Innocentius IV (Sinibaldo Fieschi või Sinibaldo de' Fieschi, ka Sinibaldo Fiescho, Sinibaldo Flisco või Sinibaldus; 1195 – 7. detsember 1254) oli paavst1243–1254. Ta oli 180. paavst.
Sinibaldo Fieschi sündis ManarolasGenova lähistel Lavagna krahvi Ugo Fieschi peres. Samast suguvõsast pärines ka hilisem paavst Hadrianus V. Tema emaks pakuvad mitmed genealoogiaalased veebilehed Brumisan di Grillot. Genealoog George L. Williamsi järgi oli tal vend Tedisio Fieschi.
Fieschi õppis esmalt oma onu, Parma piiskopi Obizzo Fieschi juures, siis alates 1213Bologna ülikooliskanoonilist õigust, sai magistriks ja tegutses seejärel samas ülikoolis õppejõuna.
Ajaloolase Kenneth Penningtoni väitel rõhutas Innocentius IV, et paavst võib Saksa-Rooma keisritroonil valida kahe keisrikandidaadi vahel, ta võib keisri ametist tagandada ja teostada vakantse keisritrooni korral võimu. Innocentius IV märkis, et paavst ei vaja keisri tagandamiseks oikumeenilise kirikukogu otsust, vaid võib seda teha omal initsiatiivil, kuna "Kristuse vikaarina" omab võimutäiust paavst, mitte oikumeeniline kirikukogu. Paavst arvas, et Jeesus Kristus andis Peetrusele absoluutse võimu (loomuõiguse) ilmalikes ja vaimulikes asjades.
"Catholic Encyclopedia" järgi oli Innocentius IV olnud kardinalinaSaksa-Rooma keisriFriedrich II-ga sõbralikes suhetes. Keiser tervitas Innocentiuse saamist paavstiks ja saatis paavsti juurde oma saadikud, kuid paavst keeldus neid vastu võtmast, sest nad olid koos keisriga pandud kirikuvande alla.
Paavst saatis augustis 1243 keisri juurde MelfisselegaatidenaModena Wilhelmi, Roueni peapiiskopi Pierre de Colmieu ja San Facundo kloostri abti Guillermo, kelle ülesandeks oli saavutada keisri poolt vangistatud prelaatide vabastamine. Keiser alustas legaatidega läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks ja 31. märtsiks1244 saavutati isegi esialgne kokkulepe, mille alusel lubas keiser tagada Kirikuriigilesuveräänsuse, vabastada vangistatud prelaadid ja amnesteerida paavsti liitlased. Paavst jättis selle leppe kinnitamata, kuna kokkulepet ei saavutatud Lombardia küsimuses, kus kohalikud valitsejad ei soovinud sattuda keisri mõjusfääri. Peagi asus keiser õhutama Roomas rahutusi ja keeldus vangistatud prelaate vabastamast.
Paavst otsustas 1244 Roomast lahkuda ja naasis sinna alles pärast Friedrich II surma 1253. Lyoni oikumeenilisel kirikukogul kuulutas ta keisri 17. juulil 1245 avaldatud apostelliku kirjaga "Ad Apostolicae Dignitatis Apicem" ametist tagandatuks ning süüdistas teda pühaduse teotamises, ketserluses, muhameedlastega vandenõu kavandamises ja Böömi kuninga surmas. Kirikukogul keisrit esindanud jurist Taddeo da Sessa püüdis tulutult Friedrich II-st kaitsta.
Paavst saatis Saksamaale legaadiks Ferrara piiskopi Filippo Fontana ja üritas isiklike vägedega rünnata Saksamaad, kuid Savoia krahvAmadeo IV keeldus paavsti vägesid läbi oma valduste lubamast. Paavsti vägesid juhtis Lyoni peapiiskop ja Savoia prints Filippo.
Innocentius IV kutsus Saksamaa vürste valima uut kuningat. Vürstid valisid Saksamaa kuningaks22. mail1246 Tüüringi krahvi Heinrich Raspe, kes pälvis paavsti toetuse. Paavst tunnustas tema surma järel järgmist vastukuningat Hollandi krahviWillemit ja kohustas 1249 kerjusmunki jutlustama, et korraldada Saksamaa vastu ristisõda. Ta teatas, et ükski Hohenstaufen ei tohi enam saada keisriks.
1247 püüdis Friedrich II tungida Prantsusmaale, kuid tulutult. Paavst saatis 1247 ja 1251 legaadina Saksamaale Jacques Pantaléoni (hilisem paavst Urbanus IV). Ta määras 15. märtsil 1247 kardinal Pietro Capocci legaadiks Saksamaal ja 14. märtsil 1249 legaadiks Kölni peapiiskopiKonrad von Hostadeni, kes valiti peatselt Mainzi peapiiskopiks. Paavst ei tahtnud Saksamaa kahe võtmetähtsusega peapiiskopkonna sattumist ühe isiku kätte ja ei tunnustanud seetõttu teda Mainzi peapiiskopina, mistõttu paavsti suhted Hostadeniga jahenesid ning aprillis1250 määras ta legaadiks Saksamaal Albano piiskopi Pierre de Colmieu ja 1251 Hugues de Saint-Cheri, kes pidi toetama vastukuningas Williami saamist keisriks.
Konrad IV surma järel mais 1254 tunnustas paavst Sitsiilia valitsejana tema poega Konradini, kelle regendiks sai Friedrich II abieluvälisest suhtes sündinud poeg Manfredo. Paavstist sai Konradini tuutor ja ta ekskommunitseeris juulis 1254 Manfredo, kes tappis ühe paavsti toetaja. Manfredo alustas ekskommunikatsiooni tühistamiseks läbirääkimisi ja septembris 1254 sõlmiti lepe. Paavst kuulutas Sitsiilia oktoobris 1254 Kirikuriigi osaks ja siirdus ise Napolisse. 2. detsembril 1254 purustas aga Manfredo muhameedlaste abiga paavsti palgasõdurid Foggia lahingus.
Paavsti külastas 1245 ja 1250 Lincolni piiskop Robert Grosseteste, kes andis paavstile teada Inglismaal tekkinud probleemidest. Ta sätestas 1245 Wellsi piiskopi valimised. Novembris 1253 andis Innocentius IV korralduse, mille alusel taastati Inglismaal piiskoppide valimise kord.
Paavst pühitses 5. märtsil 1245 Chichesteri ülemdiakoniks Richard de Wyche.
Paavst teatas 17. juulil 1251 Saare-Lääne ja Kuramaa piiskoppidele, et võtab Mindaugase paavstliku protektsiooni ning jurisdiktsiooni alla, mistõttu loodav piiskopkond ei satu Riia piiskopi jurisidiktsiooni alla. Ta käskis Chełmno piiskopil määrata Leedus ametisse piiskop. Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Mindaugast katoliikluse levitamisel.
Paavst andis Mindaugasele kuningatiitli. Ta nõudis 21. augustil 1253 Liivimaa peapiiskop Albert Suerbeerilt, et see pühitseks Mindaugase palve järele Leedus ametisse piiskopi. Ta määras Leedu piiskopiks Christiani ja määras tema piiskopkonna paavstliku jurisdiktsiooni alla. Ta teatas 3. septembril 1254 Mindaugasele piiskop Christaini kohustustest.
Ta kinnitas 21. augustil 1253 Mindaugase poolt Saksa ordule kingitud alad.
Innocentius IV taunis 1245 avaldatud bullas "Inter alia desiderabilia" Portugali kuningatSancho II-t, kes tülitses Oporto peapiiskopiga ja tunnustas Portugali valitsejana Afonso III-t.
1246 moodustasid paljud aadlikud väe, et rünnata vaimulikke, keda süüdistati suurte rikkuste omandamises. Paavst nõudis Louis IX-lt, et aadlike vägi saadetaks laiali. Soissons'i ja Troyes' piiskopid, Tours'i ülemdiakon ja Rouen'i praost saatsid paavstile kirja, milles taunisid vaimulike maksustamist ja itaallaste eelistamist benefiitside jagamisel.
Ta manitses 5. novembril 1249 Taani kuningat, kes kavandas sõjakäiku Lübecki vastu, et see võib anda tagasilöögi katoliikluse levikule Liivimaal ja Preisimaal. Ta kohustas Bremeni peapiiskoppi Gebhard II-st ja Schwerini piiskoppi vahendama Lübecki ning Taani vahelist tüli.
Innocentius IV kutsus 3. jaanuaril 1245 kokku oikumeenilise kirikukogu, mis toimus 26. juunist 17. juulini 1245 Lyonis.
Paavst kutsus kirikukogule ka Saksa-Rooma keisriFriedrich II, keda esindas jurist Taddeo da Sessa, kelle sõnul korraldas kuuria keisri vastu vandenõusid. Paavst kuulutas keisri 17. juulil 1245 avaldatud apostelliku kirjaga "Ad Apostolicae Dignitatis Apicem" ametist tagandatuks ning süüdistas teda pühaduse teostamises, ketserluses, muhameedlastega vandenõu kavandamises ja Böömi kuninga surmas.
Innocentius IV ühendas 1243 mitu kongregatsiooni ja kohustas neid järgima augustiinlaste reegleid. Ta määras kardinal Riccardo Annibaldi augustiinlaste kardinal-protektoriks ja andis neile indulgentse.
Dominiiklased
Innocentius IV toetas esmalt dominiiklaste tegevust, kuid 21. novembril 1254 avaldas ta bulla "Etsi animonim", milles võttis neilt ära privileegid jutlustamise, pihi ja matuste läbiviimise osas. Järgmine paavst Aleksander IV taastas privileegid.
Innocentius IV kutsus 23. septembril 1243 Visby dominiiklasi pidama jutlusi, et sel moel värvata ristisõdijaid Liivimaal ja Preisimaal kavandatud ristisõja jaoks.
Innocentius IV nõudis 1. oktoobril 1243 dominiiklastelt, et nad kaitseksid Liivimaal ja Preisimaal usklikke tülitamise eest. Ta rahuldas 6. veebruaril 1245 dominikaan Heinrichi nõude jagada Liivimaal, Preisimaal ja Kuramaal indulgentse.
Innocentius IV kinnitas 14. novembril 1245 avaldatud bullas "Ordinem vestrum" frantsisklaste reeglid.
Ta märkis 5. aprillil 1250 avaldatud bullas "Cum tamquam veri", et neid frantsiskaanide kirikuid, kus on olemas konvendid, võib kutsuda konventuaalkirikuteks.
Ta tagandas 1245 Jesi piiskopiks asunud isiku ja määras uueks piiskopiks Gualtiero, tema surma järel 29. aprillil 1252 aga frantsiskaanide endise ordumeistri Crescenzio Grizzi.
Ta lükkas Böömi Agnese palvel 1243 tagasi klarisside reeglid, kuid kinnitas need 9. august 1253 bullas "Solet annuere". Paavst külastas 1253 ClaratPerugias ja viis hiljem läbi tema matuseteenistuse. Paavst avaldas 18. oktoobril 1253 bulla "Gloriosus Deus", millega alustas Clara kanoniseerimisprotsessi.
Karmeliidid
Innocentius IV tunnustas Simon Stocki tegevust. Ta tunnustas karmeliite 1. oktoobril 1247 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Quæ honorem" ja 13. jaanuaril 1252.
Magdaleenid
Innpcentius IV andis privileege magdaleenidele.
Risti regulaarkanoonikud
Innocentius IV tunnustas 3. mail 1248 risti regulaarkanoonikuid.
Ta kutsus 1. oktoobril 1243 palverändureid Liivimaal abistama Saksa ordut.
Innocentius IV volitas legaat Modena Wilhelmit5. veebruaril 1245 lahendama Saksa ordu ja Kuramaa piiskopi vahelist tüli maavalduste üle ja kinnitas 9. veebruaril 1245 maavalduste jagamise osapoolte vahel. Ta kinnitas 20. septembril 1254 Kuramaa piiskopkonna alade jaotamise Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu vahel.
Ta nõudis 17. aprillil 1247, et ordu ei tohi oma probleeme lahendada tsiviilkohtus.
Ta nõudis 1249 Magdeburgi piiskopilt, et vaimulikud ja ilmikud hüvitaksid kõik Saksa ordult ära võetud varad.
Ta andis 14. juulil 1249 Tuscolo piiskopile volitused võtta Templiordult ja Saksa ordult ära privileege.
Ta tundis 25. oktoobril 1249 muret tülide pärast Liivimaa legaadi Albert Suerbeeri ja Saksa ordu kõrgmeistri vahel. Ta nõudis Albertilt, et see ei tegutseks Saksa ordu vastu. Ta kinnitas 9. märtsil 1251 Alberti ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu. Ta kohustas Olomuci piiskoppi ja hiljem Saare-Lääne piiskoppi jälgima lepingu täitmist.
Ta andis 1251 Liivimaa dominiiklastele mandaadi abistada Saksa ordut relvade ja hobustega varustamisel.
Ta nõudis 13. jaanuaril 1252 Böömi dominiiklaste provintsiaalpriorilt, et see toetaks Saksa ordu tegevust.
Ta kinnitas 5. jaanuaril 1253 Saksa ordu privileegid ja võttis 23. mail 1254 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.
Ta lubas 1251 Coventry prioril kasutada missal sõrmust. 1254 lubas ta Winchesteri prioril aga kasutada missal lisaks sõrmusele mitrat, dalmaatikat, tuunikat, kindaid ja sandaale. Samuti võis prior õnnistada altarikatteid ning teha madalamate ordinatsioonide tarbeks tonsuuri.
Ta sätestas, et ketseri karistus tuleb täide viia 50 päeva jooksul pärast tema andmist tsiviilvõimude kätte. Ketseri pidi tsiviilvõimudele üle andma piiskop.
Samas keelas ta 1254 eluaegse vangistamise või tuleriidal hukkamise ilma piiskopi loata.
Ta taunis 14. novembril 1245 fraticelli liikumist.
Innocentius IV tunnustas 1251 misjonit Armeenias ja tema korraldusel toimus Sisis kirikukogu.
Suhted mongolitega
Innocentius IV nõudis 5. märtsil 1245 avaldatud bullas "Dei patris immensa", et mongolid tunnustaksid ristimist. Ta kutsus 13. märtsil 1245 avaldatud bullaga "Cum non solum" mongoleid hoiduma kristlike riikide ründamisest.
Ta saatis 16. aprillil 1245 misjonärid eesotsas Giovanni da Pianô Carpinega mongolite suurkhaani Güyüki juurde, kes saatis paavstile oma vastuse. Saadikud osalesid suurkhaani kroonimisel ja tulid tagasi Avignoni 1247.
Ta saatis 1245 dominikaan Ascelino mongoli väejuhi Baiju juurde ja misjonär naasis Euroopasse koos kahe mongoli saadikuga. Paavst avaldas 22. novembril 1248 bulla "Viam agnoscere veritati", milles kutsus mongoleid lõpetama kristlaste tapmist.
Paavst lubas 13. detsembril 1245 Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopilAlbert Suerbeeril võtta omale abiks Armagh' peapiiskopkonnast 5 vaimulikku ja teatas 30. märtsil 1246 Albertile suffragaanpiiskopkondade osas. Ta manitses 22. aprillil 1246 Albertit ja andis 26. aprillil 1246 talle palliumi. Ta andis 23. detsembril 1246 peapiiskop Albertile privileegi vahendada Cammini ja Meisseni piiskopi vahelist piirilepingut. Ta määras 9. juulil 1247 Albertile Lübecki piiskopkonnast eluaegse elatise ja andis 16. juulil 1247 talle õiguse nõuda Brabanti hertsogilt peapiiskopkonna vaimulikele Livinile ja Johannile hertsogkonnast prebende. [2] Paavst määras 9. jaanuaril 1246 Armagh' peapiiskopi Alberti Liivimaa ja Preisimaa metropoliidiks ning 2. aprillil samal aastal legaadiks Eestimaal, Liivimaal, Preisimaal ja Venemaal. Suerbeer võis oma soovi alusel ühe vabaneva piiskopkonna valida omale asukohaks ja 1253 sai temast Riia piiskop.
Ta tundis 25. oktoobril 1249 muret tülide pärast legaat Alberti ja Saksa ordu kõrgmeistri vahel. Ta nõudis Albertilt, et see ei tegutseks Saksa ordu vastu.
Ta vabastas 27. septembril 1250 Alberti legaadi ametist ja keelas tal piiskoppe ennistada. Ta manitses 10. märtsil 1254 Albertit legaadivolitusi mitte järgima.
Ta kinnitas 9. märtsil 1251 Alberti ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu. Ta kohustas Olomuci piiskoppi ja Saare-Lääne piiskoppi jälgima lepingu täitmist.
Innocentius IV võttis 24. veebruaril1245Taani kuninga ja Taani paavstliku kaitse alla seoses võitlusega Eestimaa paganatega, teavitades sellest Lundi peapiiskoppi ning Roskilde ja Aarhusi piiskoppi. Ta kirjutas 2. märtsil 1245 Taani kuningale Eestimaa vastristitute kohta. [3] Paavst andis 20. veebruaril 1245 indulgentse neile Lundi peapiiskopkonna alamatele, kes lähevad ühe aasta jooksul Taani kuningaErik IV alluvuses võitlema Eestimaa paganate vastu. Paavst märkis, et barbarid ja paganad tülitasid Eestimaal vastristituid. Ta lubas 26. novembril 1247 Taani kuningal korraldada Eestimaa vastristitute kaitseks ristisõda, kuid see sõda ei toimunud mitte kunagi.
Ta sätestas 5. oktoobril 1248 reeglid, et takistada Liivimaal paganatele relvade, hobuste, raua ja puidu juurdevedu. Ta ähvardas katoliiklasi paganate varustamise eest ekskommunikatsiooniga.
Ta võttis 4. novembril 1249 ristisõdijad Liivimaal ja Preisimaal paavstliku protektsiooni alla.
Ta kutsus 9. mail 1254 Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa piiskoppe jutlustama mongolite vastu.
Ta nõudis 5. septembril 1245 Riia ja Tartu piiskoppidelt Saare-Lääne piiskopkonna kaitsmist.
Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Leedu suurvürstiMindaugast kristluse levitamisel. Innocentius IV kinnitas 5. veebruaril 1254 Tartu piiskopile Modena Wilhelmi korralduse nimetada end Tartu piiskopiks Lihula piiskopi asemel [4] ja nõudis 20. septembril 1254 Tartu piiskopilt, et see jälgiks Leedu piiskopi Christiani kohustuste täitmist.
Suhted Saare-Lääne piiskopiga
Innocentius IV saatis 1243 Saare-Lääne piiskopile ja kapiitlile kirja. [5]
Ta kinnitas 1251 Saare-Lääne piiskopkonna maavaldused.
Paavst teatas 17. juulil 1251 Saare-Lääne ja Kuramaa piiskoppidele, et võtab Leedu suurvürstiMindaugase paavstliku protektsiooni alla. Ta kohustas 26. juulil 1251 Riia, Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe abistama Mindaugast kristluse levitamisel.
Ta kohustas 8. jaanuaril 1252 Tartu dekaani kaitsma Saare-Lääne piiskopkonda.
Suhted Kuramaa piiskopiga
Innocentius IV volitas legaatModena Wilhelmit 5. veebruaril 1245 lahendama Saksa ordu ja Kuramaa piiskopi vahelist tüli maavalduste üle ja kinnitas 9. veebruaril 1245 maavalduste jagamise osapoolte vahel.
Ta volitas 5. veebruaril 1246 Kuramaa piiskoppi visiteerima oma toomhärrasid.
Ta rahuldas 6. veebruaril 1245 dominikaan Heinrichi nõude jagada Liivimaal, Preisimaal ja Kuramaalindulgentse.
Ta manitses 3. septembril 1245 avaldatud bullas "Ut pacem" sakslasi, et nad võitleksid Liivimaal paganatega, kuid kaitsku vastristituid paganate tülitamise eest, mille eest nad saavad makse ja omavad lääne. Paavst rõhutas, et nad peavad paganate vastu võitlema, kuid suhtuma vastristitutesse hoolivamalt ega mitte rõhuma neid koormistega. Paavst manitses, et vasallid olgu rahul sellega, mida neil on õigus saada, ega nõudku rohkemat.
Innocentius IV andis 1243 Modena Wilhelmile korralduse moodustada Preisimaal 4 piiskopkonda. Paavst taunis Preisi piiskoppi Christianit, kes ei soostunud vastloodud piiskopkondadesse piiskoppe määrama ja ähvardas 6. veebruaril 1245 ta ametist tagandada, kui ta ei määra 2 kuu jooksul kedagi uue piiskopkonna etteotsa. Mõne kuu pärast Christian suri.
Paavst ordineeris 1245 Chełmno piiskopiks dominikaani munga Heidenreichi.
Paavst määras 9. jaanuaril 1246 Armagh' peapiiskopi Albert SuerbeeriLiivimaa ja Preisimaa metropoliidiks ning 2. aprillil samal aastal legaadiks Eestimaal, Liivimaal, Preisimaal ja Venemaal.
Ta saatis 1247 Saksamaale legaadina Jacques Pantaléoni (hilisem paavst Urbanus IV), kes pidi lahendama Saksa ordu erimeelsusi preisi ülikutega. Innocentius IV andis 1. oktoobril 1247 apostlikule legaadile, Preisimaa peapiiskopile voli määrata Preisimaal uut piiskoppi. [6]
Suhted juutidega
Innocentius IV avaldas 9. mail 1244 bulla "Impia judoerum perfidia", mille alusel kohustas ta Prantsusmaa kuningatLouis IX-t põletama Talmudeid ja keelas kristlastel töötada juutide põetajatena.
Ta avaldas 1247 bulla "Lachrymabilem Judaeorum", milles keelas juutide tagakiusamise.
Suhted kaldealastega
Innocentius IV saatis legaadid kaldea nestoriaani katoolikose Sabrishoʿ V ibn al-Masihi juurde.
Giuseppe Abate: Lettere 'secrete' d'Innocenzo IV. "Miscellanea Francescana", 55, 1955: 317–373.
Paul Aldinger: Zur Geschichte der deutschen Kirche unter Papst Innocenz IV. Heilbronn, 1898.
Paul Aldinger: Die Neubesetzung der deutschen Bistümer unter Papst Innocenz IV. Leipzig, 1900.
Gerhard Baaken: Die Verhandlungen von Cluny (1245) und der Kampf Innocenz' IV. gegen Friedrich II. G. Baaken, "Imperium und Papsttum". Köln, 1997: 247–288.
Andrea Bartocci: Innocenzo IV e il cappello rosso dei cardinali. "Revirescunt chartae codices documenta textus miscellanea in honorem Fr. Caesaris Cenci OFM". Roma, 2002: 497–502.
Alberto Bartòla: Un privilegio di Innocenzo IV per il monastero dei SS. Andrea e Gregorio ad Clivum Scauri. "Archivio della Società Romana di storia patria" 126, 2003: 21–36.
Attilio Bartoli Langeli: I vescovi di Perugia e di Chiusi durante il pontificato di Innocenzo IV. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 27, 1973: 1–27.
Giulio Battelli: Intorno alle "Novae Constitutiones" aggiunte da Innocenzo IV alla raccolta gregoriana delle Decretali. G. Battelli, "Scritti scelti. Codici – Documenti – Archivi". Roma, 1975: 13–23.
Paul Maria Baumgarten: Der Ersatz eines zerbrochenen Bullenstempels unter Innocenz IV. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 23, 2 (1909): 114–116.
Dieter Berg: Papst Innocenz IV. und die Bettelorden in ihren Beziehungen zu Kaiser Friedrich II. S. Haarländer, "Vita Religiosa im Mittelalter. Festschrift für Kaspar Elm zum 70. Geburtstag". Berlin, 1999: 461–481.
Élie Berger: Saint Louis et Innocent IV; étude sur les rapports de la France et du saint-siège. Paris, 1893.
Ferdinando Bernini: Innocenzo IV e il suo parentado. "Nuova rivista storica" 24, 1980: 178–199.
Martin Bertram: Angebliche Originale des Dekretalenapparats Innozenz' IV. St. Kuttner, K. Pennington, "Proceedings of the Sixth International Congress of Medieval Canon Law. Berkeley Cal., 28 July-2 August 1280" Città del Vaticano, 1985: 41–47.
Martin Bertram: Zwei vorläufige Textstufen des Dekretalenapparats Papst Innozenz' IV., "Juristische Buchproduktion im Mittelalter, hrsg. v. Vincenzo Colli", (Studien zur Europäischen Rechtsgeschichte, 155), Frankfurt am Main 2002: 431–479.
Friedrich Bock: Studien zu den Registern Innocenz' IV. "Archivalische Zeitschrift" 52, 1956: 11–48.
Robert Brentano: Innocent IV and the Chapter of Rieti. "Studia Gratiana" 13, 1967: 383–410.
Robert Ignatius Burns: A lost crusade: unpublished bulls of Innocent IV on Al-Azraq's revolt in thirteenth-century Spain. "The Catholic Historical Review" 74, 1988: 440–449.
Adriana Campitelli: Cum collegium in causa universitatis fingatur una persona. Riflessioni sul commento di Sinibaldo dei Fieschi (c. praesentium, de testibus e attestationibus, 57 X,2,20). "Apollinaris" 63, 1990: 125–131.
Joannes A. Cantini: De autonomia judicis saecularis et de Romani pontificis plenitudine potestatis in temporalibus secundum Innocentem IV. "Salesianum" 23, 1961.
Giovanna Casagrande: La regola di Innocenzo IV. "Atti del Convegno Internazionale Clara Claris Praeclara". Assisi, 2004: 71–82.
Ludwig Dehio: Innozenz IV. und England: ein Beitrag zur Kirchengeschichte des 13. Jahrhunderts. Berlin, Leipzig: Göschen, 1914.
Ferdinand Marie Delorme: Bulle d'Innocent IV en faveur de l'empire latin de Constantinople. "Archivum franciscanum historicum" 8, 1915: 307–310.
Paul Deslandres: Innocent IV et la chute des Hohenstaufen. Paris, 1908.
Carlo Dolcini: 'Eger cui lenia' (1245–1246). Innocenzo IV, Tolomeo da Lucca, Guglielmo di Ockham. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 29, 1975: 127–148.
Harry Dondorp: Zum Begriff ius ad rem bei Innocenz IV. P. Landau, "Proceedings of the Ninth International Congress of Medieval Canon Law Munich". Città del Vaticano, 1997: 553–574.
Yves Dossat: Innocent IV, les habitants de Limoux et l'Inquisition. "Annales du midi" 61 (1948–1949): 80–84.
Marina Firpo: La ricchezza ed il potere: le origini patrimoniali dell'ascesa della famiglia Fieschi nella Liguria Orientale tra XII e XIII secolo. D. Calcagno, "I Fieschi tra Papato ed Impero". Atti del Convegno, Lavagna, 18 dicembre 1994, Lavagna 1997: 323–362.
August Folz: Kaiser Friedrich II. und Papst Innocenz IV., ihr Kampf in den Jahren 1243–1245. Leipzig, 1886.
Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
Giuseppe Gerola: La iconografia di Innocenzo IV e lo stemma pontificio. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 52, 1929: 471–484.
Patrick Gilli: Regimen, administratio, dignitas dans l'exégèse juridique: le cas de l'Apparatus d'Innocent IV. J. Krynen, "Science politique et droit public dans les facultés européennes (XIIIe-XVIIIe siècle)". Frankfurt am Main, 2008: 143–156.
Peter Halfter, Andrea Schmidt: Der römische Stuhl und die armenische Christenheit zur Zeit Papst Innozenz IV. Die Mission des Dominnikus von Aragon nach Sis und Hromglah und das Lehrbekenntnis des Katholikos Konstantin I. Bardzrbertsi. "Le Museon" 116, 2003.
Karl Hampe: Papst Innocenz IV. und die sizilische Verschwörung von 1246. Heidelberg, 1923.
Georg Hofmann: Patriarch von Nikaia Manuel II. an Papst Innozenz IV. "Orientalia christiana periodica" 19, 1953: 59–70.
Konstantin Höfler: Albert von Beham und Regesten Pabst Innocenz IV. Stuttgart. 1847.
Antonio Iacobini: La pittura e le arti suntuarie da Innocenzo III a Innocenzo IV (1198–1254), A.M. Romanini, "Roma nel Duecento: l'arte nella città dei papi da Innocenzo III a Bonifacio VIII". Torino, 1991: 237–319.
Peter Jackson: The Seventh Crusade, 1244–1254: Sources and Documents. 2009.
Burkard Keilmann: Papst Innozenz IV. und die Kirche von Worms. Anmerkungen zur päpstlichen Personalpolitik am Beginn des Interregnum. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 40, 1988: 43–66.
Lotte Kéry: La culpabilité dans le droit canonique de Gratien (vers 1140) à Innocent IV (vers 1250). "La culpabilité. Actes des XXe Journées d'Histoire du Droit". Limoges, 2001: 427–442.
Peter-Josef Kessler: Untersuchungen über die Novellengesetzgebung Papst Innocenz' IV. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" (ZSR), 31, 1942: 142–320; ZSR 32, 1943: 300–83; ZSR 33, 1944: 56–128.
Jürgen Klötgen: Découverte dans la vase d'Orne-Saosnoise: une bulle du pape Innocent IV. "Revue historique et archéologique du Maine" 13, 1993: 273–276.
Matthias Kordes: Ein unbekanntes Handschriftenfragment zu den Dekretalen Innozenz' IV. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 87, 2001: 473–483.
Hubert Kroppmann: Ehedispensübung und Stauferkampf unter Innozenz IV. Ein Beitrag zur Geschichte des päpstlichen Ehedispensrechtes. Berlin, 1937.
Daniel Marcel La Corte: Pope Innocent IV's Role in the Establishment and Early Success of the College of Saint Bernard in Paris. "Citeaux" 46, 1995: 289–303.
Gabriel Le Bras: Innocent IV romaniste. Examen de l'Apparatus. Bologna, 1967: 305–326.
Placide Lefèvre: Une intervention de pape Innocent IV et du cardinal Hugues de Saint-Cher à Bruxelles au milieu du XIIIe siècle. "Archivum Fratrum Praedicatorum" 39, 1969: 91–96.
Jean Marilier: Une bulle d'Innocent IV en faveur des cisterciennes franc-comtoises d'Ounans. "Citeaux" 25, 1974: 164–170.
J.D. Martell: Innocent IV and the Holy Land. Durham, 1968.
Susan Martin: Biblical authority in the writing of Pope Innocent IV. "Studies in church history" 38, 2004: 98–105.
Pio Tommaso Masetti: I pontefici Onorio III, Gregorio IX, ed Innocente IV a fronte dell' Imperatore Federico II. Rome, 1884.
Enzio Mecacci: Un manoscritto senese delle "Novae constitutiones" di Innocenzo IV, con la glossa di Bernardo Compostellano Iunior. "Bullettino senese di storia patria" 106, 1999: 464–476.
Alberto Melloni: "Interpretari et addere Euangelio": aspetti dei fondamenti biblici della "christianitas" in Sinibaldo Fieschi/Innocenzo IV. "Cristianesimo nella storia" 7, 1986: 239–264.
Alberto Melloni: Innocenzo IV: la concezione e l'esperienza della cristianità come regimen unius personae. Genova: Marietti, 1990
Alberto Melloni: Ecclesiologia ed instituzioni. Un aspetto della concezione della cristianità in Innocenzo IV. S. A. Chodorow, "Proceedings of the eighth international congress of medieval canon law". Città del Vaticano, 1992: 285–307.
Werner Meyer: Ludwig IX. von Frankreich und Innozenz IV. in den Jahren 1244–1247. Marburg, 1915.
Emil Michael: Papst Innocenz IV und Österreich. "Zeitschrift für katholische Theologie", 14, 1890: 300–332.
Emil Michael: Innocenz IV. und Konrad IV., "Zeitschrift für katholische Theologie" 18, 1894: 457–472.
Canice Mooney: Letters of Pope Innocent IV relating to Ireland. "Collectanea Hibernica" 2, 1959: 7–12.
Nikolaus Nilles: Innocenz IV. und die glagolitisch-slavische Liturgie. Sermo rei, et non res est sermoni subjecta. "Zeitschrift für katholische Theologie" 24, 1900: 66–91.
Marcel Pacaut: L'autorite pontificale selon Innocent IV. "Le Moyen-âge" 66 (1960): 85–119.
Roberto Paciocco: Innocenzo IV e la santità. Gianni Festa, "Martire per la fede: San Pietro da Verona domenicano e inquisitore". Bologna, 2007: 248–275.
Francesco Pagnotti: Niccolò da Calvi e la sua vita d'Innocenzo IV con una breve introduzione sulla istoriografia pontificia dei secoli XIII e XIV. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 21, 1898: 76–120.
Santiago Panizo Orallo: Persona jirídica y ficción: estudio de la obra de Sinibaldo de Fiesche. Pamplona, 1975.
Vito Piergiovanni: Sinibaldo dei Fieschi decretalista. Ricerche sulla vita. I. Forchielli-A.M. Stickler, "Collectanea Stephan Kuttner". Bologna 1967, pp. 126–54.
Leonardo Pisanu: L'attività politica di Innocenzo IV e i Francescani (1243–1254). Roma, 1969.
Mary Robert Reis: Pope Innocent IV and church-state relations: 1243–1254. Chicago, 1972.
Carl Rodenberg: Innocenz IV. und das Königreich Sicilien. Halle, 1892.
Carl Rodenberg: Die Friedensverhandlungen zwischen Friedrich II. und Innocenz IV. 1243–1244. "Festgabe für Gerold Meyer von Knonau". Zürich, 1913: 165–204.
Manuel Rodríguez: Innocent IV and the element of fiction in juristic personalities. "Jurist. Studies in church law and ministry" 22, 1962: 287–318.
Frederick Hooker Russell: Innocent IV's proposal to limit warfare. St. Kuttner, "Proceedings of the Fourth International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano, 1976: 383–399.
Paolo Sambin: Problemi politici attraverso lettere inedite di Innocenzo IV. Venezia, 1955.
S. Savini: La comunità di S. Flaviano (ora Giulianova) e la dominazione d'Innocenzo IV in Abruzzo nel 1254. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 9, 1894: 68–73.
Ludwig Schmitz-Rheydt: Ein Bullenstempel des Papstes Innocenz IV. "Mitteilungen des Österreichischen Instituts für Geschichtsforschung" 17, 1896: 64–70.
Paolo Maria Sevesi: Innocenzo Papa IV ordina di dare ai Frati Minori la chiesa del Santi Nabore e Felice. "Archivum franciscanum historicum" 21, 1928: 401–403.
Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. Eesti Kirjandus 3/1926.
Heinrich Singer: Das c. Quia frequenter, ein nie in Geltung gewesenes "Papstwahldekret" Innocenz' IV. Zugleich ein Beitrag zur Frage der Selbstwahl im Konklave. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 6, 1916: 1–139.
Amletto Spicciani: Papa Innocenzo IV e i Templari. F. Sardi, "I Templari: mito e storia". Sinalunga, 1989: 41–65.
Hugo Stehkämper: Die Stadt Köln und die Päpste Innozenz III. bis Innozenz IV. J. Miethke, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag". Köln, 1995: 361–400.
Ulrich Tammen: Kaiser Friedrich II. und Papst Innocenz IV. in den Jahren 1243 – 1245. Leipzig, 1886.
Hermann Tüchle: Drei Papsturkunden für das ehemalige Zisterzienserinnenkloster Rottenmünster. "Rottenburger Jahrbuch für Kirchengeschichte" 3, 1984: 129–132.
Józef Umiński: Nievezpieczenstwo Tatariske w Polowie XIII. w i Papiez Innocenty IV., Lwowie, 1922.
Hans Weber: Der Kampf zwischen Papst Innocenz IV. und Kaiser Friedrich II. bis zur Flucht des Papstes nach Lyon. Berlin, 1900.
Jakob Werner: Verse auf Papst Innocenz IV. und Kaiser Friedrich II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 32, 1907: 589–604.
George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.
Jerzy Wyrozumski: L'influence de la doctrine du Pape Innocent IV sur l'évolution de l'idée de tolérance en Pologne. "Analecta Cracoviensia" 27, 1995: 669–678.
.png)
