Aleksander VIII, ladinapäraseltAlexander VIII (Pietro Vito Ottoboni, 22. aprill1610 – 1. veebruar 1691) oli paavst aastatel 1689–1691. Ta oli 241. paavst.
Aleksander VIII valiti paavstiks 6. oktoobril 1689 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis paavstiks saades nime Aleksander III järgi. Aleksander VIII oli paavstiks saades 79-aastaselt vanim paavst pärast Clemens X-t. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas valituks osutunud.
Aleksander VIII ajal jätkus vaidlus Prantsusmaa kuningaga regaaliõiguse ja asüüliõiguse üle. Louis XIV tagastas paavstile 1688 vallutatud Avignoni ja Venaissini, Aleksander VIII tunnustas omakorda markii Henri Charles de Lavardini Prantsusmaa suursaadikuna ja pühitses kardinaliks piiskop Toussaint de Forbin Jansoni, kes oli 1682 osalenud assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. Aleksander VIII andis kuningale õiguse nimetada isikuid piiskoppideks Metzi, Touli, Verduni, Arras' ja Perpignani piiskopkondades. Samas ei kinnitanud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe ja soovis kuningat mõjutada Maintenoni läbi meelt muutma, kuid tulemusteta. 4. augustil1690 koostatud ja 31. jaanuaril 1691 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Inter multiplices" ei kinnitanud Aleksander VIII Prantsusmaa kuninga regaaliõigust 4 Prantsusmaa piiskopkonnas ja tunnistas õigustühiseks gallikaani artiklid.
Suhted teiste riikidega
Saksa-Rooma keiserLeopold I kutsus oma suursaadiku Roomast tagasi. Aleksander VIII ei pühitsenud kardinaliks ühtki keisri soovitatud isikut ega toetanud keisri võitlust türklastega. See-eest toetas ta Veneetsia vabariigi võitlust türklastega Albaanias. Ta saatis doodžilestocco ja berrettone.
Aleksander VIII venna Agostino Ottoboni poeg Antonio Ottoboni sai paavstivägede kindraliks. Antonio Ottoboni poeg Pietro Ottoboni sai 1689 kardinaliks ja temast sai viimane isik, kes pidas cardinal nipote ametit.
Antonio Ottoboni poeg Marco Ottoboni abiellus 1. oktoobril 1690 Isabella Colonnaga, kes oli Carbognano vürsti Egidio Colonna ja Anna Vittoria Altieri tütar. Isabella Colonna suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Clemens X.
Aleksander VIII õde Cristina abiellus Giambattista Rubiniga. Nende poeg Giambattista Rubini sai 1690 kardinaliks.
Kardinalide pühitsemine
Aleksander VIII pühitses kardinaliks 14 isikut 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XI. Ainsa mitte-itaallasena sai kardinaliks prantslane Toussaint de Forbin Janson.
Aleksander VIII suri 1. veebruaril 1691 Roomas, olles valitsenud 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-t, hiljem on veel vähem valitsenud ainult Johannes Paulus I. Ta maeti Vatikani basiilikasse.
Allikad
P. D. Pasolini: Diciotto documenti inediti su Alessandro Ottavo (Pietro Ottoboni). Imola, 1888.
Charles Gérin: Pape Alexandre VIII et Louis XIV. "Revue des questions historiques" 22, 1877: 135–210.
Marc Dubruel: Le pape Alexandre VIII et les affaires de France. Le conclave de 1689. "Revue d'histoire ecclésiastique" 15, 1914: 282–302, 495–514.
Antonio Menniti Ippolito: 'Amor proprio' e 'amor di patria' in due epistolari seicenteschi: le lettere di Pietro Basadonna e Angelo Correr a Pietro Ottoboni. G. Benzoni, "Studi veneti offerti a Gaetano Cozzi". Venezia, 1992: 261–274.
Antonio Menniti Ippolito: Fortuna e sfortune di una famiglia veneziana nel Seicento. Gli Ottoboni al tempo dell'aggregazione al patriziato. Venezia, 1996.
Eugène Michaud: La politique de compromis avec Rome. Le pape Alexandre VIII et le duc de Chaulnes. Bern, 1888.
Tomaso Montanari: La dispersione delle collezioni di Cristina di Svezia, Gli Azzolino, gli Ottoboni e gli Odescalchi. "Storia dell'arte" 90, 1997: 250–300.
Edward Olszewski: Satire and scatology during the papacy of Alexander VIII Ottoboni. "Source. Notes in the history of art" 17, 2 (1998): 26–32.
Sylvano Pera: Historical notes concerning ten of the thirty-one rigoristic propositions condemned by Alexander VIII (1690). "Franciscan Studies" 20, 1960: 19–95.
Karl Primbs: Mittheilungen über eine Bulle des Papstes Alexander VIII. mit heraldischer Andeutung. "Archivalische Zeitschrift" 5, 1894: 284–285.
Gianvittorio Signorotto: Lo 'squadrone volante'. I cardinali 'liberi' e la politica europea nella seconda metà del XVII secolo. G. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998.