Saladin

Aijubiidide dünastia valitsetud alad (kollasega) 12. sajandil

Ṣalāḥ ad-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb (araabia صلاح الدين يوسف بن أيوب, Ṣalāḥ al-Dīn Yūsuf ibn Ayyūb, kurdi سه‌لاحه‌دین ئه‌یوبی, Selah'edînê Eyubî, pärsia صلاح‌الدین ایوبی, Salāh-ed-Dīn-e Ayyūbī; u 1138 – 4. märts 1193), Läänes tuntud kui Saladin, oli kurdi[1][2][3] päritolu muslim, kellest sai Aijubiidide riigi esimene Egiptuse ja Süüria sultan. Oma võimu tipul valitses ta Egiptust, Süüriat, Mesopotaamiat, Hidžazi ja Jeemenit.

Vaskdirham ideaalkujutisega troonivast Saladinist, gloobusega vasakus käes. Vermitud 1190/1191.

Saladini võimuletõus

Saladini võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist ismailiitidest Fatimiidide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiitidest Fatimiidide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile, mis ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani. Fatimiidid kutsusid appi Mosulist sunniitidest Zengidi dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nūr ad-Dīni vägesid. Sunniidist Nūr ad-Dīni väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiitidest Fatimiidid ning Fatimiidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga (1162–1174) Amaury I-ga. Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Shirkuhi vägesid 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma. 1168. aastal proovis Amaury I koos Bütsantsi keisri Manuel I Komnenose laevastikuga ebaõnnestunult vallutada Kairot ning Saladini onu Shirkuh sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks.

Shirkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāhi surma järel kukutas Saladin Fatimiidid ja asutas Aijubiidide dünastia (1171–1260), mille keskus oli samuti Kairo. Saladin ise sai esimeseks Egiptuse sultaniks. 1172. aastal vallutas Saladin Põhja-Aafrikas Almoraviididelt Tripolitaania.

Nūr ad-Dīni surma järel järgnes talle valitsejana tema 11-aastane poeg As-Salih. Saladin vallutas ja hõivas oma mamelukkide väega 1174. aastal Damaskuse, Homsi ja Hama ja kuulutas end regendiks, 1175. aastal vallutas ta Ba‘labakki ning piirkonna Zengiidide dünastia esindajad. 1176. aastal abiellus ta Nūr ad-Dīni lesega ning teda tunnistati Süüria valitsejana. As-Salih suri 1181. aastal. 1183. aastal vallutas Saladin Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad ning allutas oma võimule kõik Lähis-Ida moslemite alad.

Sõjad ristisõdijatega

Vahemere idarannik 1190. aastal

Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal ja 1187. aasta maikuus Jordani jõe piirkonnas ja Tripoli Raymond III valduses olnud Tiberiase kindluse vallutamisega Galileas ning astus seejärel vastu ka ristisõdijate kristlikele riikidele Süüria aladel ja võitis Jeruusalemma kuningas Guy de Lusignanilt aastal 1187 Hattini lahingus ning vallutas Jeruusalemma ja Palestiina Akko, kuid Tüürose vallutamise hoidis ära õigeaegselt saabunud Montferrat' markii Konradi saabumine.

Saladin juhtis järgnevalt islami vastupanu Kolmandas ristisõjas (1189–1192) frankidele (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) ja teistele Euroopa ristisõdijatele Levandist. Kristlased olid alguses sõjaliselt edukad, ristisõdijad suutsid Akko kahe-aastase piiramise järel 1191. aastal enda kätte tagasi saada ning seejärel hõivata Ashkeloni.

1191. aastal sõlmis Inglismaa kuningas (1189–1199) Richard I rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine.

 Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Pärand

Saladin on silmapaistev kuju kurdi, araabia ja islami kultuuris. Saladin järgis rangelt sunniitlikku islamit ning oli Qadiriyya sufivennaskonna liige[4]. Tema rüütellikku käitumist mainisid korduvalt kristlikud kroonikud, eriti seoses Keraki kindluse piiramisega Moabis, ning ehkki ta oli ristisõdijate äge vastane, võitis ta neist paljude, sealhulgas Inglismaa kuninga Richard Lõvisüdame austuse; Euroopas sai temast mitte vihkamise sihtmärk, vaid ülistatud näide rüütellikkuse põhimõtetest.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Steed, Brian L., Piercing the Fog of War: Recognizing Change on the Battlefield, (Zenith Press, 2009), 176; "Saladin was a Kurd from Tikrit.".
  2. ↑ "Encyclopedia of World Biography on Saladin". Vaadatud 20. august 2008.
  3. ↑ Paljud tollased autorid toonitavad seda. Biograaf Ibn Khallikan kirjutab: "Ajaloolased nõustuvad, et [Saladini] isa ja perekond kuulusid duwin'ite[Dvin] hulka ... . Nad olid kurdid ja kuulusid Rawādiya (sic) sekka, mis on suure al-Hadāniya hõimu üks osa": Minorsky (1953), p. 124. Keskaegne ajaloolane Ibn Athir kõneleb teisest väejuhist: "...nii sina kui ka Saladin olete kurdid ja sa ei lase võimul langeda türklaste kätesse": Minorsky (1953), p. 138.
  4. ↑ Moors' Islamic Cultural Home souvenir III, 1970–1976‎ Islamic Cultural Home, 1978, p. 7.

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!