Palestiina Vabastusorganisatsioon (lühend PVO, araabia منظمة التحرير الفلسطينية ehk Munaẓẓamat at-Taḥrīr al-Filasṭīniyyah, inglise Palestine Liberation Organization, lühend PLO) on rahvusvaheliselt täielikult tunnustatud ja iseseisva Palestiina riigi loomist taotlev palestiinlaste organisatsioon. PVO on katusorganisatsioon mitmetele poliitilistele ja poolsõjaväelistele Palestiinat esindavatele rühmitustele ja organisatsioonidele, millest suurim ja olulisim organisatsioon on al-Fatah.[1]
PVO loodi 1964. aastal. 1974. aastast on organisatsioon tunnustatud ainsa palestiinlaste esindajana ÜRO-s. Organisatsiooni juhiks on 2004. aastast saadik PVO täidesaatva komitee esimees Maḩmūd ‘Abbās, kes esindab palestiina rahvast ÜRO-s ja teistel rahvusvahelistel kohtumistel.[2][3]
Palestiina Vabadusorganisatsioon kooneb 11 organisatsioonist:[4][5]
Vabastusorganisatsioonis on ülekaalus al-Fatah, paljud teised erakonnad on kaotanud rahva seas toetuse ja annavad tänapäeval poliitikasse väikese panuse. Mitmel juhul esindavad väiksemaid organisatsioone vananevad juhtivliikmed, kes säilitavad oma mõju PVO ametikohtade kaudu. Seetõttu juhib mitmeid organisatsioone vanem generatsioon, kes on aastakümneid nende eesotsas olnud ja ei ole olnud valmis võimu edasi andma.[4][11]
Vabastusorganisatsiooni sissetulekud tulevad palestiinlastele peale pandud maksudest, rühmitused saavad igakuiseid toetusi ka 1964. aastal loodud Palestiina Rahvusfondist, mis on loodud sihiga toetada Palestiina organisatsioone.[13] Rahastuse jagamisega on esinenud probleeme, sest võim on koondunud al-Fatahi liikmete kätte. Näiteks süüdistasid 2016. aastal nii PFLP kui ka DFLP Palestiina presidenti Mahmoud Abbasi selles, et ta peatas neile igakuise ülekande. Lisaks fondile on PVO rahastus tulnud ajalooliselt organisatsiooni toetavatelt Araabia riikidelt (näiteks Süürialt). 21. sajandil on välisriikide toetus küll märgatavalt vähenenud.[4]
Palestiina Vabastusorganisatsiooni asutati Araabia Liiga kohtumisel 2. juunil 1964 Jeruusalemmas. Araabia maades levinud panarabistliku ideoloogia tõttu nägid Araabia riigid Palestiina vabadusvõitlust ühise võitluse kontekstis. Seetõttu sai PVO loodud Araabia riikide, eriti Egiptuse toel ja organisatsiooni sihiks oli koondada erinevad palestiinlaste rühmitused ühe organisatsiooni alla, mis suudaks esindada kõiki palestiinlasi.[13][15] Esimeseks organisatsiooni juhiks oli Egiptusega tugevalt seotud Ahmad Shukeiri, septembris tunnustasid Araabia riigid PVO-d Palestiina esindajana. Araabia toetuse tõttu ei taotlenud PVO Jordaania okupeeritud Läänekalda ega Egiptuse käes oleva Gaza alasid, vaid ainult Iisraeli piires olevat Palestiinat.[16]
Pärast kuuepäevast sõda hakkas PVO taotlema selleks hetkeks ka Iisraeli võimu alla langenud alasid.[1][17] 1960., 1970. ja 1980. aastatel pidas Palestiina Vabastusorganisatsioon pikaajalist sissisõda Iisraeli vastu, enne kui alustas 1990. aastatel Iisraeliga rahuläbirääkimisi.[13]
1973. aasta novembris tunnustasid Araabia riigijuhid nõupidamisel Alžiiris PVO ainukeseks Palestiina araablaste seaduslikuks esindajaks, 1974. aasta tunnustas vabastusorganisatsiooni ainsa palestiinlaste legitiimse esindajana ka ÜRO Peaassamblee ja tagas organisatsioonile vaatleja staatuse ÜRO-s. 1976. aastast on PLO Araabia Liiga liige ja organisatsioonil on esindused pea kõigis Araabia riikides.[18] 1988. aastal võeti ÜRO-s iseseisvuse väljakuulutamisele järgnenud uue hääletuse järel PVO asemel kasutusele tähis „Palestiina”.[2]
1988. aastal loobus PLO terrorirünnakute korraldamisest Palestiina vabastamiseks ja tunnustas Iisraeli õigust eksisteerida. Selle ajani pidasid Ameerika Ühendriigid PVO-d terroriorganisatsiooniks.[19] 1993. aastal tunnustas Oslo läbirääkimiste tulemusena PVO Iisraeli riigi õigust olemasolule, millele viimane vastas PVO tunnustamisega palestiina rahva esindajana.[20]