Johannes von Diest (surnud 21. septembril 1259 Essenis) oli aastatel 1251–1254 Samlandi piiskop (Johannes I) ja 1254–1259 Lübecki piiskop (Johannes II).
Johannes von Diest pärines Brabandist Liege'i diötseesist, ta kuulus frantsisklaste ordusse. 1249. aastast jutlustas ta paavst Innocentius IV ülesandel ristisõda keiser Friedrich II ja tema poja Konrad IV vastu. Alates 1251. aasta algusest oli Diest Hollandi krahvi ning Saksa vastukuninga Willemi kaplan ja nõunik ning tänu tema soosingule sai Diestist samal aastal Samlandi piiskop; seda vastu Preisi-, Liivi- ja Eestimaa peapiiskopi (hiljem Riia peapiiskop) Albert Suerbeeri soovi, kes oli Samlandi piiskopiks nimetanud Thetwardi. 1252. aastaks suutis Diest end Samlandi piiskopina lõplikult kehtestada.
Kuna Samlandi piiskopkonna ala oli toona Saksa Ordu poolt veel vallutamata, siis ei viibinud Diest tegelikult mitte kunagi Preisimaal ning ta tegutses selle asemel Utrechti piiskopi kohusetäitjana; 1258–1259 oli ta sarnaselt Trieri peapiiskopi kohusetäitja vaimulikes asjades (sisuliselt tema vikaarpiiskop).
Tänu Hollandi krahvist Saksa kuninga ja paavsti soosingule sai Diest 1254. aastal ka Lübecki piiskopiks, sundides Albert Suerbeeri sellest kohast loobuma. Ta viibis sageli aga Lübeckist eemal, kuna täitis nii Willem II kui ka hiljem Saksa kuningaks valitud Cornwalli Richardi nimel diplomaatilisi ülesandeid. 1258. aastal vandus ta Richardile riigivürstina truudust. Tänu võimsatele toetajatele õnnestus Diestil Lübecki piiskopivõimu oluliselt tugevdada. Ta sõlmis lepituse Holsteini krahviga ning saavutas piiskopi ilmalike valduste (stifti) sõltumatuse temast. 1257. aastal andis ta oma residentsile Eutinile ka Lübecki linnaõiguse.
Johannes von Diest suri 1259. aastal Essenis, ta maeti Neussi.
Kirjandus
