Liibüa ajalugu on ülevaade Liibüa alade ja riigi ajaloost.
Liibüa riik 21. sajandil
Vanaaeg
Liibüa alade põlisrahvaks olid berberid, kes on ajalooliselt kõnelnud mitmesuguseid berberi keeli, mis moodustavad ühe haru afroaasia keeleperekonnast.
Liibüa alad liideti Rooma keisririikiRooma provintsina, Tripolitaania aga liideti Rooma liitlase berberistNumiidia kuninga valitsusaladega. Ida-Numiidia vallutati Julius Caesari vägede poolt 46. aastal eKr, kuna Numiidia kuningas toetas Caesari kodusõjas Pompeiust ja Lääne-Numiidia vallutati 40. aastal eKr. Julius Caesari ajal olid sealsed alad ka korraks ühte provintsi liidetud – Africa proconsularis, kuid hiljem sai Tripolisest Tripolitaania, Pentapolisest aga Kürenaika. Kolmas osa tänasest Liibüast, berberite ala Fezzan püsis pikemat aega iseseisvana.
Vandaalide juht Geiseric arendas vandaalide ja alaanide kuningriigi võimsaks riigiks. Vandaalid lõid suure merelaevastiku ning vallutasid Sitsiilia, Sardiinia, Korsika ja Baleaarid. Nad moodustasid mereriigi, mis oma ulatuselt sarnanes väga 7 sajandit varem õitsenud Kartaagoga. Oma võimu tipul olid nad aastal 477. Saavutanud ülemvõimu merel, hõivasid vandaalid, pärast keiser Valentinianus III võimult tõukamist 455Rooma ning rüüstasid Roomat. 468. aastal purustasid vandaalid tohutu Ida-Rooma sõjalaevastiku, mis nende vastu oli saadetud.
Bütsants aastal 650. Selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid, välja arvatud Aafrika eksarhaat
Keiser Mauricius asutas 585. ja 590. aasta vahel eksarhi ameti, milles oli kõrgem tsiviilvõim ja sõjaline võim, ning kes nautis märkimisväärset autonoomiat Konstantinoopolist. Loodi kaks eksarhaati, üks Itaalias, asukohaga Ravennas (seetõttu tuntud kui Ravenna eksarhaat), ja teine Aafrikas, asukohaga Kartaagos ja hõlmates kõik keiserlikud valdused Vahemere lääneosas. Esimene Aafrika eksarh oli patrikiosGennadios. Provintside muudatuste seas lahutati Tripolitania Aafrikast ja liideti Egiptuse provintsiga, Mauretania Caesariensis ja Mauretania Sitifensis liideti uue "Mauretania Prima" provintsi moodustamiseks, samas Mauretania Tingitana, kahandatud Septumi (Ceuta) linnani, liideti Hispaania ranniku kindluste (Spania) ja Baleaaridega "Mauretania Secunda" moodustamiseks.
Kalifaadi ajal järgnes paar sajandit kestnud kultuuriline õitseng, kuid liiga suureks aetud kalifaat hakkas lagunema, mis tähendas igasuguse stabiilsuse kadumist. 9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamiidide riik) ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).
Kuna Ziriniidid vahetasid 1049. aastal sunniitliku islami usutunnistuse pooldajateks mis tõi aga 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, Fatimiidide saadetud Banu Hilali ja Banu Salimibeduiiniklannid ründasid sunniitlike berberite Ziriidide dünastia alasid. Nõrgenenud Ziriidide ülemvalitsuse all olnud Sitsiiliat ründasid ka Lõuna-Itaaliast ning vallutasid järgnevalt ka Sitsiilia lõplikult moslemitelt. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani. Fatimiidide dünastiale tegi 1171. aastal lõpu Aijubiidide dünastia rajaja – Saladin.
Almohaadide dünastia allutas 12. sajandil enda võimule kogu Aafrika põhjaranniku Egiptusest läänes. 1159. aastal olid nende kontrolli all kõik Atlase mägede ja Vahemere vahele jäänud Magribi alad, Aafrika põhjarannikul Egiptusest läänes. 1160. aastal jätkas Abd al-Mu'mini territooriumi vallutamist Magribist idasuunal ning vallutas Sitsiilia normannide kontrollitud Ifriqiya and Tripolitaania alad.
Algselt Almohaadide ülemvalitsuse all ja hiljem sultanitena valitsesid alasid üle 300 aasta Hafsiidide dünastia, mille asutas Almohaadide asevalitseja (1207–1721) Muhammad bin Abu Hafs, Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitaania alasid.
Osmanite võim laienes Liibüale aastaks 1551. 16. sajandiks oli suurem osa Põhja-Aafrika rannikust, eriti Alžeeria ja Liibüa muutunud tõeliseks piraatide paradiisiks.
Aastatel 1711–1835 valitses vormiliselt Tripolitaaniat, aga sisuliselt peaaegu kogu praegust Liibüat Albaaniast pärit Karamanli dünastia, kuni Osmanid nende võimule lõpu tegid.
Uusaeg
Aastatel 1911–1912 peetud Itaalia–Türgi sõja tulemusel lõppes Osmanite võim Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad. Aastal 1911 kuulutas Itaalia sõja Osmanite riigile ning tungis Tripolitaaniasse, Fezzanisse ja Kürenaikasse. Need provintsid moodustasid koosluse, mis sai tuntuks kui Itaalia Liibüa. Sõda kestis vaid aasta, kuid okupatsiooniga kaasnes liibüalaste diskrimineerimine nagu küüditamine Tremiti saartele oktoobris 1911. 1912. aastaks oli kolmandik neist toidu ja peavarju puudumise tõttu surnud. Liibüa annekteerimine julgustas rahvuslasi propageerima Itaalia ülemvõimu VahemerelKreeka kuningriigi ja Aadria mere rannikuala Dalmaatsia okupeerimisega.
Itaalia dirižaablid pommitavad Türgi positsioone Liibüas. Itaalia-Türgi sõda (1911–1912) oli esimene ajaloos, kus õhurünnakud (teostatud dirižaablite poolt) määrasid tulemuse
Itaalia peaminister (1922–1943) Benito Mussolini lubas, et Itaalia saab võimu Vahemere üle. Koloniaaljõupingutused Aafrikas algasid 1920. aastatel, kui Itaalia Põhja-Aafrikat (Africa Settentrionale Italiana ehk ASI) vaevas kodusõda, sest araabia rahvastik keeldus Itaalia koloniaalvõimust. Mussolini saatis marssalRodolfo Graziani juhtima karistusoperatsiooni Araabia rahvuslaste vastu. Araabia vastupanuliikumist juhtis Omar Al-Mukhtar. Pärast vaherahu 3. jaanuaril 1928 ehitati VahemerestAl-Jaghbub oaasini okastraataed vastupanuliikumisele tähtsate varustusteede läbilõikamiseks. Kohe pärast seda alustas koloniaaladministratsioon üleüldist Jebel Akhdari inimeste küüditamist mässajatele kohalike elanike toetuse takistamiseks. Rohkem kui 100 000 inimese sunnitud ränne lõppes Suluq ja Al-'Aghelakoonduslaagrites, kus kümned tuhanded viletsates tingimustes hukkusid. Arvatakse, et surnud liibüalaste arv – tapetud kas võitluses või nälja ja haiguste poolt – oli vähemalt 80 000, kellest kuni pooled olid Kürenaika inimesed. Pärast Al-Mukhtari kinnipüüdmist 15. septembril 1931 ja tema hukkamist Benghazis vastupanu hääbus. Piiratud vastupanu Itaalia okupatsioonile tihenes Kürenaika emiiri šeik Idrisi ümber.
Itaalia impeerium aastal 1940
1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv Tripolitaania vabariik, mille üle Rooma suutis kehtestada võimu alles 1930. aastateks ja 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks.
Suurbritannia valitsusega toimusid läbirääkimised Liibüa koloonia piiride täpsustamiseks. Esimesed läbirääkimised algasid 1925. aastal piiri määramiseks Liibüa ja brittide valduses oleva Egiptuse vahel. Läbirääkimiste tulemusel sai Itaalia varem määratlemata territooriumi. 1934. aastal küsis Itaalia valitsus jälle territooriume Liibüale, seekord brittide valduses olevalt Sudaanilt. Suurbritannia võimaldas Itaalial saada mõned territooriumid Sudaanilt Liibüaga liitmiseks.
Teise maailmasõja ajal, aastatel 1941–1942 langesid Tripolitaania, Kürenaika Briti ja Fezzan Prantsuse vägede kätte ning Itaalia kaotas sealsed asumaad 1943. aastaks.
Mu‘ammar al-Qadhdhāfī 2009. aastal
Ühendatud Liibüa Kuningriik
1951. aastal andsid Prantsusmaa ja Suurbritannia võimu üle endisele Tripolitaania emiirile ja Senussiidi islamiordu juhile, kellest sai iseseisva Liibüa esimene ja seni ka viimane kuningas Idris I. Liibüa – Ühendatud Liibüa Kuningriigi, kolm osa Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan säilitasid oma valitsused 1963. aastani. 1952. aastal kui valiti Liibüas esimest korda parlamenti, saavutas Tripolis edu opositsiooniline Kongressipartei, mujal riigis aga valitsusmeelsed jõud, valitsus keelustas kõik parteid ja pagendas Kongressipartei juhid.
Liibüa Araabia Vabariik
1969. aastal kui Idris andis enamiku võimust oma venna, kroonprints Hasan as-Sanussi kätte ja siirdus ravile Türki kukutati kuninga võim sõjaväelise riigipöördega ning võimule tõusis kolonel Muammar Gaddafi. Qadhdhāfī haaras võimu 1969. aasta 1. septembril, kukutades veretu sõjalise riigipöördega kuningas Idris I. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Qadhdhāfī end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta revolutsiooni juhi tiitlit. 1977. aastal kuulutas ta välja uue parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, jamāhīriyyah' (جماهيرية, ligilähedases tõlkes 'masside riik'), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele.
.PNG)
