PROFILBARU.COM

Liepāja
läti	Liepāja
	Liepāja lipp Liepāja vapp
	Pindala: 68,0 km² (2024)
	Elanikke: 66 680 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 56° 30′ N, 21° 1′ E

Liepāja (läti^ⓘ) (ka Liibavi, saksa keeles Libau) on linn (aastast 1625) Läti edelaosas Kurzemes. Asub Läänemere ja Liepāja järve vahelisel maakitsusel. Liepāja on Läti kõige läänepoolsem linn.

Liepāja on omaette 1. järgu haldusüksus – vabariigilinn (republikas pilsēta).

2010. aasta alguses oli Liepāja elanikest arvestuslikult lätlasi 53,0%, venelasi 32,2%, ukrainlasi 5,2%, valgevenelasi 3,5%, leedulasi 3,1%, poolakaid 1,1% ja muudest rahvustest inimesi 1,9%.

Karosta kanali ääres varem paiknenud Vene sõjaväe sadamas tegutseb Tosmare Laevatehas, millel on ainsana Balti riikidest kuivdokid, ehitatud enne Esimest maailmasõda. Ühe doki pikkus on 187 m ja laius 26 m, teine on 220 m pikk ja 24 m lai. Praegu on Liepājas vabamajanduspiirkonna raames Läti suuruselt kolmas Liepāja kaubasadam.

Kesklinnast 7 km kaugusel asub Liepāja lennujaam. Seal asub ka Liepāja raudteejaam. Linnas on aastal 1954 avatud ülikool.

Ajalugu

Asulat on esimest korda mainitud aastal 1253 (villa, quae dicitus Lyva). Kohanimi on seotud soome keele sõnaga liiva – "muda", "lima" – ja eesti keele sõnaga liiv.^[3] Toona kuulus see kuralaste Piemare maakonda. Sealset sadamat on esimest korda mainitud aastal 1263. Linnaõigused sai Liepāja aastal 1625 Friedrich Kettlerilt.^[viide?]

Liepāja (*Libau*) linna kaart aastast 1875

1812. aasta sõja ajal vallutas Kuramaa Prantsusmaa marssal Étienne Macdonaldi X korpus. Juulis hõivasid prantslased Kuramaa kubermangu pealinna Miitavi, päev varem anti üle Liibavi.^[4] Augustis seati sisse administratsioon, mida juhtisid esialgu intendendid Jules de Chambaudoin ja Charles de Montigny (august-oktoober), seejärel Jacques David Martin (oktoober-detsember). Prantsusmaa okupatsioon kestis kuni 1812. aasta detsembrini.

Aastal 1823 rajati linna trükikoda, aastal 1845 avati seal Liepāja merekool. Aastatel 1869–1876 ehitati Liibavi–Romno raudteed, mis ühendas linna Poltaava kubermanguga. Taoline tagamaa aitas linnal muutuda tööstuslinnaks – nii töötas 19. sajandi lõpus pool linna elanikest metallitööstuses. Aastal 1890 rajati Karosta linnaossa sõjasadam. Liepāja sõjasadama kaitseks ehitati Karosta piirkonda Põhjafort (Ziemeļu forti) ja Lõunafort, mis lammutati aga 1908. aastatel.

Linna sadamast väljusid enne esimest maailmasõda Vene-Ameerika Liini laevad, millega sõitsid mitmed USAsse ja Kanadasse emigreerunud.^[5] Ka peale Läti iseseisvumist väljusid kuni 1931. aastani Balti-Ameerika Liini laevad New Yorki ja Halifaxi.^[6]

Aastal 1893 valmis katoliikliku piiskopkonna Püha Joosepi katedraal. Aastal 1899 avati linnas Baltimaade esimene elektritrammiliin ja algas tänapäevani kestev trammiliiklus. Aastal 1903 valmis Karostas mereväelastele mõeldud Liepāja Püha Nikolai katedraal. Aastaks 1914 oli linnas ligi 100 000 elanikku.^[viide?]

Esimeses maailmasõjas 1915. aasta juulis alanud uuel pealetungil forsseerisid Saksa väed 14. juulil Venta jõe ja vallutasid Liepāja, 17. juulil Dobele, 18. juulil Tukumsi ja Ventspilsi ning 1. augustiks oli Saksa vägede kontrolli all Kuramaa, Zemgale ja Saksa-Vene rindejoon oli peatunud enne Liivimaa kubermangu keskust Riia linna, Daugava jõest lääne pool.

Liepaja moodustati 1919. aasta jaanuarist polkovnik vürst Anatol von Lieveni valged väeosad. 1919. aasta alguses oli Pavel Bermondt moodustanud Saksamaal vene sõjavangidest “Ratsaväekindral krahv Kelleri nimelise partisanirühma”, mais tuli koos sellelga Liibavisse, juunis jäi pidama Miitavis, kus moodustas “Krahv Kelleri nimelise vabatahtlike partisanide erirühma” ja sõdis koos kindrali, krahv von der Goltzi saksa väeosade ja vürst Lieveniga bolševike vastu. Juunis 1919 koondusid need polkovnik Pavel Bermondti ja Võrgolitši poolt Saksamaal vene sõjavangidest formeeritud väesalgad, mis said hiljem nimeks Vürstliku kõrguse Lieveni Vabatahtlike korpus.

Läti Vabadussõjas maabus Liepājasse, 1919. aasta 1. jaanuaril Soomest, Soome kodusõjas osalenud kindralleitnant Rüdiger von der Goltz, kes oli määratud Lätis asuvate Saksa vägede VI reservkorpuse juhiks. Rüdiger von der Goltz koondas oma alluvusse piirkonnas asuvad bolševikevastased jõud: sakslaste – 1. kaardiväe tagavaradiviisi, Raudbrigaadi; baltisakslaste Landeswehri; lätlaste – polkovnik Oskars Kalpaksi läti pataljoni ja muud väeüksused ning Vene valgekaartlaste vürst Anatol von Lieveni väesalga. R. von der Goltzi juhitud väed alustasid edukat pealetungi Nõukogude Läti ja Punaarmee vägedele ja 26. märtsil jõudsid kindral von der Goltzi väed välja Kura Aa (Lielupe) joonele, kus rinne püsis umbes kaks kuud kuni Riia vallutamiseni.

1919. aastal Läti Vabadussõja alguses pidi Kārlis Ulmanise Läti Ajutine Valitsus evakueeruma riigi läänepiiril asuvasse Liepājasse. 16. aprillil toimus Liepājas sakslaste korraldatud riigipööre, mille tulemusena sai Lätis võimule pastor Andrievs Niedra juhitud saksameelne valitsus. Ulmanise valitsus põgenes Suurbritannia laevastiku kaitse alla, Liepāja sadamas seisnud kaubalaeva Saratov pardale.

1939. aastal moodustati Liepāas NSV Liidu mereväe Liepāja mereväebaas, 29. juunil 1941. aastal^[7] hõivasid linna Saksa väed, seejärel hukkasid nad 15.–17. detsembrini ligi 7000 linnas elanud juuti.

Nõukogude ajal oli Karosta linnaosas Liepāja sõjalaevastiku baas^[8] umbes 25 000 sõjaväelasest koosneva garnisoniga, kust Vene sõjaväelased lahkusid 31. augustil 1994.^[viide?]

Kaitstavad objektid

Muinsusmälestistest on linnas riikliku kaitse all teatrihoone, tütarlastegümnaasium, Adati vabrik, Liepāja tuletorn, Püha Joosepi katedraal (sealhulgas selle orel, altar, interjöör ja kantsel), villa, kus asub Liepāja muuseum, muuseumi abihooneks kohaldatud endine tall-tõllakuur, vanausuliste kirik, Liepāja Püha Nikolai peakirik, Jaunliepāja luteri kirik, mereväeohvitseride seltsimaja, ajaloolise linnasüdame ala, Liepāja Püha Anna kirik (sealhulgas selle orel, altar, kaks vitraaži, uksed ning vapireljeef), Liepāja Püha Kolmainu luteri kirik ja selle piirdemüür (sealhulgas selle neli vitraaži, kolm portaali, orel, orelirõdu, noodivihik, kirikuliste pingid, altar, interjöör, hertsogiloož ning kantsel), Nikolai gümnaasium, Vite ja Hike laste varjupaik, elumajad aadressidel Kungu iela 16, Dzintaru iela 16, Krišjāņa Valdemāra iela 14 ja Peldu iela 44, laohooned aadressidel Kungu iela 9 (sealhulgas seitse sealset ust) ning Zivju iela 10/12, ladude kompleks Jāņa iela 1 ja 5, elumaja-võõrastemaja aadressil Kungu iela 24, majandushoone aadressil Kungu iela 24, seina- ja laemaalingud aadressil Kungu iela 9, kolm Liepāja Aleksander Nevski kiriku vitraaži, Püha Kolmainu õigeusu kiriku vitraaž, Avotu 4 trepikoja interjöör, neli rõdupiiret ning uksed, portaal aadressil Avotu iela 10, Bāriņu iela 21 maja uksed ja interjöör, aknad, uksed ning valgusti aadressil Dīķa iela 7, uksed aadressil Friča Brīvzemnieka iela 26, ahi aadressil Kūrmājas prospekts 8/10, trepp ja trepikoja interjöör aadressil Kuršu iela 21 ning Līva kalmistu Rīge kabeli inglireljeef.^[9] Kohaliku kaitse all on Vikander & Larsoni korgi ja linoleumitehase valitsejamaja, piirdemüür ning tööliste eluruumid, ringkonnakohtu hoone, Karosta veetorn, Karosta vangla, Püha Kolmainu õigeusu kirik, viljaladu, Liepāja Läti Seltsi hoone ja elumajad aadressidel Kungu iela 26, Kungu iela 24, Kungu iela 6, Dīķa iela 7, Stendera iela 13a ning Peldu iela 15.^[10]

Looduskaitse all on hobukastan nr.241 ja veel 149 nimetut põlispuud. Linna põhjaossa jääb osaliselt Tosmare hoiuala, lõunaossa aga Liepāja järve hoiuala.^[11]