Ajalooline Palestiina piirkond Lähis-Idas piirneb läänes Vahemere, idas Jordani jõe, Surnumere ja Wādī ʻArabaga, territoorium umbes 26 000 km². See on peamiselt mägine lähistroopilise kliimaga ala (idaosas kõrb), mida asustavad juudid ja araablased.
Egiptuse ja hetiitide alad Lähis-Idas u 1200 eKrPalestiina umbes aastal 1020 eKr, George Adam Smithi 1915. aasta atlase "Atlas of the Historical Geography of the Holy Land" järgi
Nebukadnetsar, kes oli enne Uus-Babüloonia valitsejaks saamist oma isa vägede juht, vallutas EgiptuseltSüüria ja Palestiina. 597 eKr allutas ta Jeruusalemma ja Juuda riigi ning püüdis seejärel vallutada Egiptust. Kuid see ei õnnestunud tal ning Juuda ja mitmed teised riigid hakkasid mässama. Seetõttu pidi Nebukadnetsar 587 eKr uuesti Jeruusalemma vallutama. Ta purustas Saalomoni templi ning viis suure osa juutidest Paabeli vangipõlve. Paabel oli Piiblis kirjeldatud linn muistses Mesopotaamias, mida ajaloolises kontekstis teatakse kui Babüloni.
Sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria ning Palestiina.
Antiochos III Suur andis juutidele ulatusliku omavalitsusõiguse, nagu neil oli olnud ka Ptolemaioste all, kuid Antiochos IV (175–164 eKr) sekkus juutide sisetülidesse, kehtestas Jeruusalemmas karmi sõjalise võimu ja lasi pühitseda Jahve templi ZeusOlümpiosele. Antiochus IV Epiphanes kehtestas Vahemere idakalda regioonis keelud juudi ja Samaaria rahvapühadele ning alustas Kreeka tavade tugevat juurutamist.
Aastatel 166–160 eKr toimunud juutide Seleukiidide vägivaldse helleniseerimispoliitika vastase Juudas Makabeuse juhtimisel toimunud Makabeide ülestõusu tulemusel 142 eKr Palestiina vabanes ja võimule tuli Makabeide dünastia. Aastatel u 140 kuni 116 eKr olid Hasmoneide dünastia valitsejad Seleukiidide riigi vasallid Juudamaa regioonis. Kui Seleukiidide riik umbes aastal 110 eKr nõrgenema hakkas, õnnestus Hasmoneidel saavutada täielik iseseisvus, riik laienes naabruskonnas ka näiteks Samaaria ja Galilea aladele. 2. sajandi eKr lõpul võttis Aristobulos endale kuninga tiitli ja katkestas seega formaalseltki sõltuvuse Seleukiididest.
Seleukiidide riigi järkjärguline kokkuvarisemine, mis oli omakorda tingitud roomlaste ja Partia impeeriumi pidevatest rünnakutest. Seda sama „võimuvaakumit", mis võimaldas juudi riigil iseseisvuda Rooma senati tunnustuse alusel aastal 139 eKr, kasutasid hiljem oma kasuks ära roomlased ise, tagades kontrolli Hasmoneide alade üle; Simon Makkabi pojapojapoegadest Hyrcanus II-st ja Aristobulus II-st said Julius Caesari ning Pompeiuse vahel toimunud varisõja etturid. Aastal 63 eKr allutas Rooma riigi poliitik ja väejuht Pompeius Palestiina Roomale.
Rooma impeeriumi ajastu
Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 pKr
Pärast Pompeiuse ja Caesari surmi (vastavalt aastatel 48 ja 44 eKr) puhkenud vabastajate kodusõda muutis roomlaste kontrolli Juudamaa üle ajutiselt nõrgemaks, tänu sellele sai Hasmoneide dünastia koos Partia riigi abiga veel natukeseks ajaks iseseisvaks. Selle lühildase iseseisvuse purustasid roomlased peagi Marcus Antoniuse ja Augustuse juhtimisel. Herodes Suure valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Juudamaa ametlikult Rooma klientriigiks ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. 37–4 eKr valitses suuremat osa Palestiinat Roomast sõltuv Herodes Suur. 6. aastal muudeti Juudamaa, Samaaria ja Idumea alad Juudamaaprovintsiks.
9. ja 10. sajandil tekkisid Umaijaadide järglaste Abbassiidide kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).
19. sajandi viimasel veerandil Sionistliku liikumise mõjul hakkasid juudid Euroopast Palestiinasse rändama.
Palestiina mandaatterritoorium
Esimeses maailmasõjas vallutasid Briti väed 1917–1918 Osmanite riigilt kogu Palestiina, novembris 1917 teavitas Briti valitsus nn Balfouri deklaratsiooniga kavatsusest soodustada Palestiinas juutide rahvusliku kodu asutamist. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, sionistid said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet. San Remo konverentsi otsusega (1920) tehti Palestiinast Suurbritannia Palestiina mandaatterritoorium, (Rahvasteliit kinnitas Suurbritannia mandaadi 1922. aastal).
Briti koloniaalpoliitika raames korraldati juutide sisserännet Palestiinasse (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk u 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes aastatel 1921, 1929, 1936–1939.
1939. aastal otsustasid britid piirata juutide sisserännet ja maaoste. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt USA valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet Palestiinasse.
1947. aasta 29. novembril otsustas ÜRO Peaassamblee jaotada Palestiina juutide ja araablaste riigiks, säilitada nende riikide majanduslik liit ja eraldada Jeruusalemm omaette rahvusvaheliseks üksuseks.
1948. aasta 14. mail, päev enne Briti mandaadi lõppu, kuulutasid juudi organisatsioonid asutatuks Iisraeli riigi. Sellele vahetult järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas hõivas Iisrael umbes 6700 km² araablastele määratud Palestiina osast. Palestiina ülejäänud osa liideti Jordaaniaga. Palestiina araablaste vastupanurühmad ühinesid Palestiina Vabastusorganisatsiooniks, mis juhtis võitlust Palestiina araabia riigi rajamise eest.
1988. aastal kuulutas Palestiina end iseseisvaks, 1993. aastal lepiti Oslos kokku, et Iisraeli vägi lahkub Gazast ja Jordani Läänekaldalt ning luuakse Palestiina Omavalitsus. 2005. aastal tõi Iisrael oma väe Gaza piirkonnast välja. 2006. aastal tuli võimule Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel võitnud Hamas (saades 44% häältest ja 41% häältest sai Fataḩ).
.jpg)
