Nooruses elas Lagedil, 1919. aastal kolisid perega Lasnamäele. Arnold Veimer õppis Vahastu koolis ja lõpetas 1922. aastal Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi. 1938 asus õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas ja 1941. lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (kuhu majandusteaduskond oli üle toodud)[3].
Arnold Veimer tegutses partei ülesandel revolutsioonilisel tööl peamiselt Lõuna-Eesti moonameeste ning põllutööliste keskel, tegutsedes maatööliste ametiühingu Valga-Võru-Petserimaa organisaatorina. 1923. aasta novembris Arnold Veimer arreteeriti ja mõisteti 1924. aastal 149 protsessil süüdi, karistuseks eluaegne sunnitöö. Ta vabanes 1938. aasta amnestiaseaduse alusel. Vabanemise järel võeti A. Veimer sõjaväeteenistusse 7. Jalaväerügementi, kus ta teenis oma aja ära reamehena. 1938. aastal astus Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, mille lõpetas 1941. aastal. Õpingute ajal võttis ta osa Tartu tööliste revolutsioonilisest võitlusest Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei Tartu komitee illegaalse liikmena[4].
1940. aasta juuni-, juuli- ja augustipäevad oli A. Veimer Rahva Omakaitse juht, oli ajalehe Rahva Häälvastutav toimetaja. 1940. aasta augustis valiti A. Veimer Riigivolikogu esimeheks. Tema eesistumisel võttis Riigivolikogu vastu ajaloolised otsused tööstuse ja pankade natsionaliseerimise kohta, maa kuulutamise kohta üldrahvalikuks omanduseks, nõukogude korra kehtestamise ja Eesti astumise kohta Nõukogude Liidu koosseisu. A. Veimer oli ka natsionaliseerimiskomitee esimehe asetäitjaks.
1941. aastal valiti A. Veimer Eestimaa Kommunistliku (bolshevike) Partei IV kongressil EK(b)P Keskkomitee liikmeks, sama aasta 12. jaanuaril aga NSVL Ülemnõukogu saadikuks.
Majandustegevus
Aastatel 1940–1942 oli Arnold Veimer Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissar ning vastutas 1941. aasta sügisel nõukogude vägede ja võimu evakueerimisel Eestist rahvamajandusettevõtete evakueerimise, Nõukogude tagalasse toimetamise ja "põletatud maa taktika" elluviimise eest[5]. A. Veimer oli viimsete seas, kes lahkusid Tallinnast. Nõukogude tagalas võttis ta EK(b)F Keskkomitee ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu volinikuna aktiivselt osa PunaarmeeEesti rahvusväekoondiste formeerimisest.
Soomaade kuivendamise ja kasutuselevõtmise, suurte ja püsivate saakide saavutamiseks ning Eesti NSV loomakasvatusele kindla söödabaasi organiseerimiseks maaviljeluse heinaväljasüsteemi juurutamise plaanist. Rahva Hääl, 4. august 1949
Eesti NSV Sotsialistlik industrialiseerimine. 1958. ERK
Eesti tööstus aastail 1959–1965. 1959. ERK.
Eesti NSV tööstuse arenemine seitseaastakul. 1967. ERK
Koos rahvaga. Mälestuskatkeid. 1977. Tallinn. Eesti Raamat
Arnold Veimer oli Tõnu ja Anna Pauline Veimeri poeg. Tal on vennad Karl Johannes, Rudolf ja Bernhard.[1]
Arnold Veimer maeti 9. märtsil1977Tallinnas Metsakalmistule.[7] Arnold Veimer oli 23.septembrist 1940 abielus Nadežda Tihhanova-Veimeriga, kes maeti 12. detsembril 1978 Tallinnas Metsakalmistule Arnold Veimeri kõrvale.[8]Neil oli lapsendatud kaks poega (Vladimir ja Peet) ning tütar Urve (ae Eerits).