Gregorius IX (Ugolino dei Conti di Segni või Ugolino de' Conti di Segni, ka Ugo dei Conti di Segni või Ugolino d'Anagni; 1145 ja 1170 vahel Anagni – 22. august 1241 Rooma) oli paavst 1227–1241. Ta oli 178. paavst.
Ugolino dei Conti di Segni sündis Segni krahvi Tristano dei Conti di Segni peres. Samast suguvõsast pärines ka paavst Innocentius III.
Neil valimistel osales 14 kardinali. Esimeses voorus valiti paavstiks kardinal Konrad von Urach, kes loobus ametist. Gregorius IX valiti teises voorus.
Gregorius IX kutsus paavstiks saades katoliiklasi osalema Kuuendas ristisõjas. Ta pöördus 22. märtsil 1227 üleskutsega Saksa-Rooma keisri Friedrich II poole, nõudes temalt minemist ristisõtta, kuid keiser haigestus septembris ega saanud paavsti nõuet täita.
Paavst pidas keisri haigestumist omakorda tembutamiseks, sest Friedrich II oli Honorius III ajal mitu korda loobunud ristisõtta minemisest, ja ekskommunitseeris ta 29. septembril 1227. Gregorius IX saatis oma teo õigustamiseks kirjad Euroopa valitsejatele, kuid Friedrich II taunis oma kirjas omakorda paavsti otsust. Keiser tervenes 1228 ja siirdus paavstilt õnnistust saamata ristisõtta. Paavst oli lootnud, et keiser tuleb esmalt absolutsiooni saamiseks Rooma, ning kordas seetõttu oma ekskommunitseerimise otsust ja vabastas ristisõdijad kuulekusvandest keisrile.
Paavst tahtis Saksamaal määrata vastukuningana ametisse Braunschweigi hertsogi Otto, samuti vabastas ta keisri Sitsiilia vasallid vasallitõotusest. Ta moodustas ka palgasõduritest väehulga, et võidelda keisri vägedega, ja kavatses tungida Sitsiiliasse. Samal ajal ründas Spoleto hertsogRainald von UrslingenKirikuriiki. Saksamaal tunnustas paavsti otsust keiser ekskommunitseerida vaid Strassburgi piiskop Berthold von Teck, ülejäänud vürstid ja piiskopid jäid lojaalseks keisrile. Paavst saatis legaadina Saksamaale kardinaliOddone di Montferrato, kes pidi avaldama paavsti otsuse ekskommunitseerimise kohta, kuid Friedrich II poeg Heinrich keelas vaimulikel osalemise sinoditel, mille eesistujaks kardinal oli.
Friedrich II pöördus pärast Jaffa rahulepingut, millega tal õnnestus sultanilt al-Kāmililt saada diplomaatiliste vahenditega saada enda valdusse Jeruusalemm, tagasi Euroopasse, purustas Sitsiilias paavsti palgasõduritest väe ja asus siis paavstiga lepitust otsima. San Germano rahulepinguga20. juulil1230 saavutas paavst keisriga kokkuleppe ning paavsti mandaadi alusel vabastasid tema legaadid kardinalid Jean Halgrin ja Tommasso da Capua keisri 28. augustil 1230 kirikuvande alt. Paavst kinnitas omakorda Jaffa lepingu ning kohtus keisriga 1230. aasta septembris Anagnis, et tähistada leppimist.
Friedrich II aitas paavstil 1232 ja 1234 kindlustada Roomas sisepoliitilist korda. Paavst püüdis omakorda vahendada keisri läbirääkimisi Lombardia linnadega ja ekskommunitseeris 1234 mässulise printsi Heinrichi.
1236 ründas Friedrich II taas Lombardia linnu ja soovis, et paavst seaks need interdikti alla. Paavst nõudis 23. oktoobril 1236, et keiser loobuks katoliku kiriku survestamisest Sitsiilias. Kui Friedrich II lõi Lombardia liiga vägesid, ühines paavst Lombardia linnade liiduga, kartes keisri poolt ohtu Kirikuriigile. 1238. aasta oktoobris ründas Friedrich II poeg prints Enzio paavsti vasalli Sardiiniat ja kuulutas end Sardiinia kuningaks.
1239. aasta märtsis püüdis keiser ajada kardinale paavstiga tülli. Gregorius IX avastas vandenõu ja ekskommunitseeris 20. märtsil 1239 keisri uuesti. 21. mail 1239 avaldatud bullas "Ascendit de mari bestia" nimetas paavst keisrit Johannese Ilmutuse raamatus Ilm. 13 mainitud metsaliseks (bestia). Paavst nõudis Friedrichi ja Saksamaa vastu ristisõja korraldamist ning andis Passauülemdiakonile ja paavstlikule legaadile Albert Behaimile käsu valida Saksamaal uus kuningas ja ekskommunitseerida kõik need, kes tunnustavad Friedrichit keisrina. Paavst pakkus 1240 Saksa-Rooma keisrikrooni Prantsusmaa printsile Robertile.
Friedrich II kuulutas end vastukaaluks Kirikuriigi isandaks. Ta soovis kokku kutsuda oikumeenilise kirikukogu, et arutada paavsti tagandamist. Keiser tungis Kirikuriiki ja asus Roomat piirama. Paavst kutsus oikumeenilise kirikukogu kokku 31. märtsiks 1241 Rooma, kuid kuna selle eesistujaks oli paavst, polnud kirikukogu keisrile vastuvõetav. Friedrich nabis kirikukogule siirdujad 3. mail 1241 Vahemerel kinni.
Paavsti üks mõjukamaid liitlasi tülis keisriga oli Genova. Kardinal Giovanni Colonna asus 1240 keisrit pooldama.
Paavst määras 1230 Lübecki piiskopi ja dominiiklased võitlema Bremeni peapiiskopkonnas mässanud stedingeridega. Ta kutsus 9. oktoobril 1232 avaldatud bullas korraldama stedingeride vastu ristisõda. Kui ülestõusnud purustasid ristisõdijate väe, kutsus paavst üles korraldama nende vastu uut ristisõda. Selles said ülestõusnud 1234 lüüa. Paavst nõudis 24. augustil 1236, et pattu kahetsevad stedingerid vabastatakse ekskommunikatsioonist.
Gregorius IX kinnitas 12. juunil 1227 Tüüringi krahvi poolt Marburgi Konradile antud õiguse määrata ametisse vaimulikke. Paavst tunnustas Konradi tegevust ja määras ta 11. oktoobril1231 paavstlikuks inkvisiitoriks. Konrad oli esimene selle ameti kandja Saksamaal.
Suhted Aragońiga
Gregorius IX määras Valencia piiskopkonna Tarragona peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.
Paavst avaldas 26. mail 1236 bulla "Declinante jam mundi", milles kohustas Aragóni prelaate karistama ketsereid.
Roomas puhkenud rahutuste tõttu pidi Gregorius IX 1228, 1232 ja 1234 linnast lahkuma, kuid viimasel kahel korral aitas Saksa-Rooma keiser Friedrich II tal võimu taastada.
1228 põgenes paavst esmalt Viterbosse ja siis Perugiasse. Tal õnnestus Rooma tagasi pöörduda 1230, kui Rooma kodanikud seostasid Tiberi üleujutusi Jumala vihaga.
Viterbo keeldus paavsti 1232 vastu võtmast. Kui 1237 külastas paavst linna, puhkes seal ülestõus.
Ta määras 1241 Rooma senaatoriks Matteo Rosso Orsini.
Suhted kiriku institutsioonidega
Püha Dominicus. Gregorius IX kanoniseeris Dominicuse
Gregorius IX oli kardinalina Assisi Franciscuse sõber ja ordu abistaja. Temast sai 1220frantsiskaanide kardinal-protektor, ta osales 1219 ordu üldkapiitlil ja aitas koostada ordu reeglistikku.
Gregorius IX kinnitas 23. jaanuaril 1228 legaadi Modena Wilhelmi otsuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelises vaidluses maa-alade jaotamise osas. Ta kinnitas 1229. aasta novembris ja 4. jaanuaril 1230 Lihula piiskopkonna likvideerimise ja selle alade liitmise Mõõgavendade ordu aladega.
Paavst kohustas 24. novembril 1232 Mõõgavendade ordut abistama Soome katoliiklasi võitluses õigeusklike venelastega.
Ta kutsus 20. novembril 1234 Mõõgavendade ordu ordumeistri ja Riia piiskopiNicolaus von Naueni8. septembriks 1235 Rooma aru andma, kuna paavsti kõrvu olevat jõudnud kuuldused, et orduvennad tegevat ebaõiglust vastristitutele ja teistele katoliku kiriku alamatele, rõhuvad vastristituid ja olevad samuti olevat orjastanud vastristitud kurelasi. Lisaks olevat ordu andnud relvi paganetele ja õigeusklikele venelastele.
Paavst nõudis Wilhelmilt 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238, et ta vahendaks Tallinna Toompea linnuse loovutamist Mõõgavendade ordult Taani kuningale.
Paavst vabastas 1227 Saksa ordukümnise maksmisest. Ta keelas 1231 prelaatidel ekskommunitseerida Saksa ordu liikmeid.
Ta kinnitas 12. mail 1237 avaldatud bullas "Grato dilecti filii" Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga.
Paavst andis 22. mail 1237 Saksa ordule õiguse määrata oma vaimulikke ametisse kirikutesse, millel ordul oli patronaadiõigus[1].
Preisi piiskop Christian kaebas paavstile, et Saksa ordu keeldus ristimastkatehumeene, kes seda soovisid, ja lisaks keeldus ordu tagastamast piiskopile kuulunud varasid. Paavst nõudis 1240 Meißeni piiskopilt Heinrichilt, et too veenaks Saksa ordut täitma Christiani nõudmisi.
Ta taunis 8. juulil 1241 kirjas Trondheimi peapiiskopile Sigurd Eindridessonile, et Norras kasutati ristimisel õlut. Ta nõudis prelaadilt, et ristida tuleb ainult veega.
Ketserite taunimine
Gregorius IX rõõmustab
Gregorius IX andis 1231. aasta veebruaris korralduse, et katoliku kiriku poolt ketseriks tunnistatud isikud tuleb karistuse saamiseks anda tsiviilvõimude kätte. Tavaliselt järgnes sellele isiku surmamõistmine tuleriidal.
Samal aastal nabiti Roomas kinni mitmed pataria liikumise liikmed, kes mõisteti tulesurma.
Ta määras 13. aprillil, 20. aprillil ja 22. aprillil 1233 dominiiklased juhtima inkvisitsiooni.
Ta määras Lombardia suurinkvisiitoriks Pietro Veronast, kellele ta tegi ülesandeks võidelda manilusega.
Gregorius IX kinnitas 12. juunil 1227 Tüüringi krahvi poolt Marburgi Konradile antud õiguse määrata vaimulikke ametisse. Ta tunnustas Konradi tegevust ja määras 11. oktoobril 1231 Konradi paavstlikuks inkvisiitoriks. Ta oli esimene selle ameti kandja Saksamaal.
Paavst avaldas 26. mail 1236 bulla "Declinante jam mundi", milles kohustas Aragóni prelaate karistama ketsereid.
Teoloogilised vaidlused
Gregorius IX keelas 13. aprillil 1231 Pariisis õpetada Aristotelesefilosoofiat seni, kuni selle vastavust katoliikliku teoloogiaga pole põhjalikult uuritud.
Gregorius IX määras 28. jaanuaril 1232 Alna Balduini legaadiks Eestis, Liivimaal, Soomes, Gotlandil, Kuramaal ja Zemgales. Ta määras Balduini Zemgale piiskopiks ja 3. veebruaril 1232 Kuramaa piiskopiks, võttis 20. aprillil1233 Balduini ja Zemgale piiskopkonna kapiitli paavstliku kaitse alla ja sätestas premonstratensiaani ordu reegli. Ta teatas 22. aprillil 1233 Tieli praostile ja Kölni Sankt Severinuse kiriku skolastikule paavsti legaadi Balduini osas ning lubas 25. aprillil 1233 Balduinil Liivimaal määratud piiskoppe ordineerida.
Paavst teatas 9. veebruaril 1234 Balduinile, et määrab uueks legaadiks Modena Wilhelmi ja vabastab Balduini legaadiametist. Paavst andis 15. veebruaril 1234 Modena Wilhelmile voli määrata tema haldusalas piiskoppe ja neid ordineerida, samuti piiskopkondi moodustada ja nende piire sätestada. [3] Ta nimetas 21. veebruaril 1234 Modena Wilhelmi legaadiks a laetere.
Ta kinnitas 23. jaanuaril 1228 Modena Wilhelmi otsuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelises vaidluses maa-alade jaotamise osas.
Gregorius IX sätestas 4. aprillil 1230 legaat kardinaldiakon Ottole, et kuna Riia piiskopiks valiti kaks kandidaati, siis peab legaat määrama ise piiskopi, kui ta aga sobivat isikut ei leia, siis eelistama Bremeni peapiiskopi määratud kandidaati Riia toomkapiitli valitud kandidaadile. [4] Paavst kirjutas ka 1. detsembril 1230 Riia piiskopi valimise osas.
Ta kinnitas Nicolaus von Naueni8. aprillil 1231 Riia piiskopiks ja kinnitas 9. aprillil 1231 Riia piiskopkonna vabadused, kuid teatas 5. veebruaril 1232 Alna Balduinile, et kui Nicolaus ei täida oma kohustusi, siis võidakse piiskoppi karistada.
Paavst nõudis 8. septembril 1232 Liivimaa prelaatidelt, et nad peavad Saare-Lääne piiskoppi kaitsma Mõõgavendade ordu eest.[5]
Paavstiriigi moodustamine
Gregorius IX sätestas 30. jaanuaril 1232 avaldatud bullas "Fraternitati tuae" Alna Balduinile, et legaat peab Eestimaal ja Liivimaal eraldama paavsti nimel valdusi, kasutades selleks vajadusel relva jõudu. Paavst käskis Riia ja Lihula (Tartu) piiskoppidel ning Mõõgavendade ordul anda legaadile üle Virumaa, Järvamaa ja Läänemaa.
Lihula piiskopkonna likvideerimine
Gregorius IX kinnitas 1229. aasta novembris ja 4. jaanuaril 1230 Lihula piiskopkonna likvideerimise ja selle alade liitmise Mõõgavendade ordu aladega. Hiljem nimetas paavst mõnel korral Lihula piiskopiks Tartu piiskoppi.
Vaidlus Tallinna üle
Gregorius IX volitas Modena Wilhelmit 28. veebruaril 1234 tegelema Tallinna ja Virumaa piiskopkondades haldusküsimustega.
Ta käskis 24. veebruaril 1236 Mõõgavendade ordul anda Tallinn ja Harjumaa üle legaadile.
Paavst kohustas 22. märtsil 1236 Wilhelmit täitma Lundi peapiiskopi ja Mõõgavendade ordu vahelist otsust Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkondade osas. Ta nõudis 10. aprillil 1236 Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ja annaks selle üle Taani kuningale. Ta volitas 10. augustil 1237 ja 13. märtsil 1238 Wilhelmit võtma Toompea linnus Mõõgavendade ordu õigusjärglaselt Saksa ordult üle ja andma selle Taani kuningale.
Vastristitute kaitsmine
Gregorius IX võttis 5. mail 1227 Liivimaa vastristitud ja ristitavad isikud paavstliku protektsiooni alla ning märkis, et vastristitud on kutsutud Jumala laste vabadusele. Ta tõdes, et poleks kohane, kui vastristitud oleksid ristiusu vastuvõtnult viletsamas olukorras kui paganatena. Ta nõudis, et vastristitud alluksid katoliku kiriku sõnakuulmisele.
Paavst tundis 3. veebruaril 1232 avaldatud bullas "Cum ecclesia" muret katoliku kiriku olukorra pärast Eestis, Liivimaal, Soomes, Zemgales ja Kuramaal.
Paavst sätestas 8. septembril 1232, et Liivimaa vastristitute kallal ei tohi Lateraani IV kirikukogu otsuse alusel kasutada piinamisel rauaproovi.
Ta kutsus 20. novembril 1234 Mõõgavendade ordu ordumeistri ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni 8. septembriks 1235 Rooma aru andma, kuna paavsti kõrvu olevat jõudnud kuuldused, et orduvennad tegevat ebaõiglust vastristitutele ja teistele katoliku kiriku alamatele, rõhuvad vastristituid ja olevat samuti olevad orjastanud vastristitud kurelasi. Lisaks olevat ordu andnud relvi paganatele ja õigeusklikele venelastele. [4]
Gregorius IX keelas 12. veebruaril 1236 kümnise andmise laenuks. Ta avaldas 19. veebruaril 1236 bulla "Ne terra", milles andis Modena Wilhelmile volitused kaitsta katoliiklasi ning levitada kristlust Liivimaal, Zemgales ja Kuramaal. Paavst nõudis, et usklikke tuleb paganate eest kaitsta. Samuti kutsus paavst legaati üles manitsema piiskoppe, Mõõgavendade ordut, Riia kodanikke ja vastristituid, et nad rajaksid ristisõdijate abiga kindluseid (munitiones) nende vastristitute jaoks, kellele paganad ei anna asu.
Paavst nõudis 24. veebruaril 1236 vastristitute tunnustamist, kuid kohustas neid pidama oma naisi enda juures. Ta andis vastristitutele õiguse apelleerida piiskoppidele, kes neid pidid kaitsma. Ta sätestas, et kümnisest kolmandiku pidid saama kihelkonna kirikud, samuti tuli rajada kabeleid (capellae) ja maksta kaplanitele.
Ta nõudis 8. märtsil 1238 Wilhelmilt, et Liivimaal tuleb kaitsta vastristituid, keda Saksa ordu, mõned vaimulikud ja ilmikud püüavad orjastada, kuna nad ei taha vastristitutele lubada vabalt oma vara omada. Ta toonitas, et Jeesus Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud Poeg vabastas patuikkest. Paavst lisas, et Wilhelm peab jälgima, et vastristituid koheldaks nii, et nad kristlastena poleks halvemas olukorras kui paganatena.
Ta sätestas, et seni orjadeks olnud vastristitutele tuleb tagada nende õigused kristlastena, ja nõudis, et vastristitute orjastamist ei sallitaks. Paavst sätestas, et kui mõni sulane või ori pöördub ristiusku, siis peavad nende vaimulikud või ilmlikud isandad nende orjust kergendama ja võimaldama neile usuelu nõuete täitmist.
Paavst käskis 14. detsembril 1240 Lundi peapiiskopkonnas kuulutada ristisõda Eestimaal uskumatute vastu, kes vaenasid vastristituid, et kaitsta sealseid vastristituid, kuna neid tülitavad ümbritsevad barbarid mitmel viisil (a barbaris circumstantibus multipliciter molestentur), kes on päritolult väärjumalate teenijad ja pomiseja rahvas (gentes idolatres et populum murmurantem).
Gregorius IX ja Preisimaa
Gregorius IX teatas 18. aprillil 1233 Preisimaa jutlustajatele, et nad tegutseksid Preisimaal, mitte Liivimaal.
Ta andis 1236 Modena Wilhelmile korralduse moodustada Preisimaal 3 piiskopkonda. Paavst saatis preislaste poolt pantvangistatud piiskopi Christiani vabastamiseks lunaraha.
Christian kaebas paavstile, et Saksa ordu keeldus ristimastkatehhumeene, kes seda soovisid saada, ja lisaks keeldus ordu tagastamast piiskopile kuulunud varasid. Paavst nõudis 1240 Meißeni piiskopilt Heinrichilt, et too veenaks Saksa ordut täitma Christiani nõudmisi.
Gregorius IX käskis Riia piiskopil 23. jaanuaril 1229 takistada kaupmeestel kaubitsemist Soome katoliku kirikuga vaenutsevate õigeusklike venelastega. Ta nõudis Liivimaa kaupmeestelt, et nad peataksid venelastega kaubitsemise senikaua, kuni vaenutsemine vastristitutega on lõppenud.
Paavst tundis 3. veebruaril 1232 avaldatud bullas "Cum ecclesia" muret katoliku kiriku olukorra pärast Soomes ja kohustas 24. novembril 1232 Mõõgavendade ordut abistama Soome katoliiklasi võitluses õigeusklike venelastega.
Kanoniseerimised
Gregorius IX kanoniseeris 5 isikut. Ta kirjutas 4 korda Ungari Eliisabetile. Sarumi piiskop taotles paavstilt Osmundi kanoniseerimist.
Gregorius IX saatis 1234 Kreekasse 2 frantsiskaani (Haymo Favershamist ja St-Cheri kloostri abt Hugues) ja 2 dominiiklast, kes proovisid likvideerida 1054 puhkenud skismat Konstantinoopoli patriarhaadiga.
Ta avaldas 6. aprillil 1233 seoses juutide kaebustega bulla "Etsi Judeorum", milles sätestas, et juute tuleb kristlikes riikides kohelda samal viisil, nagu kristlased sooviksid olla koheldud paganlikes maades. Ta nõudis Prantsusmaa prelaatidelt juutide tagakiusamise peatamist.
Ta kutsus 1230 Rooma Raimundo de Peñaforti ja määras ta kaplaniks. Paavsti korraldusel avaldati 1234 Penaforti koostatud paavsti dekreedikogu "Liber extra".
↑ 1,01,11,21,31,41,5Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"
↑Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.
↑Hermann Hildebrand: Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert. Deubner, 1887.
↑ 4,04,1Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.
↑Friedrich Georg von Bunge: "Livland die Wiege der Deutschen Weihbischöfe: Mit einer Charte der Diöcesen Nordwestdeutschlands im XIII. Jahrhundert." Baltische Geschichtsstudien 1.kd. Lepizig, 1875.
Allikad
Lucian Auvray: "Les Registres de Grégoire IX". Paris, 1890–1955.
Maria Pia Alberzoni: ""Servus vestrum et ancillarum Christi omnium": Gregorio IX et la vita religiosa femminile". "Franciscan Studies" 64, 2006: 145–178.
Laura Baietto: "Una politica per le città. Rapporti fra papato, vescovi e comuni nell'Italia centro-settentrionale da Innocenzo III a Gregorio IX". Torino, 2002.
Pietro Balan: "Storia di Gregorio IX e dei suoi tempi". 3 kd Modena, 1872–1873.
Prim Bertran Roigé: "Gregori IX i la canònica de Santa María de Mur". "Analecta sacra tarraconensia" 46, 1973: 37–41.
Laura Borelli, Arianna Pecorini Cignoni: "Gregorio IX e il francescanesimo femminile nel territorio pisano-lucchese". "Bollettino Storico Pisano" 72, 2003: 169–182.
Ernst Brem: "Papst Gregor IX. bis zum Beginn seines Pontifikates". Heidelberg, 1911.
Guido Cariboni: "Gregorio IX e la nascita delle "sorores penitentes" di Santa Maria Maddalena "in Alemannia"". "Annali dell'Istituto storico italo-germanico in Trento" 25, 1999: 11–44.
Raymond Charland: "Les Décrétales de Grégoire IX et le Code pio-bénédictin". "Revue de l'Université d'Ottawa" 14, 1944: 145–166.
Vittorio Cinti: "La disciplina della "res iudicata" nel Decreto di Gratiano e nelle decretali di Gregorio IX". "Apollinaris" 73, 2000: 313–351.
Bertrand Cornet: "Le "Proles de Coelo prodiit" de Grégoire IX en l'honneur de S. François". "Etudes franciscaines" 2, 1951: 427–462.
Marshall Crossnoe: "Education and the Care of Souls. Pope Gregory IX, the Order of St. Victor, and the University of Paris in 1237". "Mediaeval Studies" 61, 1999: 137–172.
Ferdinand Marie Delorme: "Bulle de Grégoire IX pour les Fr. Mineurs d'Allemagne (1231)". "Archivum franciscanum historicum" 6, 1913: 375–386.
Kajetan Eßer: "Die Briefe Gregors IX an die heiligen Klara von Assisi". "Franziskanische Studien" 35, 1953: 174–210.
Iben Fonnesberg-Schmidt: "The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254". Leiden, Boston, Brill, 2007.
Wilhelm Fuchs: "Die Besetzung der deutschen Bistümer unter papst Gregor IX (1227–1241) und bis zum regierungsantritt papst Innocenz' IV (1243)". Berlin, 1911.
Ludwig Förg: "Die Ketzerverfolgung in Deutschland unter Gregor IX. Ihre Herkunft, ihre Bedeutung und ihre rechtlichen Grundlagen". Berlin, 1932.
Antonio García García: "La pastoral de las compilaciones antiguas a las Decretales de Gregorio IX". "La pastorale della Chiesa in occidente dall'età ottoniana al Concilio Lateranense IV". Milano, 2004: 125–143.
Franz Gillmann:" Zur Frage der Abfassungszeit der Novelle des Johannes Andreä zu den Dekretalen Gregors IX". "Archiv für katholisches Kirchenrecht" 104, 1924: 265–268.
Hieronymus Golubovich: "Disputatio Latinorum et Graecorum seu relatio apocrisiariorum Gregorii IX de gestis Nicaeae in Bithynia et Nymphaeae in Lydia gestis (1234)". "Archivum Franciscanum" 12, 1919: 418–470.
Martin Grabmann: "I divieti ecclesiastici di Anstotele sotto Innocenzo III e Gregorio IX." Roma, 1941.
Friedrich Graefe: "Die Publizistik im letzten Kampfe zwischen Kaiser Friedrich II. und Papst Gregor IX. 1239–1241". Heidelberg, 1909.
Venance Grumel: "Un problème littéraire: l'authenticité de la lettre de Jean Vatatzès, empereur de Nicée, au Pape Grégoire IX". "Echos d'Orient" 29, 1930: 450–458.
Herbert Grundmann: "Die Bulle "Quo elongati" Papst Gregors IX". H. Grundmann, "Ausgewählte Aufsätze" I. Stuttgart, 1976: 222–242.
Giovanni Guernelli: "Chiesa e stato nel pensiero die Gregorio IX secolo 13". Roma, 1969.
Edwin Charles Hall: "Theory and practice of papal mediation and arbitration in the reign of Gregory IX (1227–1241)". Madison, 1955.
Karl Hampe: "Eine unbekannte Konstitution Gregors IX. zur Verwaltung und Finanzordnung des Kirchenstaates". "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 45, 1927: 190–197.
Barthélemy Hauréau: "Quelques Lettres D'Honorius III et de Gregoire IX". 1864.
Barthélémy Hauréau: "Grégoire IX et la philosophie d'Aristotle". 1872.
Gustav Hertel: "Über die Datierung eines Briefes des Papstes Gregor IX". "Geschichtsblätter für Stadt und Land Magdeburg" 37, 1902: 68–71.
Tomasz Jasiński: "Trzy nie znane oryginalne bulle Grzegorza IX dotyczące misji pruskiej z lat 1232–1234". "Zapiski historyczne" 53, 3/4 (1988): 57–67.
J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of the Popes". 1996.
John V. Kruse: "The changing role of Hugolino dei Conti di Segni (Gregory IX). A hermeneutical tool for understanding the lives of Francis". "Miscellanea Francescana" 108/2008: 438–464.
Stephan Kuttner: "Joannes Andreae and his "Novella" on the Decretals of Gregory IX". "Jurist. Studies in church law and ministry" 24, 1964: 393–408; S. Kuttner, "Studies in the history of medieval canon law". Aldershot, 1990: 393–408.
Gabriel Le Bras: "La glose ordinaire des décrétales de Grégoire IX". "Revue historique de droit français et étranger" 44, 1966: 240–241.
Pier Silverio Leicht: "L'invio delle decretali di Gregorio IX all'università di Bologna". "Atti e memorie (Romagna)" 1 (1935/1936): 1–8.
Verena Liebl: "Das Papsttum im hohen Mittelalter: Papst Gregor IX. und Friedrich II". 2010.
Michael Lower: "Negotiating Interfaith Relations in Eastern Christendom: Pope Gregory IX, Bela IV of Hungary, and the Latin Empire." "Essays in Medieval studies" 21, 2004: 49–62.
Tarcisio Mannetti: "Lettera papale erroneamente attribuita a Gregorio IX". "Bollettino per l'Umbria" 67, 1 (1970): 73–78.
Giuseppe Marchetti-Longhi: "Ricerche sulle famiglia di Gregorio IX". "Archivio della Reale Deputazione Romana di storia patria" 67, Roma, 1944: 275; "Studi Gregoriani", 2 (1947): 287–333.
Francesco Margiotta Broglio: "Il divieto per gli ebrei di accedere alle cariche pubbliche e il problems della giurisdizione ecclesiastica sugli infedeli nel sistema canonistico e fino alle decretali di Gregorio IX". "Etudes d'histoire du droit canonique dédiées à Gabriel Le Bras" II. Paris, 1965: 1071–1085.
Jakob Marx: "Die Vita Gregorii IX quellenkritisch untersucht". Berlin, 1889.
Pio Tommaso Masetti: "I pontefici Onorio III, Gregorio IX, ed Innocente IV a fronte dell' Imperatore Federico II". Rome, 1884.
Giuseppe Mazzanti: "Gregorio IX e la pubblicistica apocalittico-escatologia: convinzione esistenziale o propaganda politica?" "La propaganda politica nel basso Medioevo". Spoleto, 2002: 241–260.
Pierre Michaud-Quantin: "Remarques sur l'oeuvre législative de Grégoire IX". "Studes d'histoire du droit canonique dédiées à Gabriel Le Bras", I, Paris, 1965: 273–281.
Diane Joan Moczar: "From Hugolino Conti to Gregor IX: the making of a medieval pope". 1991.
Pascal Montaubin: "Bastard nepotism: Niccolò di Anagni, a nephew of pope Gregory IX, and "camerarius" of pope Alexander IV". F. Andrews, "Pope, church and city: essays in honour of Brenda M. Bolton". Leiden, 2004: 129–176.
Mihkel Mäesalu: "Ühe keskaegse õigusteksti kasutamisest. Mõõgavendade ordu Saksa ordusse inkorporeerimise üriku (1237) kasutamisest ja tõlgendamisest Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vaheliste konfliktide kontekstis (1298-1483)." Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2015: 28-55
Arianna Peccorini Cignoni: "Gregorio IX e il francescanesimo femminile: il monastero di Ognissanti in Pisa". "Studi francescani" 95, 1998: 383–405.
Kenneth Pennington: "Panormitanus's Lectura on the Decretals of Gregory IX". "Fälschungen im Mittelalter" II. Hannover, 1988: 363–373.
Kenneth Pennington: "Johannes Andreae's "Additiones" to the decretals of Gregory IX". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 74, 1988: 328–347.
Kenneth Pennington: "Gregory IX, emperor Frederick II, and the constitutions of Melfi". J. R. Sweeney, "Popes, teachers, and canon law in the Middle Ages". Ithaca, 1989: 53–61.
Kenneth Pennington: "Panormitanus's "Lectura" on the decretals of Gregory IX". K. Pennington, "Popes, canonists and texts, 1150–1550". Aldershot, 1993: 363–373.
Andrea Piazza: ""Affinché ... costituzioni di tal genere siano ovunque osservate". Gli statuti di Gregorio IX contro gli eretici d'Italia". A. Degrandi, "Scritti in onore di Girolamo Arnaldi". Roma, 2001: 425–458.
Andrea Piazza: "Paix et hérétiques dans l'Italie communale: les stratégies du langage dans les registres du pape Grégoire IX". R. M Dessi, "Prêcher la paix, et discipliner la société: Italie, France, Angleterre". Turnhout, 2005: 103–122.
Hans Martin Schaller: "Die Antwort Gregors IX. auf Petrus de Vinea I,1 "Collegerunt pontifices"". "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 11, 1954: 140–165.
Hans Martin Schaller: "Das letzte Rundschreiben Gregors IX. gegen Friedrich II". "Festschrift Percy Ernst Schramm zu seinem Siebzigsten Geburtstag von Schülern und Freunden zugeeignet" I, 1964: 309–321.
Wolfgang Schenkluhn: "San Francesco in Assisi: Ecclesia specialis: die Vision Papst Gregors IX. von einer Erneuerung der Kirche". Darmstadt, 1991.
Paul Schierse: "Legislation on sequestration in Roman Law and in the Decretals of Gregory IX: I: Sequestration in Roman Law". "Jurist. Studies in church law and ministry" 23, 1963: 291–313.
Peter Segl: ""Stabit Constantinopoli." Inquisition und päpstliche Orientpolitik unter Gregor IX". "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 32, 1976: 209–220.
Peter Segl: "Gregor IX., die Regensburger Dominikaner und die Anfänge der "Inquisition" in Deutschland". L. Kolmer, "Regensburg, Bayern und Europa. Festschrift für Kurt Reindel zum 70. Geburtstag". Regensburg, 1995: 307–319.
Peter Segl: "Quoniam abundavit iniquitas: Zur Beauftragung der Dominikaner mit dem negotium inquisitionis durch Papst Gregor IX". "Rottenburger Jahrbuch für Kirchengeschichte" 17, 1998: 53–65.
Olaf Sild: "Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal". "Eesti Kirjandus" 3, 1926.
Beryl Smalley: "Gregory IX and the two faces of the soul". "Mediaeval and renaissance studies (London)" 2, 1950: 179–182; B. Smalley, "Studies in medieval thought and learning from Abelard to Wyclif". London, 1981: 117–120.
Robert Somerville: "Licit and Illicit in the Yarnall Collection at the University of Pennsylvania: Pages From the Decretals of Pope Gregory IX". R. M. Kazo, "Law and the illicit in medieval Europe". Philadelphia, 2008: 71–78.
Richard T. Spence: "The impact of historical events on the compilation of the "littere curiales" from Pope Gregory IX's twelfth year". "Archivum Historiae Pontificiae" (AHP) 17, 1979: 383–393; AHP 18, 1980: 383–393.
Silvana Spirito: "Étude sur deux protagonistes du mouvement franciscain au XIIIe siècle: Grégoire IX et Frère Elie". "Études franciscaines" 13, 1963: 181–199.
Carlo de Stefani: "La signoria di Gregorio IX in Garfagnana". "Archivio storico italiano" 28, 1901: 1–14.
Lilly Zarncke: "Der Anteil des Kardinals Ugolino an der Ausbildung der drei Orden des heiligen Franz". Hildesheim, 1972.
Benedikt Zöllig: "Kardinal Hugolino und der heiligen Franziskus". "Franziskanische Studien", 20, 1933: 1–33.
Benedikt Zöllig: "Die Beziehungen des Kardinals Hugolino zum heiligen Franziskus und zu seinem Orden". Münster, 1934.
Christine Thouzellier: "La légation en Lombardie du cardinal Hugolin (1221). Un épisode de la cinquième croisade". "Revue d'histoire ecclésiastique" 45, 1950, 508 .
Marco Vendittelli: "Una lettera inedita di Gregorio IX in favore di Giacomo Scarsus cittadino romano". A. Mazzon, "Scritti per Isa: raccolta di studi offerti a Isa Lori Sanfilippo". Roma, 2008: 887–896.
Bernard de Vregille: "Un mandement inédit de Grégoire IX à des juges délégués du 8 décembre 1237". "L'acte pontifical et sa critique". Bonn, 2007: 225–228.
Charles Vulliez: "Un texte fondateur de l'Université de Paris au Moyen Âge: la bulle Parens scientiarum du pape Grégoire IX (13 avril 1231)". "Études d'histoire de l'éducation" 20, 1992: 50–72.
Karl Wenck: "Die heilige Elisabeth und Papst Gregor IX". "Hochland" 5, (1907/1908): 129–147.
George Williams: "Papal Genealogy: The Families and Descendants of The Popes." 2004.
