Kirikuteel". Hiljem võttis osa pea kõigist suurematest Eesti kunstinäitustest nii Tallinnas, kui ka Tartus ning kõikidest eesti välisesindusnäitustest. Laiema tunnustuse osaliseks sai ta esmakordselt 1913. aastal, mil Tallinna Börsisaalis olid välja pandud Janseni triptühhon "Tallinna raekoja interjöör" ja "Kalevipoeg kivi viskamas". Eeposeainelise teose maalis Jansen 1912. aastal, mil Eesti Rahva Muuseumi rajamine oli täies hoos, ning eesti ainelise vanavara kogumisele osutati suurt tähelepanu.[7]
Esimestel iseseisvatel loominguaastatel akadeemia lõpetamise järel lähtus kunstnik oma teostes juugendist ja rahvusromantismist. 1922. aastast tegeles Jansen eesti kunstielu organiseerimisega ning leidis end peagi esindusmaalija rollist. Ta sai tellimusi mitme monumentaalmaali loomiseks, mis enamuses on hävinud. Eesti Kunstimuuseumis on säilinud tema Toompea lossi Valge saali jaoks lünettmaalid "Töö" ja "Võit"[11].[12]
1930. aastail sündis kunstnikul portreesid ja maastikumaale, mis kuuluvad tema loomingu tippteoste hulka, ennekõike tema perekonnaliikmete portreed ("Tütarlaps õlgkübaraga").[12] Portreedes eelistas Jansen neutraalseid jooni, kuid vahel ühendas elavalt portree ja maastiku. Jansenite pere 1932. aastal valminud suvekodu Põllkülas oli kohaks, kus kunstnik sai pühenduda looduse maalimisele eri päeva- ja aastaaegadel.[12]
