Egiptuse ajalugu on ülevaade Egiptuse alade ajaloost.
Egiptus 21. sajandil
Eelajalooline Egiptus
Egipt alad asustasid kütid-korilased pleistotseenis.[1] 10. aastatuhandel eKr asendus küttide-korilaste kultuur põlluharijate-karjakasvatajate kultuuriga. Umbes aastal 8000 eKr alanud kliimamuutuste ja/või liiga intensiivse karjakasvatuse tõttu muutusid suured haritavad ja karjatatavad maa-alad kasutuskõlbmatuks, moodustus Sahara kõrb. Varajased hõimud liikusid Niiluse orgu, kus arenes välja püsiasustusega, põllumajanduslik ja varasema perioodiga võrreldes rohkem tsentraliseeritud ühiskond.[2]
Neoliitikumis arenesid Ülem- ja Alam-Egiptuses mitmed eeldünastilised kultuurid. Mõlema Egiptuse kogukonnad jäid kultuuriliselt eraldatuks rohkem kui 2000 aastaks, kuid lävisid sageli omavahel läbi kaubanduse. Esimesed jäljed egiptuse hieroglüüfidest ilmnevad Nagada kultuuri saviesemetelt aastast ca 3200 eKr.[3]
Chephreni sfinks koos Giza püramiididega rajati Vana riigi ajal ning on tänapäeval Egiptuse tähtsaimad turismimagnetidMuistne Egiptus
Ülem-Egiptuse ja Alam-Egiptuse ühendas umbes aastal 3150 eKr üheks kuningriigiks vaarao Menes, kes pani aluse erinevatele Egiptuse dünastiatele, mille esindajad valitsesid riiki järgneval kolmel aastatuhandel. Egiptuse kultuur jõudis sellel perioodil oma õitsengu tippu, eristudes teistest kultuuridest oma religiooni, kunsti, keele ja tavade poolest. Ühendatud riigi varadünastilisele ajastule järgnes Vana riigi periood (ca 2700–2200 eKr), mil rajati palju püramiide, millest märkimisväärseimad on III dünastia ajal rajatud Džoseri püramiid ja IV dünastia ajal rajatud Giza püramiidid.[4]
Esimese vaheperioodi ligi 150-aastast perioodi riigis iseloomustab poliitiline ebakindlus ja võimu detsentraliseerumine.[5] Ulatuslikumad Niiluse üleujutused ja poliitiline stabiliseerumine aitasid kaasa riigi uuele tõusule Keskmise riigi perioodil, mis saavutas oma kõrgaja vaarao Amenemhet III võimuperioodil.[6]Teisel vaheperioodil valitsesid Egiptuse põhjaosa hüksoslased (semiidid-asiaadid), kes rändasid Niiluse deltasse 18. sajandil eKr ning haarasid võimu umbes aastal 1630 eKr. Hüksoslased rajasid deltasse uue pealinna Avarise ning valitsesid suuremat osa Egiptusest XV dünastiana (1630–1521 eKr).[7] Võõramaalased ajas riigist välja Ülem-Egiptuse vaarao Ahmose I, kes asutas XVIII dünastia ja viis pealinna Memphisest üle Teebasse.[8]
Uue riigi perioodil (u 1550–1070 eKr) saavutas Egiptuse territoriaalne laienemine oma haripunkti, ulatudes lõunas (Nuubias) Niiluse neljanda kärestikuni (tänapäeval Sudaani põhjaosa) ja põhjas Süüriani.[9] Sellel perioodil valitsesid Egiptust kuulsad vaaraod, nt Hatšepsut, Thutmosis III, Ehnaton ja tema naine Nofretete, Tutanhamon ning Ramses II.[10]Kolmandat vaheperioodi iseloomustavad liibüalaste, nuubialaste ja assüürlaste vallutusretked Egiptusse, kuid egiptlased suutsid need sissetungijad riigist lõpuks välja lüüa.[11]
Ahhemeniidide riigi valitseja Kambyses II purustas Egiptuse väed aastal 525 eKr ning vallutas seejärel kogu riigi.[12] Korduvalt ebaõnnestunud ülestõusude järel suutsid egiptlased kreeklaste sõjalise abiga aastal 404. eKr iseseisvuse taastada, kuid kaotasid selle taas aastal 343 eKr,[13] kui langes viimane põliselanikust vaarao[14].
Niiluse kingitus
Egiptuse tsivilisatsiooni tekkes oli esmatähtis roll Niiluse jõel. Kõrbetest ümbritsetud Niiluse orus toimusid iga-aastased üleujutused (tavaliselt juulist kuni detsembrini), niisutades ja väetades mudaga egiptlaste põlde. Kohalikud kutsusid viljakat muda Niiluse kingituseks.[15]
Põldude niisutamist alustati Niiluse orus arvatavalt juba 6. aastatuhandel eKr. Ebaühtlase ulatusega üleujutuste reguleerimiseks ja haritava maa suurendamiseks alustati esimest laiaulatuslikku tammide ja niisutuskanalite ehitust umbes aastal 3100 eKr.[16]
Üleujutuse kõrgajal oli pea kogu Niiluse org vee all, ainult kõrgemale ehitatud ja tammidega ühendatud külad ja linnad jäid veepinnast kõrgemale. Haritava maa pindala oli sõltuvalt üleujutuse ulatusest 20 000 – 34 000 km2.[17] Üleujutatavatel põldudel oli vee sügavus 0,5–3,0 m ning settiv muda sisaldas orgaanilist materjali 2%.[18] 17. sajandil eKr võeti niisutusel abiks vinnkaev, 7. sajandil eKr aga veeratas,[16] viimase abil oli võimalik saada kaks viljasaaki aastas[19].
332. aasta sügisel eKr vallutas Aleksander SuurGaza linna ja hõivas sama aasta lõpus Egiptuse ilma vastupanuta. Pärslasi mittesallivad egiptlased võtsid makedoonlased-kreeklased vastu kui vabastajaid.[20] Makedoonlaste väejuht asutas oma Egiptuses viibitud aja jooksul Aleksandria, millest sai pärast tema surma Ptolemaioste kuningriigi suursugune pealinn.[21]
Ptolemaioste kuningriigi asutas pärast Aleksander Suure surma tema kaasvõitleja ja väepealik Ptolemaios I. Kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüria nn Koile-Süüria, Palestiina ja Liibüani, läänes Kürenaikani ja lõunas Nuubiani ning hõlmas ka Küprose ja mitmed Egeuse saared. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste seas poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus.[22][23] Ptolemaiosed esinesid ühteaegu Aleksander Suure ja muistsete Egiptuse kuningate võimujärglastena. Ptolemaiosed kasutasid Egiptuse traditsioonilise kuningarituaali elemente ja soosisid traditsioonilisi kultusi ning preesterkonda. Riigis säilis vana noomide jaotus, samuti sõltuvate talupoegade sundtööl põhinev ning kirjutajate kontrollile allutatud põllumajandus.
Egiptuses oli ülekaalukalt tähtsaim linn Aleksandria, ehitatud hellenistlikule linnale tüüpiliselt sirgete ristuvate tänavatega nn Hippodamose plaani järgi. Linna ilmet kujundasid suur kaheosaline sadam ja seda avamerest eraldav Pharose saar monumentaalse tuletorniga. Ptolemaios I Soter asutas Aleksandria Museioni (Muusade pühamu) ja Aleksandria raamatukogu, millest peagi kujunes hellenistliku maailma tähtsaim teadus- ja kirjanduskeskus.
Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt. Provintsi kaitses ja valvas kolm leegioni, kellel tuli maha suruda ülestõuse ja rahvastevahelisi konflikte. Rooma võimu all segunesid Egiptuses mitmed kultuurid – Egiptuse, Aleksandria kreeklaste, Rooma ja juutide omad.[25]
1. sajandilpKr tõi evangeeliumi kirjutaja Markuskristluse Egiptusse, kus see hakkas väga kiiresti levima ja muutus 3. sajandi lõpuks provintsis valitsevaks usundiks. Rooma riigi valitsejad nägid kristluse kiires levikus ohtu impeeriumile ja organiseerisid üle riigi vägivaldset kristlaste tagakiusamist, mis saavutas haripunkti Diocletianuse valitsemise (285–305) ajal.
Vägivald lõppes Constantinus Suure võimuloleku ajal (306–337), kes tunnustas kristlust impeeriumi ametliku religioonina. Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks riigiks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla.
Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki sedavõrd, et nad ei suutnud enam Egiptust kaitsta. Aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik.
Sassaniidide kuningas Husrav II- väed tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614) ning seejärel (618–621) Egiptuse, mis kujunes eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile, kuna Egiptuse provints oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks. KeiserHerakleios I valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal Ninive lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.
Vallutajatest araablased tõid Egiptusse sunniitlikuislami. Kopti kristlastele jäeti kaks võimalust – minna üle islami usku või maksta kristluse säilitamisel erimaksu.[26] Araablaste ülemvõimu perioodi alguses segunes islam kohalike uskude ja tavadega (mis olid üle elanud kopti kristluse[27]), aidates kaasa kohalike sufi vennaskondade tekkele.[28] Egiptust hakkas juhtima kaliifi määratud asevalitseja, kellel oli õigus ametisse nimetada alade kõrgemaid ametnikke.
Egiptus oli platsdarmiks edasiste vallutuste teostamiseks Põhja-Aafrikas ning Aleksandria aluseks araablaste laevastikule, edasistel vallutustel Vahemerepiirkonnas. Aastatel 649–669 ühendatud araablaste laevastikud ründasid Süüriast, Rhodost, Küprost ja Sitsiiliat ning hävitasid Bütsantsi laevastiku 665. aastal. Aastatel 651–652 tungisid araablased Egiptusest ka Nuubiasse, kuid ei suutnud neid alasid vallutada.
Abassiidide korraldusel asutati ka uus pealinn valitsemiseks Niiluse kaldal Al-Askar (750–868). Kartes siduda kohalikke valitsejaid pikaks ajaks Egiptusega, määrasid Abassiidid sinna asevalitsejad vaid lühiajaliselt valitsema. Lühikest perioodi võimul olevad valitsejad kasutasid seda aega omakasu huvides, mis viis Egiptuses laiaulatusliku korruptsiooni puhkemiseni. Sellele lisandunud range maksupoliitika põhjustas mässu nii kohalike kristlastest koptide kui ka muslimitest elanikkonna seas.[29]832. aastal toimus Egiptuses talupegade mäss, mis maha suruti.
Aastal 868 haarasid Egiptuses võimu turgi sõjaväeorjad mamelukid, keda hakati nende juhi, asevalitseja Ahmad ibn Tuluni järgi kutsuma Tuluniidideks (868–904). Tuluniidiide ajal asutati ka uus pealinn Al-Qata'i ja Egiptus sai tänu makmelukkide armeele faktiliselt iseseisvaks kalifaadist, tunnustades vaid formaalselt Abbassiidide kalifaadi ülemvõimu. Ahmad ibn Tulun laiendas valdusi ka vallutustega Abbassiidide kalifaadi Süürias ja Palestiinas 878–879. Ahmad ibn Tuluni ajal ehitati ka Kairosse Ahmad ibn Tuluni mošee. Ahmad ibn Tuluni poeg ja järglane Khumarawayh ibn Ahmad ibn Tulun lõi ka dünastilised sidemed kaliifaadiga, naites oma tütre kaliifi (892–902) Al-Mu'tadidiga ning tema valdusi ja vallutusi Süürias, Palestiinas ja Mesopotaamias tunnistati kaliifi poolt ametlikult. Khumarawayh ibn Ahmad ibn Tuluni surma järel aga alad hõivati uuesti kalifaadi poolt ning määrati sinna asevalitsejad Bagdadist.
Fatimiidide kalifaat aastal 960 – rohelised ja oranžid alad aastal 1000 – roheline, punane, sinine ja oranž 1050 – sinine, punane ja oranž 1100 – sinine
Fatimiidide ajal kujunes suureks sadamalinnaks Kairo lähedal asunud Al-Fusṭā, mis suutis seniste moslemi Ida ja kristliku Lääne vaheliste Iraagi ja Tuneesia kaubanduskeskuste asemel pakkuda tugeva keskvõimu ja turvaliste kaubandusteedega kaubanduskanalit Itaalia kaubanduslinnadega.
Pärast Zengiidide dünastiaNur ad-Din'i surma, kuulutas Zengiidide väepealik Saladin iseenda sultaniks. Aijubiidid veetsid järgmise kümnendi uusi alasid vallutades. Aastaks 1183 oli nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini.
Pärast Saladini surma konkureerisid võimu pärast tema pojad, kuid lõpuks sai 1200. aastaks sultaniks Saladini vend Al-Adil I ning kõik hilisemad Egiptuse sultanid olid tema järeltulijad. Sultan (1218–1238) Al-Kamil valitsusajal tõrjuti tagasi Viienda ristisõja käigus rünnak Egiptuse aladele. 1218. aastal rünnati Damietta linna Egiptuses. Ristisõdijad olid liidus SeldžukkidegaAnatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi. Edasi tungisid ristisõdijad 1221 aasta juulis edasi lõunasse Kairo suunas. Rünnakus Egiptuse sultaniAl-Kamili poolt said ristisõdijad suurelt lüüa ning olid sunnitud alla andma. Ristisõdijad ja Aijubiidid sõlmisid kaheksa-aastase rahulepingu
Aijubiidide dünastiate valitsetud alad, 1171–1246
1230ndatel proovisid Aijubiididest emiirid Süürias Egiptusest iseseisvaks saada ning olid riigist lahus, kuni sultan As-Salih Aijubiid riigi ühtsuse taastas, liites aastaks 1247 suurema osa Süüriast, v.a Aleppo, dünastia aladega. Aijubiidide sultan As-Salih Aijubiid, kes võitles võimu pärast oma onu As-Salih Ismailiga palgatud väed vallutasid 1244. aastal ristisõdijatelt Jeruusalemma.
Pärast al-Salih Aijubi surma 1249. aastal sai Egiptuse valitsejaks Al-Muazzam Turanshah. Ta tõugati varsti pärast seda troonilt mamelukkide poolt, kes olid äsja tagasi löönud ristisõdijad Niiluse delta juurest. See lõpetas Aijubiidide võimu Egiptuses, pärast seda kukkus läbi arvukalt Süüria emiiride katseid Egiptus tagasi saada. 1260. aastal vallutasid mongolidAleppo ja varsti pärast seda vallutasid nad ka ülejäänud Aijubiidide alad.
Mamelukkide sultanaadi aeg on jagatud tinglikult Bahri dünastia ehk turgi mamlukkide valitsusajaks (1250–1382) ja Burji dünastia ehk tšerkessi mamelukkide valitsusajaks (1382–1517).
13. sajandi teisel poolel õnnestus mamelukkidel kaitsta riiki edukalt mongolite sissetungi eest ja alistada viimased ristisõdijate valduses olnud linnad Lähis-Idas.[31]
Mamelukkide sultanaat, 1317
1248–1254 toimunud Seitsmes ristisõda algas Prantsusmaa kuningas Louis IX Pühale edukalt, ta vallutas Damietta linna Niiluse suudmes, kuid hiljem takerdusid ta väed lõuna pool jõe soodesse ning kuningas ise langes vangi. Pärast pikki läbirääkimisi vabastati ta Damietta ning suure rahasumma loovutamise hinnaga.
1260. aastal Ain Jaluti lahingus (Baalbeki all Palestiinas) lõid mamelukid mongolite väge. Lahingus võitles umbes 20 000 moslemit (keda aitasid ristisõdijad, sh templirüütlid, arvatavasti ka nende kutsel) umbes 10 000-mehelise mongolite väe vastu. Pärast Ain Jaluti ei olnud mongolitel võimalust mamelukkide alasid Palestiinas ja Egiptuses vallutada, kuigi neil olnuks jõudu seda teha – samal aastal suri khaan Möngke ning algas mongolite riigis kodusõda.
1268. aastal vallutasid mamelukkide väed sultanBaibars I juhtimisel ristisõdijate moodustatudAntiookia vürstiriigi. 1270. aastal alustas Prantsusmaa kuningasLouis IXKaheksandat ristisõda, põhjuseks Mamelukkide sultan Baibarsi ründed ristisõdijate riikidele Süürias. 1267 kuulutas Louis IX sõja välja, kuid ei saanud eriti palju liitlasi sõjaks. Kõigepealt ründas Tunise linna, et saada tugevat baasi, kust rünnata Egiptust, et edasi minna pühale maale. 1270 juulis maabus Louis IX Aafrika mandril. Juba laevadel oli suur osa armeest haigeks jäänud merevee joomisest ja kuumusest, suri ka Louis IX. Päev enne seda oli kohale saabunud Louis' vend Carlo I, kes võttis ristisõja juhtimise enese peale. Et haigused levisid edasi armee sees, lahkuti Tunisest 30. oktoobril. Saavutati ehk vaid seda, et Tunise sultan lubas kristlastel Tunises vabalt kaubelda ja munkadel ja preestritel linna siseneda.
Riigi allakäik sai alguse 15. sajandi lõpus, kui portugallased avastasid alternatiivse kaubandusetee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme. Varem Mamelukkide riiki läbinud karavanidelt võeti suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid riiki sõjad Osmanite riigiga, mis vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult aastal 1517.[32]
Osmanid ei kõrvaldanud mamelukke täielikult võimult ning pakkusid neile valitsemiseks mõned riigi provintsid. Selline administratiivne korraldus osutus mamelukkide kasuahnuse tõttu (lihtrahva rõhumine kõrgete maksudega) ebaefektiivseks ning viis Egiptuse ligi kolmeks sajandiks üldisse ebastabiilsusse. Rahva olukorra tegid veel raskemaks katkuepideemiad ja näljahädad. 18. sajandi jooksul nõrgenes järk-järgult Osmanite võim ning 18. sajandi lõpus oli Egiptus praktiliselt iseseisev, sest enam ei makstud Osmanite sultanile iga-aastast tribuuti. Samas valitses riigis poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik korralagedus.
Prantsuse invasioon
Sellises olukorras tungisid Egiptusse Prantsuse väed aastal 1798, mille eesotsas oli Napoleon Bonaparte. Napoleon seilas ToulonistAleksandriasse, vallutades tee peal Malta ja randudes juunis. Marssides Kairo peale, saavutas ta suure võidu Püramiidide lahingus; siiski hävitati tema laevastik Nelsoni poolt Abukiri lahingus, jättes ta nii Egiptusse. Napoleon veetis ülejäänud aasta oma positsioonide tugevdamisega Egiptuses. Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud 1801. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.
Muhammad Ali dünastia
Muḩammad `Alī, portree aastast 1840
Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi provintsis võimuvaakumi. Mamelukkide ja Osmanite väed alustasid verist võimuvõitlust.[33] Sellel anarhia perioodil (1801–1805) toetas albaanlasest Osmanite väejuht Muḩammad `Alī endale lojaalsete Albaania väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas `Alī kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu.[34] Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal İstanbulis resideeriv sultan Muḩammad `Alī Egiptuse asevalitsejaks, kuid faktiliselt oli see vaid viisakas žest, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses. `Alī oli ambitsioonikas ja võimekas liider, kes asutas Muhammad Ali dünastia, mis valitses Egiptust kuni 1952. aasta revolutsioonini.
600 aastat Egiptuse valitsemises osalenud mamelukkides nägi `Alī endiselt suurt ohtu. Seetõttu lasi ta 1811. aastal pidustustele kutsutud mamelukkide liidrid hukata ning seejärel õiendas arved viimaste mamelukkide väeüksustega kogu Egiptuses.[35][36]
Muḩammad `Alī esmane eesmärk oli militaarne: ta vallutas Põhja-Sudaani (1820–1824), Süüria (1833), osaliselt Araabia poolsaare ja Anatoolia. Kartes Osmanite riigi täielikku kokkuvarisemist, sekkusid konflikti Euroopa suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa). `Alī oli sunnitud loovutama enamiku vallutatud alasid tagasi Osmanitele, kuid säilitas võimu Sudaanis ning ta nimetati pärandusõigusega Egiptuse asekuningaks. Koos sõjaväega moderniseeris `Alī tööstuse, rajas kanalite süsteemi põldude niisutamiseks ja transpordiks ning reformis avalikku teenistust. Egiptuse majanduse arengule aitas olulisel määral kaasa 1820. aastal laialdaselt kasutusele võetud pikakiuline puuvill, millest sai 19. sajandil suurt tulu toov ekspordiartikkel.[37] Kui 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, kasvasid puuvilla defitsiidi tõttu maailmas Egiptuse eksporditulud mitmekordseks.[38] Suurenenud sissetulekute toel haaras Egiptust ehitusbuum, mille käigus ehitati muu hulgas ka Suessi kanal (1859–1869). Kuna riigi administratsioon kulutas oluliselt rohkem kui teenis, viis see Egiptuse 1877. aastal sisuliselt pankrotti.[39] Seejärel langes riik mõne aasta pärast Briti impeeriumi mõjuvõimu alla.[37]
Briti administratsioon
Raske majandusliku seisu tõttu (Egiptus ei suutnud enam täita laenukohustusi) oli Muhammad Ali pojapoeg Ismail sunnitud müüma 1875. aastal Egiptusele kuuluvate Suessi kanali aktsiad Suurbritannia valitsusele (Prantsusmaa säilitas enamusosaluse).[40] Kreeditoride survele järele andes nõustus Ismail võtma valitsusse Prantsuse ja Briti ministreid (1878), mis tekitas kohalike seas tugevat rahulolematust ning viis esimeste rahvusmeelsete organisatsioonide tekkeni. Sellele järgnes riigisisese poliitilise segaduse periood (valitsuse ja sultani väljavahetamine).[39] Kartes kaotada kontrolli Egiptuses, otsustas Suurbritannia sõjaliselt sekkuda. Briti sõjalaevastik pommitas 1882. aasta suvel Aleksandriat ning 13. septembril toimunud lahingus purustasid britid Egiptuse sõjaväe.[41] Järgneval päeval hõivati Kairo ning Egiptusest sai de facto Briti impeeriumi protektoraat.[42] Suurbritannia väed jäid Egiptusse kuni 1954. aastani.[41]
Aastal 1914 sai Egiptusest ametlikult Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigprotektoraat ning selle valitsejale anti Egiptuse sultani tiitel (kediivi asemel). Iseseisvusmeelsed demonstratsioonid muutusid üleriigilisteks rahutusteks, mida tuntakse Egiptuse 1919. aasta revolutsioonina. Rahutused suruti küll maha, kuid britid olid sunnitud minema teatud järeleandmistele. Aastal 1922 loobusid nad protektoraadist ja kuulutasid ühepoolselt välja Egiptuse iseseisvuse teatud tingimustel. Suurbritanniale jäi kontroll Egiptuse militaarpoliitika, kommunikatsioonide, välishuvide ja Sudaani üle.[43] Egiptuse valitsejad võtsid endale seejärel kuninga tiitli.[44]
II maailmasõja ajal oli Egiptus Briti vägede baasiks liitlaste operatsioonide toetamiseks lähiregioonis. Strateegiliselt tähtsat piirkonda püüdsid vallutada nii Itaalia kuningriigi (1940–1941) kui ka Saksa Riigi (1941–1942) väed, kuid brittidel õnnestus nende pealetung Briti Rahvaste Ühenduse vägedega tagasi lüüa.[45]
II maailmasõja lõppedes muutusid Briti vägede vastased protestid vägivaldseteks. Läbirääkimiste järel lubas Suurbritannia oma väed evakueerida linnadest ja baasidest Suessi kanali tsooni aastaks 1949.[46] 23. juulil 1952 toimus Egiptuses sõjaväeline 1952. aasta Egiptuse revolutsioon, millega kukutati võimult Faruk I, kelle asemel pandi ametlikult troonile tema 6-kuune poeg Fuad II. 18. juunil 1953 kuulutati Egiptuses välja vabariik, millega lõppes Muhammad Ali dünastia valitsemisperiood.[47]
Egiptuse esimeseks presidendiks sai Muhammad Naguib, kelle kõrvaldas 1954. aastal võimult Gamal Abdel Nasser (president perioodil 1956–1970).[47] Briti väed lahkusid Suessi kanali tsoonist 13. juunil 1956.[48] Nasser riigistas Suessi kanali sama aasta 26. juulil, mis viis Suessi kriisi puhkemiseni. Kuigi Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa täitsid konflikti ajal kiiresti oma sõjalised eesmärgid, olid nad sunnitud USA ja NSV Liidu surve tõttu (ÜRO-s ja mujal) Egiptusest oma väed välja tõmbama.[49]
1958. aastal sõlmisid Egiptus ja Süüria iseseisvate riikide liidu (uniooni), mida tunti kui Ühinenud Araabia Vabariiki. See ühendriik ei kestnud kuigi kaua, sest aastal 1961 astus Süüria liidust välja.[50]
Aastal 1967 okupeeris Iisrael Kuuepäevase sõja järel Siinai poolsaare ja Gaza tsooni.[51] Viimane oli Egiptuse valduses alates Araabia-Iisraeli sõja (1948–1949) lõpust.[52] Kolm aastat hiljem (1970) suri president Nasser, kelle järel tuli võimule Anwar Sadat. Sadati esimesed võimuaastad polnud kuigi edukad. Tal ei õnnestunud sõlmida Iisraeliga rahulepingut ega saada tagasi Siinai poolsaart. Vaatamata headele suhetele NSV Liiduga ei müünud NSV Liit Egiptusele soovitud relvastust, misjärel saadeti enamik NSV Liidu sõjalistest nõuandjatest 1972. aastal riigist välja.[53]
1973. aasta 6. oktoobril alustasid Egiptuse ja Süüria väed Yom Kippuri sõda, lootes Iisraelilt tagasi vallutada 1967. aastal kaotatud territooriume (Siinai poolsaar ja Golani kõrgendikud). Sadat lootis vallutada osa Siinaist oma vägedega ja teise osa saada tagasi läbirääkimiste abil. Konflikti sekkusid ka USA ja NSV Liit. Relvarahu sõlmiti 25. oktoobril ÜRO vahendusel. Kuigi sõda lõppes patiseisuga, lõikas Sadat sellest hiljem poliitilist kasu, sest tal õnnestus pärast rahulepingu sõlmimist Iisraeliga Siinai poolsaar tagasi saada.[54]
Sadat tegi ajaloolise visiidi Iisraeli aastal 1977 ning sõlmis rahulepingu 1979. Vastutasuks tõmbus Iisrael aastatel 1979–1982 järk-järgult välja Siinai poolsaarelt.[55] Kuigi kodumaal toetas enamik rahvast presidenti, tekitas Sadati initsiatiiv Araabia maades suurt poleemikat ning viis samal aastal Egiptuse väljaheitmiseni Araabia Liigast.[56][57] Anwar Sadat mõrvati sõjaväeparaadi ajal aastal 1981.[58]
21. oktoobril 1981 referendumi järel sai presidendiks Hosni Mubarak (asepresident alates 1975).[59] Järk-järgult paranesid Egiptuse suhted Araabia maadega ning 1989. aastal taastati riigi liikmesus Araabia Liigas, mille peakorteri asukohaks sai taas Kairo.[60]Lahesõjas toetas Egiptus USA-d ja Kuveidi vabastamist, teenides vastutasuna välisvõla kustutamise 20 miljardi USA dollari ulatuses.[61] 1990. aastatel läks Egiptuse majandusel hästi ning Mubarak hoidis riiki kindla, autokraatliku kontrolli all. Järgmisel kümnendil vähenes presidendi populaarsus märgatavalt, millele aitasid kaasa järgmised asjaolud: korruptsioon, majanduse kiratsemine, hariduse raske kättesaadavus, vaesus, noorte osakaalu suurenemine rahvastikus jm.[62]
2011. aasta revolutsioon
Tahriri väljak 8. veebruaril 2011
Protestilaine Mubaraki režiimi vastu algas 25. jaanuaril 2011. Meeleavaldustel osalejad said innustust Tuneesias toimunud revolutsioonist, mis viis sealse presidendi tagandamiseni. Demonstratsioonidel avaldati meelt politsei vägivalla, eriolukorra seaduse, miinimumpalga madala määra, korruptsiooni, töötuse jm vastu.[63]
Pärast 18 päeva järjest kestnud üleriigilisi meeleavaldusi teatas asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubaraki tagasiastumisest ja võimu üleandmisest kõrgemale armeejuhtkonnale. 82-aastane Mubarak oli selleks ajaks olnud Egiptuse president veidi alla 30 aasta. Tagasiastumist tervitasid juubeldavad rahvahulgad.[64][65]
13. veebruaril teatas Egiptuse kõrgem sõjaväeline nõukogu põhiseaduse tühistamisest ja parlamendi laialisaatmisest. Uued parlamendivalimised pidid toimuma sama aasta septembris.[66]
19. märtsil toimunud rahvahääletusel toetas põhiseaduse muutmist ligi 77% osalejatest. Muudatuste järgi lühenes presidendi ametiaeg kuuelt aastalt neljale ning võimuperiood kestab maksimaalselt kaks ametiaega.[67]
2013. aasta sõjaväeline riigipööre
2012. aastal toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Moslemi Vennaskonna kandidaat Mohamed Morsi, kellest sai esimene demokraatlikult valitud president Egiptuses.[68] 24. juunil 2012 ametisse vannutatud Morsi püsis võimul veidi üle aasta – 3. juulil 2013 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, mille käigus tagandati president ametist ning peatati põhiseaduse kehtivus.[69] Riigipöördele eelnesid massimeeleavaldused, milles nõuti presidendi tagandamist.[70]
↑Kondratyev, Kirill; Losev, Kim; Ananicheva, Maria; Chesnokova, Irina. (2004) Stability of Life on Earth: Principal Subject of Scientific Research in the 21st Century. Springer Praxis Books / Environmental Sciences, lk 44, ISBN 3540203281.
↑Vatikiotis, Panayiotis J (1991). The History of Modern Egypt: From Muhammad Ali to Mubarak (4. ed.). Weidenfeld & Nicolson. Lk 443. ISBN978-0297820345.
.svg)
.PNG)
.PNG)
.PNG)
.svg)
