Natalie Mei (Mey; 10. jaanuar 1900 Liepāja – 29. juuli 1975 Tallinn) oli eesti teatrikunstnik ja raamatugraafik.
Elukäik
Natalie Mei sündis meresõitja Juhan Mei viielapselises peres Liepājas Lätis, kus ta isa oli sõjasadama ehitamisega seotud. 1912. aastal asus perekond elama Tallinna ning 1917. aastal lõpetas Natalie Tallinna Tütarlastegümnaasiumi. Aastatel 1917–1918 elas ta koos perega Petrogradis, kus õppis ühe seminari Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis. Kunstiõpinguid jätkas ta juba Tallinnas Nikolai Triigi käe all. 1919. aastal võttis ta esimest korda osa näitusest, milleks oli Kunstiühingu Pallas kevadnäitus Tartus. 1921. aastal astus ta Kunstiühingu Pallas kunstikooli joonistusõpetajate kursusele, mille lõpetas 1924. aastal ainsa naisena koos Eduard Wiiralti, Ferdi Sannamehe ja Kuno Veeberiga. Lõputööks olid Meil illustratsioonid Juhan Liivi "Varjule". Enesetäienduseks reisis ta korduvalt Lääne-Euroopa kunstikeskustes.
1924–1925 töötas ta joonistusõpetajana Võru Õpetajate Seminaris, 1929. aastal kutsus Ants Lauter oma akvarellidega huvi äratanud noore kunstniku tööle Estoniasse. Aastatel 1925–1940 töötas Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi kunstiõpetajana. Aastatel 1929–1935 ja 1944–1956 oli ta Estonia teatri kostüümikunstnik. 1930–1935 rõivastusala juhataja, ning 1944–1964 oli Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi lavakostüümide õppejõud: 1944–1946 ja 1950–1964 tekstiilikateedri juhataja.
Alates 1945. aastast Eesti NSV teeneline kunstitegelane. 1958. aastast Kunstnike Liidu ja 1968. aastast Eesti NSV Teatriühingu liige.
Looming
Natalie Mei hakkas juba kooliajal osalema kujutava kunsti ja rakenduskunsti näitustel nii Eestis kui ka välismaal, peaasjalikult akvarellidega, aga ka pliiatsijoonistustega.
Ta oli esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik, kes tõi järjekindlalt toonasesse stsenograafiasse uue suhtumise kostüümi kui lavastuse olulisse sisulisse komponenti.[1] Ta hakkas tegema igale lavastusele uusi kostüüme (seni oli valitud neid teatri garderoobist), arvestades lavastustervikut. Tema kui tugeva joonistaja ja hea akvarellisti kostüümikavandeil on iseseisev kunstiväärtus.
Natalie Mei kavandas 1930. aastate alguses kostüüme Aleksander Tuurandi ja aastast 1937 V. Haasi kujundatud lavastustele.[2] Aastast 1936 tegi ka lavakujundusi (Moliere'i "Ebahaige", Eesti Draamateater), hooajast 1949/1950 sai dekoratsioon peamiseks.[2] Ta lõi lavakujundusi ja kostüüme Estonia teatri kõrval ka Tallinna Draamateatris ja Leningradi Muusikalise Komöödia Teatris. [2]
Raamatugraafikaga tegeles Mei peamiselt 1920. ja 1930. aastatel. Ta illustreeris palju lasteraamatuid ning ilukirjandust. Mõnda aega joonistas ka ajakirjale Pikker karikatuure, kus kasutas pseudonüümi – Ants Kuunar.
1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses lõi ta ilmeka tüübistikuga ekspressionistlikke ja uusasjalikke joonistusi ("Kalarand", pliiats) ning kollaažitehnikas (ajakirjaväljalõiked, siid, kalingur) karakterportreid ("Mehe portree", 1932). [2]
Natalie Mei on tegutsenud ka filmikunstnikuna ("Põrgupõhja uus Vanapagan", 1964, Tallinnfilm).[2]
Tunnustus
Mälestuse jäädvustamine
Alates 2006. aastast annab Eesti Teatriliit välja Natalie Mei nimelist auhinda, millega tunnustatakse lava- ja kostüümikunstniku terviklikku tööd kavandist teostuseni.[3]
Isiklikku
Natalie Mei õed Kristine Mei-Mark ja Lydia Starkopf-Mei olid samuti kunstnikud. Ta oli Karin Margi, Lüüdia Vallimäe-Margi ja Elga Mark-Kuriku tädi.
Viited
Välislingid
Pallase koolkond |
|---|
| Maal ja graafika |
|
| Skulptuur |
|
|---|
| Vaata lisaks |
|
|---|
