See artikkel räägib Venemaa väejuhist ja pühakust; kümnevõistleja kohta vaata artiklit Aleksandr Nevski; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Nevski (1957).
Novgorodi vabariik oli 13. sajandil seisusliku demokraatliku korraga vabariik, kus esinduskoguks oli veetše, kes sõjaliste ja haldusülesannete täitmiseks valis teistest vürstiriikidest riigi valitseja – vürsti. Sõltuvalt valitud vürsti ja Novgorodi esindajate omavahelistest suhetest võidi vürst valitsemisest vabastada ja pagendada. Novgorodi vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigi vahel toimus võimuvõitlus domineerimise eest Põhja-Venemaa ja Ukrainaslaavi vürstiriikide üle.
1226. aastal kutsuti Jaroslav Vsevolodovitš Novgorodi vürstiks, kuid 1228. aastal oli ta sunnitud lahkuma. Uuteks vürstideks kuulutati 9-aastane Fjodor Jaroslavitš ja 8-aastane Aleksandr Jaroslavitš, kelle regendiks oli bojaar Fjodor Danilovitš, kuid juba 1229 olid ka nemad samuti sunnitud Novgorodist lahkuma. 1230. aastal kutsuti Jaroslav Vsevolodovitš kolmandat korda Novgorodi valitsema, kuid reaalselt jäid valitsema taas tema pojad Fjodor Jaroslavitš (kes suri 1233. aastal) ja Aleksandr Jaroslavitš.
1234. aastal osales 14-aastane Aleksandr Jaroslavitš koos oma isa, Pihkva ja Perejaslavli ning Novgorodi vägedega sõjakäigus Dorpati piirkonda, kus Emajõe lähedal toimunud lahingus võitsid vene väed mõõgavendade ordut ja sõlmisid rahulepingu ordumeistri Wolquiniga, mis kestis neli aastat. Vene ajalootõlgenduse kohaselt tekkis selle rahulepingu järgi Tartu piiskopkonnal kohustus maksta Novgorodile Tartu maksu. Samal aastal osales Aleksandr Jaroslavitš koos isaga sõjakäigus leedulaste vastu.
1236. aastal sai Jaroslav Vsevolodovitš taas Kiievi suurvürstiks ning 16-aastane Aleksandr Jaroslavitš Novgorodi iseseisvaks valitsejaks.
1236. aasta Saule lahingu järel loodi 1237. aastal Liivimaa ordu, kes sõlmis Taani kuningaga 1238. aastal Stensby lepingu ning aastatel 1240–1241 vallutasid Liivimaa ordu ja Taani väed Pihkva ja Vadjamaa. Endises Nogorodi vürstiriigist sõltuvuses olnud Pihkvas seati ametisse ordufoogtid ja Vadjamaale ehitati Koporje linnus. Relvastatud vastasseis Novgorodi vabariigi ja sakslaste vahel algas juba 1233. aastal, kui endine Pihkva vürstiriigi vürst Jaroslav Vladimirovitš, koos Novgorodi vabariigist pagendatud/põgenenud bojaaridega ning sakslastega vallutasid Irboska, kuid olid sunnitud taganema. 1240. aastal kordus kallaletung, seekord vallutati peale Irboska ka veel Pihkva ning valitseti seal kuni 1242. aasta Jäälahingu kaotuseni.
Talvel 1237–1238 toimus Kirde-Venemaal mongoli invasioon, mille käigus vallutati linnad Vladimir, Suzdal ja Rjazan, kuid mongoli-tatari sõjaretked ei ulatunud Aleksandr Jaroslavitši valitsetavate aladeni. 1239. aastal sai Kiievi suurvürstiks jällegi Aleksandr Jaroslavitši isa Jaroslav Vsevolodovitš.
1240. aasta suvel maabusid Rootsi väed Vadja viiendikulIngeris, Neeva jõe lisajõe Ižora suudmes. 15. juulil ründasid 20-aastase Aleksander Jaroslavitši juhitud väed nende laagrit ning võitsid lahingu. Neeva lahingu võidu eest sai Aleksander hüüdnime "Nevski".
Pärast võitu halvenesid Aleksander Nevski ainuvõimupüüdluste pärast suhted teda sõjapealikuks valinud Novgorodi vürstiriigi bojaaridega ning ta lahkus (aeti ära) NovgorodistPerejaslavli.
1241. aastal kutsuti Aleksander Nevski uuesti Novgorodi valitsema. 1241. aastal vallutas ta sakslaste käes olnud linnuse Koporjes ja hävitas selle. 1242. aastal vallutas koos venna Andrei Suzdali vägedega tagasi Pihkva ja Irboska. Pihkva tagasivallutamise järel tegi Aleksander Nevski eelvägi sõjaretke Tartumaale, kus kokkupõrkes orduvägedega purustati.
Rahulepingu sõlmimise järel jätkas Aleksander Nevski Novgorodi kaitsmist sõjaretki sooritavate leedu vürstide eest.
1256. aastal, Aleksandri viibimise ajal Vladimiris, tegid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed retke Novgorodimaa valdustesse Ingeris, Narva jõe idakaldal. Novgorodi väed tegid Aleksandri juhtimisel vastusõjakäigu Rootsi võimu all olevasse Soomesse, Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda.
Talvel 1250–51 abiellus Aleksander Jaroslavitši vend Andrei Jaroslavitš Galiitsia-Volõõnia vürsti Danilo Romanovitši tütrega. 1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallide Rootsi ja Liivi orduga. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Kuldhordi khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks Aleksander Jaroslavitšile.
Vladimiri suurvürstina viis Aleksander Jaroslavitš ellu rahumeelset poliitikat, täites Kuldhordi nõudmisi elanike (va vaimulikud) maksustamisel ja maksude väljanõudmisel, mis hoidis ära uued sõjaretked ja laastamise talle allunud territooriumil. 1257. aastal saadeti Venemaale mongoli loendajad, kes viisid läbi maksustamiseks vajalikku elanikeloenduse Suzdali-, Rjazani- ja Muromimaal, kuid Novgorodimaal põrkusid vastupanule, mida toetas ka Novgorodis valitsenud Aleksander Jaroslavitši poeg vürst Vassili Aleksandrovitš. Aleksander Jaroslavitš pagendas Vassili Aleksandrovitši Suzdalisse ja karistas karmilt Novgorodi elanikke. Elanikeloendus Novgorodis viidi läbi Aleksander Jaroslavitši vägede kaitse all.
Aleksander Nevski oli abielus Polotski vürstiriigi vürsti tütre Aleksandra Brjatšislavovnaga (Александра Брячиславовна) ja 2. abielus Vassaga.[1] Järglased:
Dmitri Aleksandrovitš (1250–1294) Novgorodi vürst (1260–1263), Perejaslavli vürst ja Vladimiri suurvürst 1276–1281 ja 1283–1293;
Andrei Aleksandrovitš (ca 1255 – 1304) – Kostroma vürst (1276–1293, 1296–1304), Vladimiri suurvürst (1281–1284, 1292–1304), Novgorodi vürst (1281–1285, 1292–1304), Grorodetsi vürst (1264–1304);
↑Н. М. Карамзин.История государства Российского. Том 4. Глава 2 Существование второй жены Александра у историков вызывает сомнения. Некоторые полагают, что Васса — монашеское имя Александры Брячиславовны. Подробнее по этому вопросу см. А. Карпов, Александр Невский (ЖЗЛ), М.: Молодая гвардия, 2010. С. 89 ISBN 978-5-235-03312-2
