Nõukogude Liit oli Euroopa ja maailma vallutamiseks ettevalmistusi teinud juba Stalini võimuletulekust peale 1927. aastal, muutes riigi majandust sõjatööstuse vajadusteks.
Uude etappi oma plaanides astus Nõukogude Liit Stalini kõnega 1939. aastal toimunud XVIII partei kongressil, mis Ribbentropi väljendi järgi võeti Berliinis vastu "mõistmisega".[1]
Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamine
1939. aasta augustist [2] võeti aga otsene kurss sõjale. Selleks oli ette valmistatud vähemalt viis rünnakuplaani, kuid edasise tegevuse aluseks võeti plaan "Groza" ("Välk") täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", mille põhiautor oli kindral Dmitri Pavlov.
1939. augustis kokkukutsutud IV erakorraline NSV Liidu Ülemnõukogu istung võttis pärast Vorošilovi kõnet 31. augustil 1. septembril 1939 vastu seaduse üldisest sõjaväekohustusest.[3] Uue seaduse alusel kutsuti tegevteenistusse mitme aastakäigu noorsõdurid ja umbes pool miljonit reservväelast.
Otsene sõjaline planeerimine Saksamaa ründamiseks algas oktoobris 1939 ja kestis mai teise pooleni 1941.[4][5]
Nõukogude Liidu 1939. aasta "Groza" rünnakuplaanist tulenevate tegevuste ja tagajärgede neutraliseerimiseks alustas Saksa kindralstaap vastukäiguna "Barbarossa plaani" väljatöötamist, mille Adolf Hitler kinnitas 18. detsembril1940. "Barbarossa" plaani väljatöötamisest ja selle detailidest oli Stalin teadlik.
Nende plaanide koostamise ajal ja heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel suured liitlased, kuid nende eesmärgid olid erinevad. Saksamaal puudus Euroopa vallutamise plaan, rääkimata Aasia või Aafrika vallutamisest. Sellest annab tunnistust Hitleri1940. aasta 15. juuni otsus desarmeerida pärast Prantsusmaa kampaaniat 35 maaväe diviisi ja Rudolf Heßilend Suurbritanniasse kontakti loomiseks inglastega (ametlikult Hitleri teadmata). Stalini plaan "Groza" nägi aga ette vallutada esimeste rünnakutega Euroopa riigid ja seejärel kogu maailm. Selle plaani üks osa oli koostöö Saksamaaga, et hoida teda sõjas Euroopa riikidega ning et Euroopa riigid end vastastikku sõdides nõrgendaksid. Selleks andis Nõukogude Liit Saksamaale igakülgset majanduslikku abi ka strateegiliste materjalide osas.
1939. aastal võeti vastu otsus armeede formeerimiseks Nõukogude liidu Euroopa osas. (3., 4. armee Valgevenes (5., 6. armee Ukrainas (Kiievi sõjaväeringkond), 7., 8. armee, 9. armee Soome piiril (Leningradi sõjaväeringkond). Neile lisandusid peagi 10., 11. armee Valgevenes ja 12. armee Ukrainas, mis olid loodud enne 1. septembrit 1939, s.t. enne sõja algust Poolas. Soome piirile paigutati peagi uued formeeritud armeed (13., 14. ja 15.). Pretsedendiks võib lugeda ka seda, et pärast Poola kampaania ja Talvesõja lõppu ei saadetud armeesid laiali. Seni olid Nõukogude Liidus eksisteerinud armeed ainult lahingutegevuse perioodil ja saadetud pärast sõjategevuse lõppu kohe laiali. 21. juunil 1940 andis Semjon Timošenko Riigikaitse rahvakomissari käskkirjaga nr. 4 punkt 3 korralduse luua 16. ja 17. armee. 17. armeed polnud Nõukogude Liidus kunagi enne olnud, seega pärast nende armeede formeerimist ületasid relvajõud oma kodusõjaaegse suurima suuruse.[6]
Viis armeed paigutati Nõukogude Liidu ja Jaapani piirile, kellega varem oli sõda lõppenud ja kirjutatud alla rahuleping. Kaksteist armeed Nõukogude Liidu ja Saksamaa piirile, kellega oli sõlmitud mittekallaletungileping.
1940. aasta suvel võeti Nõukogude Liidus vastu otsus veel üheteist armee loomiseks numeratsiooniga 18–39.
Stalini jaoks oli Poola vallutamine 1939. aastal vaid murdosa tema põhieesmärgist ülejäänud Euroopa vallutamisel (19. augusti 1939 kõne KK Poliitbüroo salajasel pleenumil).[2] Lõppeesmärgi, Euroopa riikide üksteise nõrgestamise saavutamiseks, tuli Saksamaa viia sõjani. Kuid Hitler polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraineressursid väga armetud. Naftat, sõja peamist toorainet, jätkus ainult paariks kuuks.
Saksamaale tuli "appi" Jossif Stalin ja Saksamaa suunas hakkasid veerema varustusrongid sõjaks vajalikuga. Kõike, mida nõuti, Stalin ka lubas ja saatis. Saksa sõjaväeatašeeMoskvas kurtis, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus konkreetne vastus: Nõukogude Liit tarnib puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi, et nendega Inglismaa linnu pommitada.
Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis Nõukogude Liit Saksamaale 1 500 000 tonni teravilja, 100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks, 2 000 000 tonni naftat, 1 500 000 tihumeetrit puitu, 280 000 tonnimargariini, 420 000 tonnikroomi, 1 200 000 tonni valtsmetalli, 2 700 000 tonni värvilist metalli ja 30 000 tonni toorkautšukit.
Sõjaks vajalikke materjale oli Nõukogude Liit saatnud Saksamaale suurtes kogustes juba enne 1. jaanuari 1940.
Selle koostöö tulemusel oli Saksamaa majandus 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis ning üksteise järel vallutati Belgia, Holland, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu pärast Pariisi langemist.
Peale mainitute oli nende lähitagalas rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis õhudessantvägede diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel erilistes mustades mundrites diviisid, mis koosnesid GULAGist tingimisi vabastatud kriminaalkurjategijatest[viide?].
Vastavalt "Groza" plaanile määrati kindlaks ka pealöögi suunad. ValgeveneBelostoki platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Saksamaa südamesse. Teise löögi pidi ootamatu rünnakuga andma Ukrainast, Lvovi platsdarmilt 12. armee ja lõikama Saksamaa ära RumeeniaPloiești õliväljadest. Pärast 1940. aastal Bessaraabia okupeerimist hõivas Punaarmee ka Ees-Karpaatias Rumeeniale kuulunud Põhja-Bukoviina. Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa sõjatehnika vedelkütuse puudumise tõttu vähem kui poole aasta pärast alistuma.
Punaarmee kindralstaabi koostatud "Groza" koondplaanis toodi ära ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma 5 miljonit meest (võimalusega suurendada 10 miljonini), mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväepolgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli rünnakuks ette nähtud 11 000 tanki (25 000 tanki Nõukogude Liidul relvastuses, samal ajal kui Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalial, Jaapanil ja USA-l kokku oli relvastuses tanke 11 500) ja 35 000 suurtükki. Operatsiooniks oli ette nähtud 3–4 kuud. Inimkaotused olid vastavalt plaanile 1,5–2 miljonit meest.
Sama otsusega määrati kindralstaabi ülem armeekindral Žukov Edela- ja Lõunarinde üldjuhiks, armeekindral Kirill Meretskov Põhjarinde üldjuhiks.
Veebruaris 1941 viidi tööstus sõjaaegsele töörežiimile, st kaks vahetust à 10 tundi (Saksamaa viis oma tööstuse sõjaaegsele töörežiimile alles 1943). Alustati vägede koondamist piiriäärsesse tsooni ja otseselt piirile, kuhu ehitati uusi lennuvälju, teid ja muid kommunikatsioone, kuid mitte kaitseehitisi.[7] Aprillis alustasid liikumist Nõukogude Liidu läänepiirile väed riigi sisepiirkondadest. Nende vägede dislotseerumine uutele positsioonidele oli ette nähtud 10. juuliks 1941.
10. juuliks pidid piiritsoonis uutel positsioonidel olema järgmised armeed: 16. armee 1443 tanki, 19. armee 110 339 inimest, 20. armee 113 093 inimest, 21. armee 106 112 inimest, 22. armee 83 162 inimest, 24. armee 88 029 inimest [8].
Vägedesse saadeti 4 miljonit komplekti Euroopa kaarte; Nõukogude Liidu kaarte nende hulgas ei olnud. Need kaardid vastavate kirjadega on säilinud Saksa arhiivides. 29. mail 1941 anti trükki lühike vene-saksa vestlussõnastik nooremale sõjaväekoosseisule.
21. juunil 1941 toimus Kremlis ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo salajane istung, mille kohta V. Anfilov teatab: "Kommunistliku partei juhid ja Nõukogude valitsuse liikmed olid 21. juunil kogu päeva Kremlis ja lahendasid tähtsaid riiklikke ja sõjalisi küsimusi."[9] Sellest hilisööni kestnud istungist on teada neli otsust:
Punaarmee relvastamisest reaktiivseadmetega BM-13 (nn katjuuša);
Nüüd oli põhirünnakuobjekti Saksamaa ründamiseks vaja valida veel vaid poliitiliselt ja strateegiliselt sobiv hetk.[11]
Kuna 10. juuliks 1941 pidid saabuma uutele positsioonidele teise ešeloni väed, siis pidid esimese ešeloni väed selleks ajaks vabastama sõjaväelinnakud ja laagrid teise ešeloni vägede majutamiseks.
Mõni tund hiljem helistas Žukov Stalinile ja püüdis teda veenda selles, et piiril toimub midagi tavatut. See hetk on jäädvustatud mitme otsese tunnistaja ja ajaloolase poolt. Pole kahtlust, et mitte ainult Stalin, vaid ka Molotov, Ždanov ja Beria keeldusid uskumast Saksa kallaletungi võimalikkust. Saksa agressiooni võimatust kinnitab Punaarmee tegevus: õhutõrjesuurtükid ei tulistanud Saksa lennukeid. Esimese ešeloni vägedelt olid ära võetud padrunid, kindralstaabist läkitati drakoonilisi käskusid: mitte alluda provokatsioonidele.[12]
Idarindel poolte käsutuses olnud väed
Nõukogude Liit
Ajavahemikul 1939–1941 viidi Nõukogude Liidus läbi mitu salajast mobilisatsiooni, mille tulemusel Punaarmee isikkoosseis kasvas 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni.
Maavägedes oli 303 diviisi, neist 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 16 ratsaväediviisi ja 61 tankidiviisi, kokku 4,5 miljonit meest. Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 29 000 sõjaotstarbelist lennukit. Sõjaväe vajaduseks oli 100 ehituspataljoni.
1941. aastaks oli komplekteeritud ja välja õpetatud 10 õhudessantvägede korpust ja 9 mehhaniseeritud vägede korpust, millest enamus ei kuulunud armeede koosseisu, vaid asetsesid armeede vahel. Komplekteeritud oli 3 NKVD vägedest koosnevat armeed.
Merel tegutses neli sõjalaevastikku (kaks ookeani- ja kaks merelaevastikku) ja kaks jõeflotilliAmuuri ja Dnepri jõel, mille koosseisus oli 350 000 meest.
Dnepri jõeflotill jaotati kaheks osaks, millest üks paigutati Doonau suudmesse (Doonau flotill) ja teine Valgevene metsadesse (Pinski jõeflotill). See sai täienduseks ka roodu merejalaväge. Balti laevastiku koosseisus formeeriti 1940. aastal merejalaväebrigaad. Musta mere laevastik sai 1941. aasta juuni algul merejalaväe ülesannete täitmiseks oma koosseisu 9. erilaskurkorpuse, mis oli vastavalt väljaõpetatud kindralleitnant P. Batovi juhtimisel. 14. laskurkorpus pidi maabuma Doonau flotilli laevadelt.[13]
"Groza" plaani (täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", põhiautor armeekindral Dmitri Pavlov) läbiviimiseks oli planeeritud 5 miljonit meest ehk 13 armeed 190 maavägede diviisiga, lisaks 172 lennuväepolku 15 000 lennukiga. Raskerelvastust oli planeeritud 11 000 tanki ja 35 000 suurtükki. Operatsiooni pikkuseks arvestati 3–4 kuud ja inimkaotuste arvuks 1,5–2 miljonit meest. 1. juulil 1941 algas uus mobilisatsioon, mis viis Punaarmee armee koosseisu koos NKVD ja õhudessantvägedega 10 miljoni meheni ja mobiliseeritud meestest moodustati 300 uut diviisi.
13. juunil said rinded korralduse asuda lähtepositsioonidele Nõukogude Liidu piiridel.
Plaani välja töötanud Saksa kindralid pidasid seda väga riskantseks ja praktikas teostamatuks. Ka kindral Friedrich Paulus oli samal seisukohal, kuid arvas, et edu võib tuua rünnakuks koondunud Vene vägede hävitamine koondumispiirkondades.
Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 1. september 1941
Saksamaa kuulutab Nõukogude Liidule sõja
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Vladimir Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.[14][15]
Peale sõja kuulutamise memorandumi (tekstiga "Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile)[16] oli selles veel kolm dokumenti, mis selgitasid sõja kuulutamise põhjusi:
Saksamaa siseministri, SS-Reichführeri ja Saksamaa politseišefi ettekanne Saksamaa valitsusele "NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksamaa vastu".
Saksamaa välisministeeriumi ettekanne, "Nõukogude valitsuse propaganda ja poliitagitatsiooni kohta".
Saksa armee ülemjuhataja ettekanne Saksa valitsusele, "Nõukogude vägede koondamise kohta Saksamaa vastu".
Saksamaa ründab NSV Liitu
Nii valmis 1940. aasta kevadsuvel Barbarossa plaan – Saksamaa ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see juhtuski – 22. juunil1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Punaarmee oletatav teoreetiline rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Koola poolsaarel ründasid Saksa väed Norrast Murmanski suunal. Murmanski vallutamine ei õnnestunud ning 1941. aasta detsembris asusid sakslased positsioonisõda pidama.
Pealetung Ukraina suunal
Saksa väegrupp Süd rünnakusuunad idarinde lõunatiival Ukraina piirkonnas 22.06–10.07.1941
Saksa vägede algse pealetungi käigus moodustunud Punaarmee üksuste ümberpiiramispiirkondade nn kottide/katelde asukohad, märgituna punaselt
Vahetult Nõukogude Liidu ja Saksamaa piiril asunud Punaarmee esimeses ešelonis olnud 170 diviisist purustati 1941. aasta juuli keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast.[17] Olles purustanud sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes Saksamaa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.[17] 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kõik oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi välja õpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga. 1941. aastal liikusid Saksa väed edasi ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajaperioodil olid 40% tankidest (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, neli miinitõrjelaeva, kaks torpeedokaatrit ja üks hävitaja Läänemerel, umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena, ning 27 teadmata kadunut.[18] Kuna ei Nõukogude Liit ega Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa-osast ja okupeeris suured maaalad.
Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses tungis Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulilOstrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XLI armeekorpuse väed pealetungi Leningradile Lugasihil, Pljussa juures pealetung peatus ning 1. ja 6. tankidiviis suundus Kingissepa suunas, LVI motoriseeritud armeekorpuse 8. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas. Kaitset liinil Pihkva järv – Ilmeni järv korraldas Punaarmee 11. armee.
18. armee jätkas pealetungi Põhja-Eestis ja Tallinnas blokeeritud Punaarmee Põhjarinde ja Balti laevastiku vägedele. Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil, kui Saksa väed Põhja-Eestis Kunda juures jõudsid Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Kunda–Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele. Pärast seda liikus 18. armee Narva alla.
Pealetung jätkus 1. septembril, tankiüksused 4. tankiarmeest vallutasid Laadoga jõel Shlüsselburgi, samal ajal kui 16. armee vallutas 24. augustil Novgorodi ning jõudis seejärel välja Laadoga järve juurde, Leningradist ida pool. 17. septembril viidi 4. tankiarmee väegrupp Mitte koosseisu, mis tungis peale Moskvale. Leningradi piiramine tehti ülesandeks 16. ja 18. armeele. Novembris 1941 3. tankiarmee XXXIX tankikorpus, kes püüdis ühineda Soome vägedega Sviri jõel vallutas Tihvini.
Soome vägede poolt kontrollitud piirkonnadLeningradi blokaadirõnga kujundanud Saksa vägede paiknemine 1942. aasta mai – 1943. aasta jaanuar
10. juulil 1941 alustasid Soome väed rünnakut Karjala maakitsusel ja Laadoga-Karjalas, Laadoga–Äänisjärve vahelisel suunal. 30. juulist9. septembrini vallutas Soome tagasi talvesõjaeelsed alad. 4. septembril jätkati edasitungi Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. 10. oktoobriks 1941 oli Soome saavutanud positsioonid Sviri jõel ja asetus kaitsele. Soome lahe ja Laadoga järve vahelisel alal jõudsid Soome väed välja 30 km kaugusele Leningradi kesklinnast, kuid edasist otsest sõjategevust Leningradi linna vallutamiseks nad ei teostanud, vaid olid Leningradi piiramisrõnga põhjapoolsel liinil.
Samal ajal alustas väegrupp Mitte kuuajalist (10. juuli – 10. september) lahingut Smolenski pärast, kus piirasid 18. juulil ümber Smolenski all suured Punaarmee üksused. Rasketes lahingutes piiras väegrupp osaliselt ümber kolm Punaarmee armeed (16., 19., ja 20. armee) ning lõi tagasi järjest tugevnevad ja meeleheitlikumad Punaarmee vasturünnakud, mis püüdsid linna pärast võitlevate vägede olukorda parandada. 19. juulil suunati aga Guderiani2. tankiarmee, 1. tankiarmee jõudude toetamiseks Kiievi vallutamisel väegrupp Süd rindelõigus. Guderiani tankidiviisid mängisid pearolli Nõukogude armeede ümberpiiramistes Minski, Smolenski, Kiievi ja Brjanski.
Pealetung Ukraina suunal
Väegrupp Süd jätkas oma edasitungi Kiievi suunas, 17. armee murdis 30. juunil Lvovi garnisoni vastupanu ning ühines 8. augustil 11. armeega selleks, et.purustada Umani regioonis kaks Nõukogude armeed (6. ja 12. armee), sulgeda Umanski kott ning blokeerida Odessa. Pealetungil Kiievile võitsid Guderiani tankiüksused Punaarmee vägesid 9. augustil Roslavli all, 20. augustil Gomeli juures ja 19. septembril Kiievi all. Kiievi kott suleti 26. septembril, vangi langes 665 000 Nõukogude sõdurit ja ohvitseri. Nõukogude vägede Kiievi kaitseoperatsioon kestis 6. juulist kuni 26. septembrini 1941. Augusti lõpus käskis Hitler ajutiselt katkestada edasitungi Moskvale ja Leningradile ning selle asemel rünnata ja elimineerida Kiievit ja Ukrainat kaitsvad Punaarmee osad.
Odessa vallutamises (8. augustist 16. oktoobrini 1941) kandis põhiraskust Saksamaa liitlase Rumeenia armee. 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktiga oli määratletud Nõukogude "huvid" Bessaraabias. 1940. aasta 26. juuni esitas NSV Liit Rumeeniale ultimaatumi Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alade loovutamiseks ning 28. juuni toimus Punaarmee sissetung, Rumeenia valitsus leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alad NSV Liidule.
16. oktoobril hõivasid Saksa 11. armee üksused koos Rumeenia vägedega Odessa ning 27. oktoobril Krimmi poolsaar, millele järgnes Sevastopoli piiramine ja vallutamine 27. juunil 1942.
Ukraina vallutamine
Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 1. september 1941Olukord Idarindel augustis-detsembris 1941
Operatsiooni Barbarossa kolmandas faasis augusti lõpust kuni septembrini ründasid väegrupid Mitte ja Süd ühiselt Kiievi regiooni kaitsvaid Nõukogude vägesid, samal ajal kui ülejäänud väegrupi Süd osad tungisid sügavamale Ukrainasse. Kahe nädalaga piirasid Saksa väed neli Nõukogude Edelarinde armeed (5., 21., 26. ja 37. armee) Kiievist idas sisse ning purustasid need. 26. septembril sulgesid 1. ja 4. tankiarmee Kiievi "koti" ning 20. oktoobril vallutas 6. armee vallutas Donbassi regiooni tööstuskeskuse Donetski (Stalino). 24. oktoobril vallutati Harkov ning 20. novembril hõivas 1. tankiarmee Rostovi Doni ääres. Kiievi eendi likvideerimise ja 600 000 Nõukogude sõjavangi siirdumisega Saksa tagalasse oli Hitleri silmis eeldus Moskva vallutamiseks täidetud.
Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega, mille olemasolust Saksa luurel aimugi ei olnud.[19] Raskusi tekitas ka karm talv. Sellises olukorras sõdimiseks puudus Saksa armeel vastav varustus ja tehnilised vahendid.
OKW alustas operatsiooniga Taifuun, otsustavat rünnakut Moskvale, oktoobri alguses. Samal ajal kui väegrupid Nord ja Süd jätkasid vähendatud vägedega rünnakut Leningradile põhjas ja Harkivile lõunas, alustas täiendatud väegrupp Mitte kontsentreeritud rünnakut Moskvale.
Rünnates laial rindel SmolenskistBrjanskini, murdsid kolm Saksa tankigruppi suuri auke Nõukogude kaitseliini ning piirasid kiiresti sisse viis Lääne- ja Reservrinde Nõukogude armeed (16., 19., 20., 24. ja 32.) Vjazma kandis ning kolm Nõukogude armeed (50., 3. ja 13.) Brjanskist põhjas ja lõunas. Purustanud enamiku Nõukogude Lääne, Reserv- ja Brjanski rinde vägedest, olid sakslased oktoobri lõpuks vallutanud Rževi, Kalinini, Brjanski, Vjazma, Orjoli ja Kaluga. Pärast ilmastikust tingitud väikest pausi kulmineerus operatsioon Taifuun novembri keskel, mil sakslased püüdsid Moskvat kaitsvaid Nõukogude vägesid soomusvägedega põhjast ja lõunast ümber haarata. 30. novembril olid edasitungivad 4. tankiarmee üksused Moskva kesklinnast ja Punasest väljakust kõigest 40 kilomeetri kaugusel.
5. detsembril alanud Punaarmee vastupealetungiga pandi sakslaste edasiliikumine seisma ning 7. jaanuariks 1942 olid sakslased Moskva lähistelt tagasi tõrjutud. Saksa väed taganesid 160 kilomeetrit, jätsid maha Kalinini, kuid suutsid püstitada kaitseliini Dnepri jõel Smolenski, Vjazma ja Rževi ees, kus hoiti positsioone 1943. aastani.
Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis Saksa väed pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas. Lend-lease-tarnetega varustati Punaarmeed reaktiivrakettide (nn katjuušade) transportimiseks Studebakeri veokitega, tarniti ligi 30% Nõukogude relvatööstuses kasutatud lõhkeainest, 50% Nõukogude lennukitööstuses lennukite valmistamiseks kasutatud alumiiniumist, 50% lennuväe vajaduseks kasutatud lennukikütusest, enamik Nõukogude armees kasutusel olnud sidevahenditest (raadiojaamadest). Põhja-Venemaa sadamate kaudu toimetati kohale suur hulk toiduaineid sõjaväe toitlustamiseks jne.
Talvelahingud 1941–1942
Üle 3 miljoni Saksamaa ja tema liitlaste sõduri autasustati medaliga "Talvelahing Idas 1941/1942"Nõukogude vägede rünnakusuunad detsembrist 1941 maini 1942
Ülioptimistlik Stalin andis käsu üle minna vastupealetungilt üldisele pealetungile, et ümber piirata suur osa väegrupist Nord ja väegrupp Mitte. Stalin oli veendunud, et Saksa üksused on aetud viimse piirini, ning proovis seda ära kasutada oma vägesid kontsentreerimata ja ümberpiiratud sakslasi hävitamata. 7. jaanuaril andis Stalin käsu minna kõikidel rinnetel üldpealetungile, kontsentreerudes peamiselt väegrupp Mitte vastu, kuid ka rünnata sakslasi Leningradi, Staraja Russa, Orjoli, Harkovi ja Krimmi piirkondades.
Vastupealetung Volhovi suunal
Põhjas üritas Volhovi rinne ära lõigata väegrupi Nordi 18. armeed ülejäänud vägedest, kuid Nõukogude löögijõud olid liiga hajutatud ja halvasti varustatud. Kuigi 52. armee murdis Saksa vägede rindest läbi ja 2. löögiarmee tungis kuni 70 kilomeetri sügavusele vaenlase tagalasse, siis peagi Saksa vägede vasturünnakute tulemusena sissemurre likvideeriti ning 2. löögiarmee piirati sisse ja juuni lõpuks ka Volhovi kotti jäänud Punaarmee väeosad hävitati[20] ning vangi langes 2. löögiarmee juhataja Andrei Vlassov, kes hiljem liitus Nõukogude-vastasesse võitlusse Saksa armee poolel Venemaa Vabastusarmee juhina.
Rževi-Vjazma pealetungioperatsioon
Rževi pealetungioperatsioon
Moskva rajoonis üritasid Kalinini ja Läänerinde väed ära lõigata väegruppi Mitte ning ründasid väegrupi rindejoont põhjast ja lõunast, eesmärgiga kokku saada Vjazmas. Et Kalugast lõunas asus Saksa vägede rindejoones auk, suundus läbi selle nende tagalasse 1. Punaarmee kaardiväe ratsakorpus koos juurde antud tankibrigaadidega. Kuna selles piirkonnas oli maastik eriti raske, liikusid ründajad edasi teosammul. Nõukogude 39. armeel õnnestus 7.–9. jaanuarini kestnud rünnakute tagajärjel Saksa vägede rindest läbi murda ning armee avangardina liikunud 11. ratsakorpus jõudis jaanuari lõpuks peaaegu Smolenski–Moskva maanteeni, kuid veebruaris Saksa 9. armee vasturünnak lõikas eelväed ülejäänud jõududest ära ning piiras ümber korpusega paralleelselt liikuva 29. armee.
Rinde keskosas suudeti küll tagasi vallutada Možaisk, kuid et maastiku- ja ilmastikuolud olid rasked, siis ainult piki kõva kattega maanteed liikunud 33. armee suutis välja jõuda Vjazma eeslinnadeni, kus ka see armee Saksa vägede vasturünnakute tulemusena ümber piirati ja juuni alguseks hävitati.
Demjanski-Holmi vastupealetungioperatsioon ja kott
Lõuna pool üritasid Brjanski rinde väed murda edutult Saksa vägede kaitset Orjoli ees.
Kaugemal lõunas suutsid Edelarinde ja Lõunarinde väed üllatusrünnakuga läbi murda väegrupi Süd6. ja 17. armee liitumiskohast ning tungida kuni 100 kilomeetri sügavusele Saksa vägede tagalasse. Kuid pealetungilahingutes kurnatud Punaarmee väed suruti vasturünnakutega tagasi maatükile, mida hiljem tunti kui Barvenkovo sillapead.
Vastupealetungioperatsioon Krimmis
Mõnevõrra varem, 30. detsembril 1941, sooritasid Nõukogude Musta mere laevastik ja kaks Kaukaasia rinde armeed ambitsioonika operatsiooni Sevastopoli vabastamiseks, maandades vägesid Kertšis ja Feodossias, purustades rannakaitses olevad Rumeenia diviisid. Saksa väejuhatus reageeris kiiresti ning Punaarmee väeüksuste edasitung peatati.
Et Punaarmeel polnud peaaegu üldse mobiilseid väeüksusi, kasutati Saksa rindest läbi tunginud väeüksuste abistamiseks viit langevarjurite korpust. Korpuste eesmärgiks oli koos 1. kaardiväe ratsakorpuse, 11. ratsakorpuse ja 33. armee osadega Vjazma vallutamine ning selle hoidmine. Kuid halbade ilmastikutingimuste tõttu saadeti langevarjurite korpused lahingusse osade kaupa ning Saksa vägede resoluutse tegutsemisega hävitati langevarjurid koos läbi rinde tunginud Punaarmee üksustega juuni alguseks.
20. aprillil 1942 lõpetati STAVKA käsul ametlikult rünnakud Saksa vägede positsioonidele. Tegelikult olid Punaarmee rünnakud katkenud juba varem. Kevadine sula ja pikaks veninud Demjanski ja Holmi kottide vabastamise operatsioonid katkestasid Saksa vägede plaanid ettetunginud Punaarmee vägede ümberpiiramiseks. Kotti jäänud Punaarmee väed püüdsid kuni juuni alguseni tulutult omadeni välja murda, kuid suve alguses likvideeriti nad Saksa vägede poolt lõplikult.
1942. aasta suvel Saksa vägede sõjategevuse peaülesandeks oli jõuda Idarinde lõunalõigul välja Volgani ning vallutada Kaukaasia. Saksa vägede pealetungioperatsioon Fall Blauga võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas, 28. juunil alustas väegrupp Süd oma suurimat strateegilist pealetungi Stalingradile ja Kaukaasiale ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.
Väegrupi pealetung takerdus Kaukaasia lävel teel Groznõi peale. Kaukaasias hõivati Groznõi naftapiirkond Tšetšeenias, kuid tähtsamad Bakuu naftaväljad jäi võtmata.
1941. aastal olid Saksa 11. armee üksused koos Rumeenia vägedega 16. novembriks vallutanud Krimmi poolsaare, kuid poolsaare tipus asunud Musta mere laevastiku baas jätkas vastupanu ümberpiiratud olukorras. 1942. aasta suverünnakul Sevastopoli vastu ületasid Saksa diviisid Severnaja lahe põhja poolt ja murdsid sisse sisemisse kindlustusvööndisse linnast ida pool. Nõukogude vasturünnakud jäid tagajärjetuks. Rünnakul idast vallutati Rumeenia üksuste kaastegevusel valitsevad Sapuni kõrgendikud. Võitluslennukite üksused purustasid Punaarmee kindlustused, esijoones Sapuni kõrgendikel. Kertši juures purustati tõhusa kahuritulega vaenlase 18 laevast koosneva koondise rünnak üle merekitsuse. 30. juunil laiendati mitmes kohas sisemises kindlustusvööndis sissemurret läbimurdeks, Luftwaffe tugeval toetusel tungisid Saksa väed kuni kaitsepositsioonideni linna idaserval ja vallutasid Krimmi sõjast tuntud Malakovi fordi. Idast ründavad diviisid tungisid pärast läbimurret Sapuni positsioonist laial rindel sügavale kindluse võitlusväljale. Rumeenia väed vallutasid kiirel edasitungil Balaklava linna ja sadama.
Saksa 11. armee ja Rumeenia väed kindralvälimarssalErich von Mansteini juhtimisel, toetatuna kindralkolonelWolfram von Richthofeni lahingulennukite korpuse poolt, vallutasid Sevastopoli1. juulil1942 pärast 25 päeva kestnud vihaseid võitlusi. Löödud Sevastopoli armee riismed taandusid Hersoni poolsaarele. Võitlustes Sevastopoli pärast tõkestasid Saksa ja Itaalia sõjalaevastiku kerged üksused koostöös maaväega ja Rumeenia sõjalaevastik kontradmiral Georgescu ja mereväekapten Slatiani juhtimisel vaenlase järelveoliiklust mere kaudu. Võitlustes Sevastopoli kindluse pärast võtsid sakslased 2. juulini üle 50 000 vangi, Sevastopolis ei jäänud terveks ühtki laevatehast ega vabrikut. Niivõrd hävitavalt olid linna ja kindlust tabanud Saksa õhujõudude pommirünnakud ja raskekaliibrilise Saksa suurtüki Dora/ Schwerer Gustav tuli.
Stalingradi lahing
Saksa vägede pealetung 7. maist – juulini 1942Sõjategevus Lõuna-Venemaal 23. juuli – november 1942
Saksa väegrupi B vägede pealetung Volga suunas algas 17. juulil, ning 23. augustil jõudsid nad Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. septembril linna ja vallutasid suure osa sellest. 19. novembril andsid Stalingradi rinde väed löögi tiivalt, kust väegruppi kaitsesid Rumeenia ja Itaalia väeosad ning võtsid selle löögi tulemusel Stalingradis olevad sakslaste üksused "kotti", mis sulgus 23. novembril. Stalingradi lahing (17.07.1942–2.02.1943) oli üks suuremaid lahinguid Idarindel. Nõukogude armee 3 rinnet, mida juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ja kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin piirasid ümber Saksa väed Stalingradis. Katlasse sattunud 250 000 mehest, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar – 2. veebruar1943. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi.
Pealetungioperatsioon Uranus 19.–23. novembrini 1942Sõjategevus Idarindel novembrist 1942 märtsini 1943
Nõukogude Liidu Stalingradi vastupealetung, Pealetungioperatsioon Uranus, algas 19. novembril 1942. Punaarmee Edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ning Nõukogude Liidu mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse. 20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30-kilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus Sovetski külas, piirates sellega sisse Saksa 6. armee ja osa 4. tankiarmeest kokku 250 000–275 000 meest.
Velikije Luki pealetungioperatsioon
24. novembril 1942 ründas Kalinini rinde3. löögiarmee väegrupi Mitte kaitseliine Velikije Luki rajoonis ning järgmisel päeval ründasid Kalinini ja Läänerinde kuus armeed (20., 22., 29., 31., 39., ja 41. armee) väegrupi Mitte 9. armeed Rževieendil. 28. novembril alustasid looderinde väed rünnakuid väegrupi Nord 16. armee vastu Demjanski eendil.
Esimene suurem rünnak Stalingradis sissepiiratud Saksa vägede vastu algas 2. detsembril. 12. detsembril alanud Saksa vägede rünnakud operatsioonis Talvetorm (12.–24. detsembrini 1942), et sissepiiratuid päästa, ebaõnnestusid ja allesjäänud 91 000 meest alistusid 2. veebruaril 1943.
1942. aasta hilissuvel oli Wehrmachti idarinde väegrupp A edenenud Kaukaasia poole, kus hõivati Groznõi naftapiirkond Tšetšeenias, kuid tähtsamad Bakuu naftaväljad jäi võtmata. Seoses Saksa ja Rumeenia vägede suuremastaapse kaotusega Stalingradi lähistel, kerkis oht, et Kaukaasiasse tunginud Saksa väegrupp A lõigatakse ülejäänud idarindest ära. Seetõttu algas 1942/1943 aastavahetusel Saksa vägede väljatõmbumine Kaukaasiast.
1943. aasta jaanuaris murdis Punaarmee blokaadirõngasse kitsa koridori piki Laadoga lõunakallast, kuid sellega ei lõppenud veel blokaad. 14. jaanuaril ründasid Leningradi ja Volhovi rinde üksused väegrupi Nord18. armee kaitseliine, hiljem liitus rünnakutega ka 2. Balti rinne. Läbi veebruari kestvate lahingute tulemusena taganesid väegrupi mõlemad armeed Panther-liinile. Leningradi blokaad Saksa vägede poolt lõpetati täielikult 1944. aasta jaanuaris.
Pealetungioperatsiooni Polaartäht kavandatud pealetungisuunadPealetungioperatsiooni Polaartäht kavandatud pealetungisuunadDemjanski pealetungioperatsioon, 1943. aasta jaanuaris
1942. aasta detsembri keskel ründasid Edelarinde väed üle Doni jõe Itaalia 8. armeed pealetungioperatsioonis Väike Saturn ja lõid selle puruks. Jaanuari alguses surusid Edela ja Stalingradi rinde väed rünnakutega Saksa väed Doni jõe käärust Millerovo ja Rostovi suunas. 13. jaanuaril ründasid Edela- ja Voroneži rinde väed veel Doni jõe joonele jäänud Itaalia ja Ungari vägesid, piirasid need ümber ning hävitasid, tekitades sellega suure augu sakslaste rindesse. Enne veel kui rinne jõuti taastada, ründasid Brjanski ja Voroneži rinde väed Saksa 2. armeed ning peaaegu piirasid selle Voronežist läänes sisse. Segilöödud Saksa üksused taganesid kiiruga Kurski ja Belgorodi poole.
Samal ajal lõid Edela- ja Lõunarinde (endine Stalingradi rinne) väed sakslased Stalingradi lähistelt minema Donetsi jõele. Lõunarinde väed vallutasid Rostovi 14. veebruaril ja jõudsid Miusi jõeni 18. veebruaril. Edust tiivustuna nõudis Stavka pealetungioperatsioonide jätkamist ja Ukraina vabastamist. Edelarinde väed ületasid Donetsi ja vallutasid Vorošilovgradi14. veebruaril ja 18. veebruaril lähenesid Dneprile. Voroneži rinde väed vallutasid Kurski ja Belgorodi 8. ja 9. veebruaril ning Harkivi16. veebruaril.
Operatsiooni Täht tulemusena idarindel veebruaris 1943 vallutas Voroneži rinneHarkivi ja Kurski ning Vorošilovgradi ja Izjumi. Kasutades Kaukaasiast tagasi tõmmatud ja läänest üle toodud värskeid vägesid, ründasid Saksa üksused Dneprile liikuvaid Edelarinde vägesid. Mõne päevaga kukkus Nõukogude vägede kaitse kokku ja Punaarmee taganes Donetsi jõele.
Märtsi alguses ründasid kindralfeldmarssal Erich von MansteiniVäegrupp Südi väed Voroneži rinnet ning vallutasid 16. märtsiks Harkivi ja 18. märtsiks Belgorodi. 19. veebruar – 15. märts1943Harkivi lahingute tulemusena said Saksa väed tagasi kontrolli Harkivi ja Belgorodi linna üle. Rindele toodud Punaarmee reservide ja sulama hakanud lumi katkestasid edasised Saksa vägede vasturünnakud. Punaarmee järgmine pealetungilaine algas 17. juulil.
12. veebruaril alustasid Brjanski ja Läänerinde väed rünnakuid Orjoli rajooni kaitsvate väegrupi Mitte üksuste vastu, nendega liitusid 25. veebruaril Keskrinde väed. Keskrinde väed kohtasid ainult kerget vastupanu ning Punaarmee 2. tankiarmee ja 65. armee liikusid kiiresti läände Novgorod-Severski poole. Punaarmee reservid suunati Mansteini vasturünnakut tõrjuma ja läbi murdnud Keskrinde väed löödi tagasi.
Sõjategevuspiirkond Kaukaasias ja Ukrainas 1942. aasta detsembris ja 1943. aasta veebruaris
1. aprilli seisuga oli Saksa armeel Idarindel 2 732 000 meest, 1336, tanki ja 6360 suurtükki jagatuna 147 jalaväe ning 22 tankidiviisi vahel. Nende vastas seisis Punaarmee 5 792 000 meest, üle 6000 tanki ja 20 000 suurtüki.
Sakslaste ründeplaan, koodnimega Unternehmen Zitadell (operatsioon Tsitadell), nägi ette samaaegset lööki Kurski eendi mõlemale tiivale. Saksa ülemjuhatuse arvates pidi rünnak ära lõikama ja ümber piirama Kurskist läänes järgmiseks pealetungioperatsiooniks valmistuvad Punaarmee üksused. Ründeteravikud pidid kohtuma Kurski linnast idas. Väegrupi Süd XLVIII ja III tanki- ning II SS soomuskorpuse edukast rünnakust Punaarmee Orjolist lõuna pool, Voroneži rinde paremal tiival arenesid 5. juulil Punaarmee tugeva vasturünnaku tõttu rasked võitlused, mis laienesid ruumini lõuna pool Kurskit. KeskrindeBelgorodi lõigus nurjusid ka 6. juulil XLI, XLVI ja XLVII tankikorpuste rünnakud, mida Punaarmee tõrjus tugevaimate, varem kohale toimetatud vägedega. Saksa väed, tõhusalt toetatuna lennuväe poolt kavatsesid Olhovatka suunalt murda läbi Keskrinde positsioonide Kurski linnani kõige otsesemat teed pidi.
Belgorodi ruumis ja Orjolist lõuna pool tekkisid 7. juulil rasked tankilahingud, võitlustes metsas ja külades murti läbi Nõukogude sügavasti lülistatud positsioonisüsteemist. 7. juulist saadik arenes läbimurtud Punaarmee positsioonisüsteemi tagalas võimas tankilahing, milles Punaarmee väed tegid suurimaid pingutusi, et Saksa pidevalt edasitungivaid tankikiile tõkestada.
8. juuli õhtuks oli II SS soomuskorpus edasi liikunud umbes 29 kilomeetrit ning läbi murdnud Punaarmee esimesest ja teisest kaitsevööndist, kuid XLVIII soomuskorpuse aeglane edasiliikumine sundis osa II SS soomuskorpuse üksusi läände XLVIII korpusele abiks.9. juulil saavutasid Saksa maaväe ja Relva-SS-i üksused Belgorodist põhja pool ulatuslikku maa-alavõitu. 10. juulil jätkas II SS soomuskorpus oma edasiliikumist, ründeteravik liikus Obojani suunalt Prohhorovkapeale.
13. juulil varisesid Nõukogude vasturünnakud Belgorodi ruumis raskete kaotustega kokku. Ruumis Orjolist ida ja põhja pool ründas Punaarmee 13. juulil jälle tugevdatud jõududega. Võitlused kestsid 14. juulini Punaarmee katsed Saksa positsioonidest läbi murda nurjusid.
Punaarmee järgmine pealetungilaine algas 17. juulil ning väed tungisid 5. augustil uuesti Belgorodi ning 23. augustil võtsid nad Harkivi. Punaarmee suurrünnakust võtsid Voroneži rinne ja Stepirinne, lõuna pool Harkivit toetas neid Edelarinne. Belgorod-Harkivi lahingutest võtsid Punaarmee kolme rinde koosseisus osa 18 tankidiviisi ja 72 jalaväediviisi. Saksa 4. tankiarmee võitles Voroneži rinde vägede vastu, operatiivgrupp Kempf Stepirinde vastu. Donbassi ruumis tungisid peale Punaarmee Edela- ja Lõunarinde väed, mis pärast Belgorodi ja Bogoduhhovi vallutamist suundusid Harkivi peale. Voronezi rinne liikus lääne poole Harkivit, Stepirinde väed aga ida pool; edelarinde väed tegutsesid kagus ja lõunas.
1943. aasta augustist oktoobrini viisid Punaarmee Läänerinde ja Kalinini rinde väed väegrupi Mitte vastu Smolenski piirkonnas läbi pealetungioperatsioone, mille käigus vabastati Smolensk ja jõuti välja Valgevene piirideni. 1. augustil vabastati Orjol, 24. septembril Smolensk ja Roslavl ning 26. novembril Gomel. Kalinini rinde parema tiiva 3. ja 4. löögiarmee vägedega teostati 6.–10. oktoobrini Neveli pealetungioperatsioonVäegrupp Nord3. tankiarmee ja 16. armee positsioonidele ja vabastati 7. oktoobril Nevel. Nevel oli strateegiline transpordisõlm, Dno–Vitebski raudteel, Väegrupp Nord ja Väegrupp Mitte vägede vahel. Väegrupi Mitte väed taganesid Valgevenesse. Lahingutega seoti ka suur osa Saksa vägesid, mis takistas tõrjumast Punaarmee poolt Dnepri forsseerimist.
Punaarmee pealetungisuunad Idarindel, Dnepri idakaldal 24. detsembrist 1943 12. maini 1944 ja Krimmi vabastamislahingudPunaarmee pealetungioperatsioonid aprillini 1944
Punaarmee Korsun-Ševtšenkivskõi pealetungioperatsioon, 24. jaanuar – 17. veebruar 1944
Samaaegselt 5.–16. jaanuarini liikus Ivan Konevi2. Ukraina rinneKrivoi Rogi suunalt läände ning rinde 5. kaardiväe tankiarmee vallutas väegrupi Süd 8. armeeltKirovogradi. Rünnakute tulemusena oli sakslaste 8. armee Dnepri jõe joonel seisvad XI ja XXXXVII armeekorpused jäänud sügavale eendisse. 1. ja 2. Ukraina rinde, idast ja läänest jätkuvad rünnakud Korsuni[21] ruumis 8. armee tiibadele olid edukad ning Punaarmee 5. ja 6. kaardiväe tankiarmeed ühinesidki 26. jaanuaril Saksa vägede tagalas ning piirasid sisse 57 000 Saksa sõjameest, kotis olid XLII ja XI armeekorpuste üheksa Saksa Wehrmachti diviisi ja 5.Relva-SSdiviisKorsun-Tšerkassõ ruumis. Ägedad lahingud kestsid kuni 17. veebruarini, mil Saksa väed murdsid ennast piiramisrõngast välja. Omadeni jõudis vähem kui 20 000 meest.
Kasutades ära olukorda, et enamus väegrupi Süd soomusreserve olid suunatud Korsuni ruumi, ründasid 1. Ukraina rinde parema tiiva väed (13. ja 60 armee ning 1. ja 6. kaardiväe ratsakorpus) Prõpjati soodest lõunas 27. jaanuarist kuni 11. veebruarini väegrupi Süd pikaks venitatud vasakut tiiba. Saksa väed löödi positsioonidelt välja ning Punaarmee vallutas, Rivne-Lutski pealetungioperatsioonisRivne ja Lutski.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Idarinde põhjalõigus Narva lahing. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingissepa-Gdovi pealetungioperatsiooni märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Väegrupid Mitte ja Süd ei suutnud Punaarmee edasitungi peatada, ning Idarinde kesklõigus tekkinud katastroofiline olukord sundis Saksa väejuhatust Narva alt jõude ümber paigutama. Väegrupi Nord juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka Idarinde põhjalõigus, ei jätku sakslastel pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati juulis ettevalmistusi rinde õgvendamiseks ning Punaarmee Narva pealetungioperatsiooniga, Saksa väed taandusid Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud juulikuu Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda.
Sõjategevus Idarindel, Leningradi ja Ukraina suunal 1944. aasta aprillis
Ukrainas jätkusid Punaarmee ründeoperatsioonid peaaegu katkematult. 4. märtsil ründas 1. Ukraina rinne Georgi Žukovi juhtimisel Tšernivitsi ja Dubno rajoonist edelasse Rumeenia piiri poole, Proskurov-Tšernivitsi pealetungioperatsioonis (4. märtsist 17. aprillini 1944). Kaks Žukovi tankiarmeed (3. kaardiväe ja 4.) murdsid läbi väegrupi Süd 4. tankiarmee kaitsest ja lähenesid 7. märtsil Proskurovile, kus väegrupi tankireservid (III ja XLVIII soomuskorpus) panid Punaarmee edasitungi seisma. Peagi liitus rünnakutega Punaarmee 1. tankiarmee ning 21. märtsil murdsid Punaarmee 1. ja 4. tankiarmee sakslaste tagalasse. 27. märtsil jõudsid mõlemad armeed Dnestrini ning ületasid selle piirates Kamenets-Podolski juures sisse, Kamenets-Podolski kottiSaksa 1. tankiarmee. 15. märtsil olid punaväelased Tirnopoli ja Brodõ linnade all Lõuna-Poolas. 17. aprilliks jõudis Punaarmee 1. tankiarmee Karpaatideni lõigates väegrupi Nordukraine (kuni 4. aprillini väegrupp Süd) ära lõunas Rumeenia piiril tegutsevast väegrupist Südukraine. Kuid vaatamata kõigele suutis ümberpiiratud Saksa 1. tankiarmee ägedate lahingute ja keerukate manöövritega murda välja piiramisrõngast ning taganeda Lõuna-Poolasse.
Umani pealetungioperatsioon
Umani-Botoșani pealetungioperatsioon, 5. märts – 17. aprill 1944
Üks päev pärast 1. Ukraina rinde Umani-Botoșani pealetungioperatsiooni algust läks 5. märtsil liikvele 2. Ukraina rinne rünnates kolme tankiarmeega (2. 5. kaardiväe ja 6.) Umani suunas. Punaarmee vallutas Umani 10. ja Vinnitsa 17. märtsil ning 5. kaardiväe tankiarmee jõudis Dnestrini ja kiilus ennast Saksa 1. tankiarmee ning 8. armee vahele.
6. märtsil ründas 3. Ukraina rinne tema vastas seisvat väegruppi A ning piiras 18. märtsiks ümber väegrupi 6. armee. 6. armeel õnnestus välja murda ja taganeda Moldaaviasse. Odessa vabastati 14. aprillil. 8. aprillil ründas 4. Ukraina rinne Saksa kaitseliine Krimmi poolsaarel ning murdis neist paari päevaga läbi. 16. aprilliks olid sakslased taganenud Sevastopolisse ning evakueeriti 10. maiks.
Sinimägede lahingud
Rindejoon Idarindel 1944. aasta 1. märtsilIdarinne 1943. aasta augustist 1944. aasta detsembrini
Pärast Leningradi-Novgorodi operatsiooni ametlikku lõppu 1. märtsil, püüdsid Leningradi ja 2. Balti rinde väed edutult järgneva kuue nädala jooksul murda sakslaste kaitset Panther-liinil. Leningradi rinde 8., 59. ja 2. löögiarmee katsed Narvat vallutada ja Eestisse liikuda ebaõnnestusid. Järgnenud Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda.
Lõuna pool õnnestus rinde 42., 67. ja 54. armeedel lüüa kiil Ostrovi ja Pihkva vahele kuid mõlemad linnad jäid sakslaste valdusse. 2. Balti rinde vägede 1. löögiarmee, 3. löögiarmee, 10. kaardiväe armee ja 22. armee saavutasid ainult lokaalseid sissemurde väegrupi Nord 16. armee kaitsesse. Väegrupi Mitte vastu sooritasid 1. Balti, Lääne ja Valgevene rinde väed 29. detsembri ja 29. märtsi vahel vähemalt seitse suurrünnakut. 1. Balti rinne suutis liikuda küll Vitebski eeslinnadeni ning Valgevene rinde väed vallutasid Kalinkovitši, kuid üldises plaanis lõppesid kõik rünnakud läbikukkumistega.
Operatsioon Bagration ehk Valgevene pealetungioperatsioon oli Nõukogude sõjaline pealetungiplaan, mille eesmärk oli põhisuunana Valgevene NSV-d ja Leedut okupeerinud Saksa väegrupi Mitte väed ümber piirata ja hävitada. 22. juunist kuni 19. augustini 1944 toimunud operatsiooni käigus hävitati Nõukogude vägede poolt Saksa väegrupp Mitte peaaegu täielikult.
Pealetungioperatsiooni 1. faasis alustasid pealetungi pealetungisuuna põhjaosas 1. Balti rinde ja 3. Valgevene rinde väed Saksa 3. tankiarmee ning 4. armee kaitseliinide vastu ning 1. Balti rinde väed surusid Saksa IX armeekorpuse Lääne-Dvina jõe taha ja piirasid 26. juuniks Saksa LIII armeekorpuse sisse Vitebski piirkonnas. Lõunasuunal 3. Valgevene rinde väed purustasid Saksa VI armeekorpuse ning vabastasid 27. juunil Vitebski linna ja purustasid Saksa 4. armee XXVII armeekorpuse, vabastasid 26. juunil Orša linna ja jõudsid 28. juuniksBerezina jõe joonele.
16. augustil hävitasid Wehrmachti üksused ja 18. SS-diviis Horst Wessel ja 7. SS-rünnakubrigaad Charlemagne Karpaatides lääne pool Sanoki kolmepäevases raskes võitluses seitse vaenlase diviisi. Nõukogude pool kaotas 151 tanki ja 98 kahurit ning arvukalt oli vangilangenuid.
24. augustil lõid Wehrmachti üksused ja IV SS-soomuskorpus (3. ja 5. SS-diviis) Varssavist kirde pool ja Wehrmachti diviisid ja IV SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga Totenkopf ja 5. SS-diviisiga Wiking põhja pool Varssavit rasketes lahingutes tagasi Punaarmee rünnakud. 25. augustil pidas IV SS-soomuskorpus edukaid kaitselahinguid Weichelis ja kirde pool Varssavit.
Juba 1943. aastal oli Ungari hakanud otsima võimalusi separaatrahu sõlmimiseks lääneliitlastega ja Ungari sõjas hoidmiseks oli Wehrmacht 1944. aasta märtsis okupeerinud suurema osa Ungari riigist. 1944. aasta sügisel kui Punaarmee lähenes Ungari süda-aladele, üritas Ungari riigihoidja Miklós Horthy NSV Liiduga separaatrahu sõlmida. 15. oktoobril 1944 võttis Saksa SS-i eriüksus Otto Skorzeny juhtimisel Budapesti oma kontrolli alla. Sakslased aga sundisid Horthyt Ungari uueks peaministriks nimetama Ungari natside juhi Ferenc Szálasi. Ida-Ungaris aga paikneva Ungari 1. armee ülemjuhataja Béla Dálnoki-Miklós jätkas läbirääkimisi NSV Liiduga, moodustas Debrecenis vastuvalitsuse ja kuulutas 31. detsembril Saksamaale sõja.
NSV Liidu ja Soome Jätkusõja positsioonisõda lõppes 9. juunil 1944, mil Nõukogude Liit alustas rindel suurpealetungi, nõudes Soome tingimusteta kapituleerumist. Pealetung sumbus peatselt Soome edukates tõrjelahingutes Tali-Ihantalas, Viiburi lahel ja Äyräpää-Vuosalmel (25. juuni 1944 – 9. juuli 1944). 1944. aasta juuli lõpuks oli Soome juhtkond jõudnud seisukohale, et Soome ei suuda edasi võidelda, samas oli Soome rindelõik võidukale Punaarmeele kõrvaline ja sidus liiga suuri jõude. Peamine sõjategevus toimus Kesk-Euroopas, kus 6. juunil olid lääneliitlased maabunud Prantsusmaal, Normandia dessandiga.
Punaarmee pealetungisuunad 1944. aasta 19. augustist 31. detsembrini
NSV Liit loobus Soome vallutamisest vaid lääneliitlaste nõudel (kokkuleppel) ning poliitilistel põhjustel (lääneriikide sõjajõud just vallutasid augustis Prantsusmaa, Nõukogude Liidul oli oht, et kogu Saksamaa jääb-alistub neile). 19. septembril sõlmiti Moskvas Soome ja NSV Liidu ning Suurbritannia vahel vaherahu.
12. augustini toimusid Tannenbergi liinil rasked Sinimägede lahingud. Punaarmee suurpealetungi peatas III SS-Soomuskorpuse koosseisus 11. SS-diviis Nordland, 23. SS-diviis Nederland, 4. SS-brigaad Langemarck ja 20. Eesti SS-diviis ning XXVI ja XXXXIII armeekorpus. 22. augustil pidas raskeid võitlusi Tartu rindel SS-rünnakubrigaad Wallonie SS-Sturmbannführer Leon Degrelle juhtimisel.
Idarinde pealetungisuunad ajavahemikul august 1943 – detsember 1944
25. augustil, pärast Tamsa lahingut, alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. 28. augustinil tõmbusid Saksa väed tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele.
Saksa idarinne rebenes samal ajal kõigist suundadest. Eestisse jäämise korral ähvardas väegruppi Nord äralõikamine Wehrmachti peajõududest, kuid Hitler ei tahtnud taandumisest kuuldagi. Eesti kaitsmise lootusetuses veendunud väegrupi juhtkond alustas siiski saladuskatte all vägede väljatõmbamist Eestist. Septembri algul tegi Soome väljalangemine sõjast ka Hitlerile selgeks, et tal pole enam võimalik Eestit kaitsta. 11. septembril 1944 said korralduse taganemiseks väegrupp Nord ja armeegrupp Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti, nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere ja PaidePärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.
Riia pealetungioperatsiooni käigus hõivasid Punaarmee väed 14.–23. septembril 1944 osa Valgamaast koos Valga linnaga, osa Viljandimaast ja suure osa Põhja-Lätist. 14. septembril algas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väiksel Emajõel, sihiga tungida üle ValgaRiia laheni ning lõigata Eestis asuvad Saksa üksused väegrupi põhijõududest ära. Kuigi sakslased osutasid ründajatele visa vastupanu ning aeglustasid nende edasitungi, suutsid Riia peale tungivad punaväe üksused Saksa kaitsest läbi murda. Saksa vägesid ees ootav katastroof muutus järjest ilmsemaks, ning 16. septembril andis Hitler lõpuks loa väed Eestist välja tõmmata, käivitades taandumisoperatsiooni "Aster".
Bulgaaria teavitas oma ühepoolsest sõjast väljumisest ja palus Saksa vägedel lahkuda: Bulgaaria väed toodi kiiruga Kreekast ja Jugoslaaviast välja. Septembris ületas Punaarmee Bulgaaria põhjapiiri. Bulgaaria valitsus, lootes Nõukogude okupatsiooni vältida, kuulutas Saksamaale sõja, kuid NSV Liit ei lasknud end takistada ja 8. septembril kuulutasid nad sõja Bulgaariale ja Bulgaaria oli mõne päeva jooksul sõjas nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liiduga. 16. septembril sisenes Nõukogude armee Sofiasse.
Punaarmee pealetungisuunad 1944. aasta 19. augustist 31. detsembrini
Väegrupi Südukraine üksused taandusid Põhja-Transilvaaniasse, kus hoidsid rinnet Ungariväeüksused. Punaarmee väekoondised Ungari suunal, jagunesid kolme rinde juhtimise alla: põhja pool Karpaate tungis peale 4. Ukraina rinne, Ungaris 2. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Rodion Malinovski) ning Lõuna-Ungaris ja Horvaatias 3. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Fjodor Tolbuhhin). Punaarmee väed sisenesid lahinguid pidades Ida-Ungari territooriumile 1944. aasta oktoobris ning vallutasid 20. oktoobril Debreceni linna. Algas Budapesti piiramine, mis kestis 20. detsembrist 1944 kuni 13. veebruarini 1945. Lahingus Budapesti pärast ründasid 719 000 punaarmeelast ja Rumeenia sõdurit Saksa-Ungari 250 000-mehelist väekontingenti. Linn vallutati pärast veriseid tänavalahinguid. Punaarmee kaotas üle 80 000 mehe langenute ja teadmata kadunutena ning 1766 tanki ja liikursuurtükki. Sakslased ja ungarlased kaotasid kuni 50 000 meest surnute ja 138 000 sõjavangidena.
Sõjategevus Jugoslaavias
27. septembril 1944 sisenesid Punaarmee väed Jugoslaaviasse, vallutades väegrupi F vägedelt 19. oktoobril Belgradi. Novembris taandus sakslaste väegrupp E Kreekast ja Albaaniast.
1945. aasta jaanuaris alustas Punaarmee viit suurt pealetungioperatsiooni kogu idarindel.
1. jaanuaril löödi Kuramaal Punaarmee pealetung Dobleni juures tagasi. Wehrmachti üksused ja III. SS-soomuskorpus koos lätlastest moodustatud väekoondistega lõid üheteistkümnepäevases heitluses tagasi 46 laskurdiviisi ja 22 tankirünnakkahurite üksust. Enamik Kuramaast püsis kuni sõja lõpuni 8. mail 1945 Saksa vägede kontrolli all, kes suutsid Punaarmee rünnakud tagasi lüüa. Kuramaal olnud Saksa väeüksusi nimetati väegrupp Kurlandiks.
8. jaanuaril lõid Wehrmachti üksused ja IV. SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga Totenkopf ja 5. SS-diviisiga Wiking vaenlase Ungaris taganema. Mitmepäevases raskes võitluses Balatoni järve ja Doonau vahelisel alal murti läbi vaenlase kaitseliinide ning löödi põhja pool Vertesi mäeahelikku Punaarmee 40 km tagasi.
23. jaanuaril 1945 jõudis Punaarmee oma jõudsal pealetungil itta Opole juures välja Oderi jõeni ning ka Oderi ülemjooksul Wroclawi (Breslau) juures, alamjooksul ning Kostrzyni ja Szczecini (Küstrini ja Stettini) juures. Kindluslinnaks muudetud Breslau (tänapäeval Wroclaw Poolas) pidas Punaarmee piiramisrõngas vastu ligi kolm kuud, veebruari keskpaigast kuni 6. maini. Küstrini kindlustuse piiramine kestis kaks kuud, veebruari algusest kuni märtsi lõpuni 1945, pidurdades oluliselt Punaarmee pealetungi Berliini suunas.
21. aprilliks oli Nõukogude marssal Georgi Žukovi1. Valgevene rinne murdnud läbi Saksa kaitseliinid Seelöwe kõrgendikul. Adolf Hitler hakkas kokku kutsuma kokkulapitud üksusi, mis olid osa Steineri-nimelisest armeegrupist (Armeeabteilung Steiner), et moodustada midagi korpusetaolist. Ta käskis Felix Steineril rünnata 1. Valgevene rinde põhjatiiba, samal ajal pidi 9. armee ründama lõunast. Rünnaku hõlbustamiseks anti Steineri juhtida kolm 9. armee diviisi: CI Armeegrupp, rindest kurnatud 4. SS-Politseidiviis, 5. jäägridiviis, ungarlastest koosnev 25. SS-soomusgrenaderide diviis Hunyadi – kõik asusid Finow kanalist põhja pool, Žukovi rinde põhjatiival – ning Weidlingi LVI tankikorpus, mis asus veel Berliinist ida pool, põhjatiib Werneucheni all.
Idarinne jaanuarust maini 1945
Kõik kolm diviisi põhjast pidid ründama Eberswalde'st (Finow kanalil, 24 km Berliinist idas) lõuna pool. LVI tankikorpuse suunas, lõigates 1. Valgevene rinde niimoodi kaheks. Steiner kutsus Heinrici ning informeeris teda plaanist, kuid seda plaani ei saanud teostada, sest 5. Jäägridiviis ja 25. Panzergrenaderide diviis oli kaitsele positsioneeritud ning seda polnud võimalik ümber positsioneerida enne, kui II Mereväe diviis saabus rannikult neid abistama. Nii olid vabad vaid 4. SS–Politseidiviisi kaks pataljoni, kuid neil polnud lahingurelvi. Heinrici helistas Saksa kindralstaabi ülemale Hans Krebsile, ütles talle, et plaani pole võimalik teostada, ning soovis rääkida Hitleriga, kuid talle öeldi, et Hitler on tema kõne vastuvõtmiseks liiga hõivatud.
22. aprillil sai Hitler oma pealelõunasel nõupidamisel teada, et Steiner ei ründa, ning teda tabas äge raev. Hitler kuulutas, et sõda on kaotatud, ta süüdistas selles kindraleid ning teatas, et tema jääb kuni lõpuni Berliini ega lase end elusalt vangi võtta.
Lääne-Karpaadi pealetungioperatsioon
Slovakkia 1944. aastal Punaarmee pealetungi eelLääne-Karpaadi pealetungioperatsioon
21. jaanuaril algas admiral Karl Dönitzi juhitud armee ja tsiviilelanike evakueerimine Ida-Preisimaalt, viieteist nädala jooksul viidi laevadega Saksamaale ja Taani ligi 900 000 põgenikku. Evakuatsiooni käigus toimus 30. jaanuaril merendusajaloo ohvrirohkeim õnnetus, kui Nõukogude allveelaev uputas sakslaste reisilaeva Wilhelm Gustloff, mis transportis põgenikke, haavatuid ja ka piiratud hulka sõjaväega seotud isikuid. Enam kui 9000 uppus, ning mõned päevad hiljem uputas sama allveelaev sakslaste aluse General von Steuben, millel olnud 4000 inimest uppus või sooritas uppuval laeval enesetapu.
22. aprillil paistis silma SS-Festungrügement Besslein Breslau kindluse kaitsmisel. Strateegiliselt tähtsas kindlustuse osas paisati sissemurdnud Punaarmee osad tagasi.
Ida-Pommeri pealetungioperatsioon
Ida-Pommeri ja Sileesia pealetungioperatsiooni pealetungisuunad
1.–15. märtsini teostasid Saksa väed eduka vastupealetungioperatsiooni Gemse, LVI tankikorpuse ja XXXXIV tankikorpuse jõududega, Laubani suunal, mis hõivati 3. märtsil ja jätkati Striegau suunal, mis hõivati 9. märtsil. Vägede edasiliikumise peatas alanud Punaarmee uus pealetungioperatsioon.
Balatoni järve ruumi lahingud
Balatoni järve ruumi lahingud
6. märtsist 15. märtsini 1945 tegid Saksa ja Ungari väed vastupealetungioperatsiooni Kevadine ärkamine (Unternehmen Frühlingserwachen), Balatoni järve ruumis. Pealetung tõkestati 15. märtsil, seejärel alustasid Punaarmee ja liitlaste üksused Viini pealetungioperatsiooni, mis kestis 16. märtsist 15. aprillini 1945.
Lõuna-Ungarisse taandunud Saksa väegrupp F ja horvaatide üksuste kaitseliinile Bosnia-Serbia piiril alustasid Punaarmee ja Bulgaaria vägede ning jugoslaavlastest partisanid pealetungi 15. märtsil. 7. aprillil jätsid Saksa väed maha Sarajevo, 4. mailRijeka ja 8. mailZagrebi.
15.º distrito local de Baja California Distrito electoral local Cabecera distrital Playas de RosaritoEntidad Distrito electoral local • País México • Estado Baja CaliforniaDiputado María del Socorro Adame Muñoz Subdivisiones 95 seccionesMunicipios Playas de Rosarito y Ensenada[editar datos en Wikidata] El 15.º distrito electoral local de Baja California es uno de los 17 distritos electorales en los que se encuentra dividido el territorio del estado de Baja Califo...
Taman CariDesaPeta lokasi Desa Taman CariNegara IndonesiaProvinsiLampungKabupatenLampung TimurKecamatanPurbolinggoKode pos34192Kode Kemendagri18.07.08.2009 Luas5,31 km²Jumlah penduduk4.763 jiwa (2015);Kepadatan897 jiwa/km² Tanjung Inten adalah sebuah desa di wilayah Kecamatan Purbolinggo, Kabupaten Lampung Timur, Provinsi Lampung. Referensi (Indonesia) Keputusan Menteri Dalam Negeri Nomor 050-145 Tahun 2022 tentang Pemberian dan Pemutakhiran Kode, Data Wilayah Administrasi Pemerintahan...
Este artículo o sección tiene referencias, pero necesita más para complementar su verificabilidad.Este aviso fue puesto el 17 de marzo de 2023. Lázaro Cárdenas Batel Cárdenas Batel en 2003. Coordinador de Asesores del Presidente de la República 1 de diciembre de 2018-17 de marzo de 2023Presidente Andrés Manuel López ObradorPredecesor Carlos Pérez Verdía Canales Gobernador de Michoacán 15 de febrero de 2002-14 de febrero de 2008Predecesor Víctor Manuel Tinoco RubíSucesor Leonel G...
American engineer This article includes a list of general references, but it lacks sufficient corresponding inline citations. Please help to improve this article by introducing more precise citations. (November 2022) (Learn how and when to remove this template message) Gridley BryantBornAugust 26, 1789Scituate, MassachusettsDied(1867-06-13)June 13, 1867Scituate, Massachusetts Gridley Bryant Gridley Bryant (1789 – June 13, 1867) was an American construction engineer who ended up building the...
BulakDesaNegara IndonesiaProvinsiJawa BaratKabupatenIndramayuKecamatanJatibarangKode pos45273Kode Kemendagri32.12.13.2004 Luas... km²Jumlah penduduk8.745 jiwaKepadatan... jiwa/km² Bulak (Jawa: ꦢꦺꦱ ꦧꦸꦭꦏ꧀) adalah desa di kecamatan Jatibarang, Indramayu, Jawa Barat, Indonesia.[1][2] Letak geografis Desa Bulak terletak di Kabupaten Indramayu, berbatasan langsung dengan: Sleman dan Sleman Lor kecamatan Sliyeg di sebelah timur Pilangsari di sebelah selatan...
Convoy during naval battles of the Second World War Convoy HX.300Part of World War IIDate17 July 1944-3 August 1944LocationNorth SeaBelligerents Germany United KingdomCommanders and leaders Admiral Karl Dönitz Rear-Admiral Sir A T Tillard KBE DSOStrength unknown 159 merchant ships32 escortsCasualties and losses unknown none vteAtlantic campaign Americas United States Caribbean St. Lawrence Northern Barrage Blockade of Germany Gibraltar 1939 River Plate 1940 HX 47 HX 49 1st Happy ...
Legendary brothers said to have led the invasion of Britain in the 5th century Hengist and Horsa redirect here. For other uses, see Hengist (disambiguation) and Horsa (disambiguation). The brothers in Edward Parrott's Pageant of British History (1909) Hengist from John Speed's 1611 Saxon Heptarchy Hengist and Horsa are Germanic brothers said to have led the Angles, Saxons and Jutes in their supposed invasion of Britain in the 5th century. Tradition[clarification needed] lists Hengist ...
Der Ethnograph Bronisław Malinowski bei den pazifischen Trobriandern (um 1918) Ethnographie oder Ethnografie (altgriechisch ἔθνος éthnos „Menge, Volk“ und -graphie, sinngemäß „Völkerbeschreibung“) ist eine Methode der Ethnologie (Völkerkunde) und übergeordnet der Anthropologie (Menschenkunde). Als systematische Beschreibung der mittels Feldforschung vor Ort gewonnenen Erkenntnisse können auch Eindrücke aus der teilnehmenden Beobachtung schriftlich festgehalten werden. E...
Pinisi Kapal layar adalah kapal yang digerakkan dengan menggunakan layar yang memanfaatkan tenaga angin sebagai pendorongnya. Konstruksi Kapal ini umumnya terbuat dari kayu dan cukup lama digunakan sebagai tulang pungung pelayaran baik bersifat sipil maupun militer sampai penemuan mesin uap dan kapal besi/baja pada abad ke 19 seiring dengan ramainya Revolusi Industri yang dipelopori oleh Inggris melalui penemuan mesin uap oleh James Watt. Pada awalnya, kapal layar digerakkan oleh tenaga manus...
Indian Social Activist This article is an orphan, as no other articles link to it. Please introduce links to this page from related articles; try the Find link tool for suggestions. (April 2023) Kiran VermaKiran Verma holding banner in hand on roadBorn (1984-12-27) December 27, 1984 (age 38)Maujpur, Delhi, IndiaOccupation(s)Social Worker and Social ActivistYears active2016-till dateKnown forSimply Blood and Walk for Blood MovementSpouseJayati (m. 2015)[1]ParentsInderjee...
Armenian television channel Television channel Yerkir MediaCountryArmeniaBroadcast areaArmeniaHeadquartersYerevanProgrammingLanguage(s)ArmenianOwnershipOwnerArmenian Revolutionary Federation[1]HistoryLaunchedMay 28, 2004 (2004-05-28)[2]ReplacedART 13LinksWebsiteyerkirmedia.amAvailabilityTerrestrialDTTChannel 7 Yerkir Media (Armenian: Երկիր Մեդիա, literally World Media) is an Armenian television station that began operating in 2004. It is the first tele...
Politics of Romania Constitution Referendums 1991 (adoption) 2003 (amendments) Constitutional Court Government President (list) Klaus Iohannis Prime Minister (list) Marcel Ciolacu Cabinet (current, list) Parliament Senate Acting President: Alina Gorghiu Standing Bureau Chamber of Deputies President: Alfred Simonis Standing Bureau Judiciary High Court of Cassation and Justice Constitutional Court Ombudsman Judicial reform Political parties Parliamentary National Liberal Party (PNL) Social Demo...
British bishop (1798–1882) Alfred Ollivant Alfred Ollivant monument in Llandaff Cathedral Alfred Ollivant (1798 – 16 December 1882) was an academic who went on to become Bishop of Llandaff. Born in Manchester, he was educated at St Paul's School and Trinity College, Cambridge.[1] He won the Tyrwhitt Hebrew scholarship in 1822 and was elected to a fellowship at Trinity College. In 1827, he was appointed the first vice-principal of St David's College, Lampeter. Whilst at Lampete...
Estonian Soviet general (1887–1937) In this name that follows Eastern Slavic naming conventions, the patronymic is Ivanovich and the family name is Kork. August KorkBorn2 August [O.S. 22 July] 1887Aardla, Kreis Dorpat, Governorate of Livonia, Russian EmpireDied11 June 1937(1937-06-11) (aged 49)Kommunarka shooting ground, Moscow, Soviet UnionBuriedDonskoye CemeteryAllegiance Russian Empire RSFSR Soviet Union Service/branch Imperial Russian Army Red Army Years ...
Questa voce sugli argomenti film commedia e film sentimentali è solo un abbozzo. Contribuisci a migliorarla secondo le convenzioni di Wikipedia. Segui i suggerimenti dei progetti di riferimento 1, 2. La figlia dell'ambasciatoreTitolo originaleThe Ambassador's Daughter Paese di produzioneStati Uniti d'America Anno1956 Durata103 min Rapporto2,55:1 Generecommedia, sentimentale RegiaNorman Krasna SoggettoNorman Krasna SceneggiaturaNorman Krasna ProduttoreNorman Krasna Casa di produzione...
GirlfriendEditorBree PlayerCategoriesTeen magazineFrequencyQuarterly (with online mid-issues)Total circulation(2012)80,014[1]Founded1988CompanyAre Media[2]CountryAustraliaLanguageEnglishWebsitegirlfriend.com.auISSN1033-7288 Girlfriend magazine is an Australian teen girls magazine established in December 1988 by Futura Publications.[3][4] Since 2020, the magazine has been owned by Are Media.[2] Girlfriend Model Search The Girlfriend Model Search is a mo...
Defunct American comic book publisher Tower ComicsParent companyTower PublicationsFounded1965; 59 years ago (1965)FounderHarry ShortenDefunct1969; 55 years ago (1969)Country of originUnited StatesHeadquarters location185 Madison Avenue[1]New York CityKey peopleHarry ShortenWallace WoodSamm SchwartzPublication typesComic books Tower Comics was an American comic book publishing company that operated from 1965 to 1969, best known for Wally Wood's T.H.U...
Rudi Setiawan Asops Danpaspampres Informasi pribadiLahir1 September 1977 (umur 46)IndonesiaKebangsaanIndonesiaAlma materAkademi Militer (1999)Karier militerPihak IndonesiaDinas/cabang TNI Angkatan DaratMasa dinas1999—sekarangPangkat KolonelSatuanInfanteriSunting kotak info • L • B Kolonel Inf Rudi Setiawan, S.E. (lahir September 1977) adalah seorang perwira menengah TNI-AD menjabat sebagai Asops Danpaspampres.[1] Rudi, merupakan lulusan Akademi Militer t...
Peter L. Berger katedradun BizitzaJaiotzako izen-deiturakPeter Ludwig BergerJaiotzaViena, 1929ko martxoaren 17aHerrialdea Ameriketako Estatu Batuak AustriaHeriotzaBrookline, 2017ko ekainaren 27a (88 urte)Heriotza modua: bihotz-gutxiegitasunaHezkuntzaHeziketaWagner College (en) New School (en) HizkuntzakingelesaJarduerakJardueraksoziologoa, teologoa eta unibertsitateko irakasleaEnplegatzailea(k)Bostongo Unibertsitatea New School (en) Rutgers UnibertsitateaLan naba...
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
_crowned.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.png)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.svg)
