Valentin Moskalenko

Valentin Moskalenko
Sünniaeg	1908 Smila, Kiievi kubermang
Surmaaeg	1984 Moskva
Teenistus	NSV Liidu Punaarmee NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium NSV Liidu Siseministeerium
Auaste	riikliku julgeoleku polkovnik
Sõjad/lahingud	Teine maailmasõda

Valentin Ivanovitš Moskalenko (vene keeles Валентин Иванович Москаленко; 1908 Smila, Kiievi kubermang – 1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane ja riigiametnik, aastatel 1950–1953 Eesti NSV julgeoleku minister ja 1953. aastal lühikest aega Eesti NSV siseminister.

Elulugu

Pärast 7-klassilise kooli lõpetamist astus Moskalenko 1925. aastal vabatahtlikult Punaarmeesse ja alustas õpinguid sõjakoolis Harkovis, 1929. aasta jaanuaris asus tööle Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuvas Riiklikku Poliitvalitsuses (GPU). Oli ÜLKNÜ liige aastail 1925–1931, ÜK(b)P liige 1931. aastast.

1928–1931 oli ta Kiievi oblasti Bila Tserkva ringkonna GPU-s, 1931–1933 oli Kiievi oblasti Skviri linna GPU operatiivvolinik, 1933 Kiievi linna GPU operatiivvolinik, 1933. aasta lõpust kuni 1935. aasta veebruarini poliitilisel tööl masinatraktorijaamas Rovno oblastis.

Alates 1935. aastast oli ta juhtivatel kohtadel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi organites: 1935. aastal Ukraina NSV Donbassi Troitskoje küla GPU külaosakonna ülem, 1935–1936 Ukraina NSV Donbassi Svatovo küla GPU rajoonijaoskonna ülem, 1936–1938 Ukraina NSV Donbassi Mariupoli GPU linnaosakonna salajas-poliitilise jaoskonna ülem, 1938–1939 Ukraina NSV Donbassi Makejevka linna GPU linnaosakonna ülem, 1939. aastal Ukraina NSV Donbassi Stalino linna GPU linnaosakonna salajas-poliitilise jaoskonna ülem.

Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti alusel NSV Liidu poolt Poolale kallaletungi ning Poola koosseisus olnud Lääne-Ukraina liitmist NSV Liiduga 1940. aastal oli Moskalenko Ukraina NSV Lääne-Ukraina Siseasjade Rahvakomissariaadi operatiivgrupi ülema asetäitja ja 1940–1941 Ukraina NSV Lääne-Ukraina Lutski linna NKVD linnaosakonna Majandusosakonna (võitlus kahjuritega rahvamajanduses) ülem.

Pärast Teise maailmasõja algust: 1941–1945 sõjaväevastuluureorganites: 1941–1942 Ukraina NSV Rovno oblasti NKVD Valitsuse ülema asetäitja, 1942 Edelarinde 12. armee sisevägede ülem, 1942–1943 Brjanski rinde Eriosakonna ülem, 1943. aastal Voroneži rinde vastuluureosakonna ülem, 1943–1945 38. armee, 49. armee, 1. Ukraina rinde, 2. Valgevene rinde Eriosakonna ülem, 1945–1946 NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Sisevägede Kiievi ringkonna vastuluureosakonna ülem.

1946–1950 oli ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tšitaa oblastivalitsuse ülem.

Pärast Valentin Moskalenko üleviimist teenistuse jätkamiseks Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrina arutas ÜK(b)P Tšitaa oblastikomitee 22. augustil 1950 parteikoosolekul küsimust "RJM Tšitaa oblastivalitsuse juhtivtöötajate ametiseisundi kuritarvitustest", mille käigus parteikontrolli komisjon tuvastas,

„"et Tšitaa oblastivalitsuse juhtivtöötajad kasutasid pärast sõjategevuse lõppu Hiinas, Mandžuuriast kohalikest asutustest rekvireeritud vara isiklikuks hüvanguks või müüsid selle maha ning saadud raha omastasid. Osa Mandžuuria pangast rekvireeritud rahast omastasid ja osa (500 000 jüaani eest) ostsid toidu- ja tööstuskaupu.

1946. aastal oblastivalitsuse ülemaks määratud Moskalenko olles teadlik sellest tegevusest ei tõkestanud seda ning käskis omandatud vara jagada tasuta RJM oblastivalitsuse töötajatele ning võttis ka endale 4 liitrit piiritust. Samuti võttis Moskkalenko laost enda tarbeks laost sinki, vorsti ja muid toiduaineid ning kasutas RJM Tšitaa oblastivalitsuse sisevanglas ebaseaduslikult organiseeritud õmblustöökoja teenuseid – lasi õmmelda endale 4 ülikonda ja lubas kasutada tasuta õmblustöökoja teenuseid teistegi RJM valitsuse töötajatel. Oma seletustes NSV Liidu RJM ülema asetäitjale Kotšektovile eitas Moskalenko, enamikku toodud väiteid, tunnistas vaid, "et kasutas õmblustöödeks kinnipeetut -rätsep Krasnopolskit. Kuid ei tasunud viimasele, nii nagu ka teised töötajad, kuna kinnipeetutele ju ei maksta". “

– ^[1]

Partei Tšitaa oblastikomitee piirdus Moskalenkolt vaid seletuste võtmisega ja ta jätkas teenistust Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrina.

1950–1953 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister, kohakaasluse alusel 11. juunist 1951 Vabariikliku Spordiselts Dünamo esimees. 4. novembril 1952 valiti V. Moskalenko EKP Keskkomitee büroo liikmeks.

16. märtsist 1953 – 27. maini 1953 oli V. Moskalenko Eesti NSV siseminister^[2].

Eesti NSV siseminister Valentin Moskalenko ja tema asetäitjad A. Tšernov ja A. Gavrilov vabastati ametikohtadelt 23. mail 1953, Lavrenti Beria alustatud uue rahvusliku kaadri edendamise kampaania raames.

15. mail 1953 saadeti NSV Liidu Kaadrite valitsuse käsutusse, hiljem töötas Vene SFNV Moskva oblasti siseasjade valitsuses ülema asetäitjana, 16. märtsil 1956 vallandati ta kompromiteerivate materjalide alusel^[3]. Aastatel 1956–1958 oli ta pensionär Moskvas; aastatel 1958–1960 oli ta Valveteenistuse valitsuse ülema asetäitja Moskvas, aastatel 1960–1966 Valvevalitsuse vaneminsener ja vaneminspektor Moskvas. Aastatel 1966–1968 oli ta Moskva linna täitevkomitee Ühiskondliku korra kaitse valitsuse valvevalitsuse vaneminsener; aastal 1968 jäi ta lõplikult pensionile.

V. Moskalenko oli NSV Liidu Ülemnõukogu III koosseisu saadik 1950–1954.

Valentin Moskalenko suri aastal 1984 Moskvas^[4].

Tegevus Eesti NSV julgeolekuministrina

1949. aastal alustas Stalin puhastust Nõukogude võimuladvikus. Eestis algasid ametist kõrvaldamised julgeoleku juhtkonnast. Senine julgeolekuminister Boris Kumm kuulus "vanade revolutsionääride", Eesti Vabariigis kinniistunud poliitvangide hulka. 28. jaanuaril 1950 asendati ta Moskalenkoga. Viimasest sai Eesti vastupanuliikumise vastase võitluse intensiivistamise põhifiguur. 1950. aasta juulis iseloomustas EK(b)P KK I sekretär Käbin Moskalenkot järgnevalt: "Omades suurt tšekistitöö kogemust, suutis ta kiiresti tundma õppida olukorda vabariigis ja mobiliseerida julgeolekutöötajad otsustavale kodanlik-natsionalistliku põrandaaluse väljajuurimisele. Paljude näitajate poolest on 1950. aasta esimese poolaastaga tehtud rohkem, kui kogu 1949. aastaga." Julgeolekutöötajate statistika järgi kasvas 1950. aastal MGB poolt läbi viidud vahistamiste arv eelmise aastaga võrreldes 35%. Juba 1950. aastal anti Moskalenkole tubli töö eest Lenini orden. Juba 1951. aasta juunis anti talle veel teine Lenini orden. 1951. aasta 1. aprillil viidi Eestis läbi Stalini-aja viimane massküüditamine. Eestist küüditati 281 Jehoova tunnistajate usukogukonna liiget.^[5]

Julgeoleku operatiivnõupidamistel õhutas Moskalenko korduvalt vägivalla kasutamist, väites, et võitluses "bandiitide ja nende käsilastega on kõik vahendid head, kuid nad annavad tulemusi." Oktoobris 1951 peksis ta teiste julgeolekutöötajate ees poolsurnuks noore raseda naise, kes selle tagajärjel loote kaotas ja hiljem vanglas suri. 1951. aasta augustis saadeti Eestisse Moskalenko asetäitjaks senine Tadžiki NSV Stalinabadi oblasti julgeolekuülem alampolkovnik Aleksandr Tšernov. Ka Tšernovi kohta on andmeid, et ta võttis isiklikult osa arreteeritute peksmisest, sealhulgas koos minister Moskalenkoga. Samal ajal, kui Moskalenko peksis A.P-d, peksid kõrvaltoas Tšernov ja MBG jaoskonnaülema asetäitja A.P. ema. 20. oktoobril 1951 peksid Moskalenko ja Tšernov ülekuulamise käigus julmalt läbi O.V., kes oli ennast Raplamaal metsatalus varjanud ja tulevahetuses haavata saanud.^[6]

Eelnev Aleksander Resev (1946–1951)

Eesti NSV siseminister (1953)

Järgnev Mihhail Krassman (1953)

Viited

1. "Работа в Чека часто развращает", Rokf.Ru, 19.12.2008.
2. Olev Liivik, Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940-1953, Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2014, lk 299-300
3. ERAF f 1, n 6, lk 7438.
4. Meelis Saueauk. Propaganda ja terror. Kirjastus SEJS, 2015; lk 402–403 (Moskalenko lühielulugu).
5. Saueauk, lk 349.
6. Saueauk, lk 350.